Nii palju puhkepäevi - esimene päev

Aprill on tore kuu, sest tööl pole pidanud eriti käima pidanud. Möödunud esmaspäeval käisime Amerikaanikuga Reykjavikis, neljapäevast esmaspäevani olid munadepühad ja täna on ka vaba päev - nimelt suve esimene päev ja seda tuleb tähistada!
Lisaks oli Kutil koolivaheaeg 8.aprillist kuni 17. aprillini. Ning tänase vaba päeva puhul ei pea ta ka homme kooli minema ja juba ongi nädalavahetus - 4 päevane puhkus lisaks!

Reykjavikis käik

Kui Eestis käisin kodust ära, siis läks poeg minu vanemate juurde. Reis Eestisse, aga ei tulnud kõne alla, sest olime ära vaid kaks ööd. Esialgu mõtlesime, et ehk Kutt läheb kuskile sõprade juurde farmi, seal hakkavad talled sündima ning see oleks kena kogemus, aga kuna oli koolivaheaeg, siis läksid paljud reisima. Lõpuks oli Saarepiiga nõus poissi valvama - ta magas meie majas ja tegi süüa. Kuna Saarepiiga töötab hosteli heaks, siis seal oli jällegi kiired tööpäevad, aga poiss oli vähemalt valvatud. Jätsin Kutile ka oma arvuti, siis sai ta YouTube'i vaadata nii palju kui süda lustis.

Sõit Reykjaviki pidi algama pühapäeval 16. aprillil, kell 10 hommikul. Teades Amerikaaniku, siis lükkus aeg sujuvalt edasi 12-le. Tal oli ka mõjuv põhjus. Reedel tegi oma viimase tööpäeva Mäks, kes lahkus laupäeval koos Hiirekesega (ungarlannast vabatahtlik Bakkafjörður'i koolis) Reykjaviki. Ehituspoisid pidid appi tulema, aga üks jäi haigeks ja teine ei saanud tulla. Amerikaanik pidi siis viimasel hetkel ise baari õhtul baarman olema. Nad on alati kahekesi, aga kuna hollandilane Maks oli esimest korda abiks, siis Amerikaanik ei jätnud teda üksi. Pitsameister oli Akureyris ja Islandlasel oli puhkepäev ning uus tööline sloveenlasest "Pikk" Gregga oli viimase õhtu koos oma boyfriend'iga ning alustas tööd alles pühapäeval.

Autosse istudes sain üllatuse osaliseks - nimelt oli Pika boyfriend Pisike ka autos. Esialgu pidi ta lennukiga minema, aga lõuna Islandil möllas torm, siis lennuk pealinna lihtsalt ei sõitnud. Ega ma ei olnud rahul, tahtsin ju ise esiistmel istuda kogu tee. Arvasin, et tagasi tulles saab Amerikaaniku sõber "Whimsy" Melanie ees istuda ja pilte teha, kuna ta on hobifotograaf. Whimsyl on oma blogy - http://whimsyways.com/, kust võib lugeda inglise keeles tema reisist Islandile ja Svalbardi. Whimsy (hääldus: ˈwɪmzi) maakeeli tähendab "vallatult omapärane" või "tujukas käitumine" või "huumorikas".

Lumised mäetipud

Esimest korda kui Reykjaviki sõitsime, siis olin ma veel õpetaja ning olime projekti raames õpilastega tagasiteel Eestisse, vat siis jäi hing koguaeg kinni. Hetkel on nii, et on mäed ja metsi pole. Nii imelik, et puid pole. Näed kaugele-kaugele. Mäed on kilomeetreid kõrged ning sulle tundub, et pfff, kah asi. Kuni sa märkad imetillukest, vaevumärgatavat autot mäejalami lookleval teel sõitmas. Vat alles siis mõtled, Eestis meil küll sellist ei ole. Mõni ime, et välismaalsed naeravad Munamäe üle. Vaatamata sellele, oleme me eestlased ikka uhked oma 318 m üle.

Reykjaviki jõudes me ei leidnud oma majutuskohta. Tiirutasime tänavatel edasi tagasi, kuni otsustasime parkida ja jala minna ning vaadata, et kus see koht siis on. Kuna majutusasutus asus kesklinnas, siis oli sissekäik ühe poe kõrval.

Sissekäik on umbes seal, kus naine ust katsub. Pilt on võetud Google Maps'ist

Ma märkasin seina küljes mingit nuppu, mille kohale oli kirjutatud Apartment K. Küsisin Amerikaaniku käest, et mis selle hotelli nimi peaks olema, kus me peatume. Tuli välja, et olime õiges kohas.

Ma ise ei julenud seda nuppu vajutada ja õhutasin ameeriklast seda tegema, aga ta ilmselt ka ei julenud. Katsus mõlemat ust. Lukus. Lõpuks vajutas ta uksekella, mis hakkas lärmama ning tundus juba, et "kedagi pole kodus".

Naise pea taga kahe klaasukse vahel on uksekellanupp.

Viimaks avas ukse üks kidur, pikk tumeda peaga noormees telefon kõrva juures ning vastas koguaeg "yes, yes... yes, yes, i know.... ok, yes.... yes.... yes, yes." Kui ta oma telefoni ära pani, siis küsisime, et kas oleme ikka õiges kohas. Broneering oli olemas ja ta hakkas meid sisse registreerima, kui tormas leti äärde indialanna. Tal tundus olevat Inglismaalt oma aktsendi poolest. Küll ta selle noormehe kallal hakkas võtma. Noormees jäi viisakaks ja ütles, et ta just lõpetas kõne omanikuga ja ta ei saa midagi hetkel teha, asjaga tegeletakse. Naine aga selgitas ikka mitu korda, et tema on vahendaja, tema sõbranna maksis toa eest ja nende ruumi on palju halvema kvaliteediga kui neile lubati ja kui palju nad selle eest maksid. Noormees ütles, et võttis toa eest õiglase hinna, mitte kõrgema. Naine aga vastu, et tema on vahendaja ja ta peab nüüd siin vahendama, võtku noormees nüüd telefon ja helistagu ning andku raha kohe tagasi. Tahtsin noormehe kaitseks välja astuda, sest sama jutt käis juba kolmandat korda ning ma hakkasin kannatust kaotama kuni nägin, et ka Amerikaanik hakkab nihelema. Meil oli veidi kiire ka, tahtsime sööma minna enne kui Pika kaaslase lennujaama bussipeale viime.

Lõpuks juhatas meid noormees tuppa ja küsis ega meid kolm pole, sest broneeringus on kirjas kaks. Amerikaanik vastas, et kolmas inimene on meie sõber ja viime ta varsti lennuki peale. Tuba oli pigem nagu väike korter. Tegin kohast ka väikese video.

Käisime kohe kõrvaltänavas asuvas väikeses mugavas söögikohas nimega Prikið burgerit söömas. Olime lõunatanud kuskil poole tee peal mingis grillibaaris. Võtsin lambaliha, salati ja ahjus fooliumis küpsetatud kartuliga. Väga hea toit oli.

Prikið.

Ka õhtusöök ei jäänud alla. Kuna India tädi raiskas meie aega, siis võtsime kõik burgerid friikatega (borgari og franskar). Rahvast oli palju ja Pisike ütles, et ta maksab arve, sest meil polnud enam palju aega tema bussini. Jõudsimegi bussijaama 5 minutit enne bussi väljumist. Head aega kallid ja minek.

Küsisin, et kas me Mömmi juurde ei lähegi? Guðmundur aka Mömmi oli suvel värvimas koolimaja sisemust ning kutuurimaja välimust. Amerikaanik ütles, et nad tegid ka seest, aga ma enne remonti sees pole käinud, seega ei oska öelda. Kuna remondimehed käisid Báranis lõunat söömas ning mõlemad mehed on head jutumehed, siis sealt nende sõprus alguse saigi. Iga kord, kui Amerikaanik Akureyris käib, siis külastab ta Husaviki päikesepaneelide tehase ehitustööliste konteinerelamut, kus Mömmi töötab talvel kokana. Suvel peab lisatööna maalri ametit.

Mulle tundus, et Saarepiiga pani Guðmundurile selle hüüdnime, aga Mömmi üks nõbu elab Þórshöfnis ning ta väitis, et mees sai oma nime juba väiksena. Minule Mömmi pärisnimi meelde ei jäänud, kuni olime tema ukse taga ja helistasime kella. Kellanupu juures oli kolme inimese nimed. Palusin Amerikaanikul näidata milline on Mömmi oma. Aaaaa... ! Islandlastel on kombeks võtta nime tagumine pool ja siis sellele i-täht lõppu lisada. Seega Guðmunduri nime tagumine pool on Mundur ja sealt saabki kuidagi Mumm+i.

Mömmi naine oli teinud ümmargust keeksi. Islandlased kui söövad magusaid asju, siis need ON magusad. Keeksidele, kookidele, vahvlitele, pannkookidele lisatakse alati moosi, šokolaadi või karamelli siirupit, Nutellat ning mis kõige tähtsam vahukoort. Kõht oli just söödud burksist nii täis, aga me mõlemad sõime ühe tüki keeksi vahukoorega ning rüüpasime kohvi peale.

Amerikaanik küsis Mömmilt nõu, et millist autot osta. Mees soovitas tal minna ühte autoesindusse ning küsida teatud nimega (no ei jää mulle need islandi nimed meelde) automüüjat, kes kindlasti teeb kõige parema pakkumise.

Kell 11 õhtul läksime paar tänavat edasi asuvasse baari nimega Kaffibarinn.

Amerikaaniku pealinna lemmikbaar oli tühi, aga nädalavahetusel pidi koht nii paksult täis olema, et liikuda on võimatu. Kuna sõber teeb suitsu, siis läksime tagahoovi suitsunurka juttu ajama. Sinna tulid kolm meest ning maailm on lihtsalt väike. Amerikaaniku isa on horvaatlane, aga ta pole kunagi Islandil ühtegi teist horvaatlast kohanud. Üks meestest oli horvaatlane ning nad hakkasid omavahel kohe rahvuskeeles suhtlema. Sain isegi päris palju aru, kuna see kõlas vene keelele sarnaselt. Lisaks elasid nende mõlemad vanaisad kõrvuti külades.

Teine mees oli meremees, kes oli just tulnud 25 päevaselt kalapüügi reisilt. Nende laeval on sügavkülmik. Seega nad püüavad, puhastavad ise kala ära ja pakivad sügavkülma. Teada saades, kust meie tuleme, küsis kas te "seda ja seda" meest teate. Amerikaanik teadis seda "meie" küla meest küll. Tuli välja, et ta on ühe väga toreda töökaaslase vend. Ta on Kunksmoori poeg. Meie küla mees oli esimest korda nendega merel ning meremees tahtis teada, et kas uus tüüp on hea tööline. Amerikaanik teadis, et on, on.

Kolmas mees oli Edmontonis farmer, kes kasvatas igasugust teravilja, mis Kanadas kasvada saab. Ma sain paar nädalat tagasi pulmakutse minna juulis pulma just Edmontoni, Alberta osariiki Kanadasse "Rukkipoisi" pulma. Temagi väitis, et ta läheb juuli keskel oma sugulase pulma. Tuli välja, et tema onupoeg oli Eestis misjonär olnud kaks aastat. Pärnus elades olin ma aga puutunud kokku just nende toredate misjonäridega, kelle hulgas Rukkipoiss ka oli.

Maailm on väike.

Kell 1 pandi pubi kinni ja me tulime jooksujalu koju. Amerikaanik jäi diivanile arvuti taha norskama enne kui ma uinusin.

Unenägudest ja lugusid Mäksist

Eellugu

Kes mind lähemalt ei tunne, see ei tea, et ma näen peaaegu iga öösel unenägusid. Aeg-ajalt on need nii emotsionaalsed ja nii reaalsed, et kummitavad terve päeva. Emotsionaalsetest unenägudest on raske üle saada.

Kunagi nägin unes, et sain ühe poisi peale nii pahaseks tunnis, et hammustasin teda. Pärast olid süümepiinad. Süümekad jätkusid hommikul ärgates kuni lõunani, kus mul oli selle poisi klassiga tund, mis algas nagu tavaliselt. Noormees oli sellise rahutu hingega ja tunni lõpus hakkas ta lollitama. Sain nii-nii vihaseks. Ei mäleta enam, mida ta tegi, aga kuna ma unes teda juba hammustasin, siis palusin tal lihtsalt rahuliku häälega tunnist lahkuda. Peale seda olin õnnelik, et suutsin ennast päris elus rahulik hoida, sest unes olin juba need emotsioonid välja elanud ja unes lahendus polnud õige valik.

*   *   *

Esmaspäeval oli Amerikaaniku sünnipäev. Ta sai 40. Kuidagi moiva hooaja sees, kus tuleb töötada ka nädalavahetusel, olid päevad sassi läinud ja ma läksin teda teisipäeval õnnitlema. Tuli välja, et ta oli oma sünnipäeva tähistama läinud Akuyreri ja saabus hilisõhtul.

Baaris töötab praegu kaks sakslast - üks on köögis ja teine on saalitööline nagu nad ütlevad. Köögis on pitsameister Christian ja ettekandja-baarmani rollis on Max (mäks). Ma ei saa eriti Mäksiga läbi. Esmakohtumine (oktoobris 2016)) oli temaga väga ebameeldiv ja brrrhhh.. Ta jättis sellise sleasy (maa keeli ehk näruse, liiderdaja inimese) mulje. Pärast Eestist tagasi tulekut jaanuari lõpus, käisin oma sünnipäeva aegu baaris ja Mäks segas mulle erinevaid jooke, et näha, mis mulle meeldib. Ainuke tema retseptidest meeldis mulle üks kohvijook koorelikööriga. Tundus, et lõpuks saame hästi läbi. Jah, igal inimesel on oma kiiksud ja pole minu asi neid muuta, vaid aktsepteerida.

*   *   *

Lugu Mäksist

Hakkasime käima islandi keele tundides. Need on kaks korda nädalas neljast kuueni. Kutt käib minuga koos keelt õppimas, kuigi ta koolis on veidi islandi keelt õppinud, siiski olen ma veidi pettunud, et teda koolis rohkem ei õpetata. Klassijuhatajaga rääkides, selgus, et neil on klassis 5 erivajadusega õpilast ja õpetaja puhtfüüsiliselt ei jõua Kuti juures istuda, et talle selgitada islandi keelt.

Lisaks Kutile käivad kursusel kõik viis sakslast - Pizzameister, Mäks, kaks ehituspoissi Christian ja Björn ning Björni õde Aussa (kaksikute lapsehoidja), ungarlanna "Hiireke" Ezter (vabatahtlik Bakkafjörður'i koolis), sveitšlanna Alina (vabatahtlik kohalikus Þórshöfn'i koolis), poolatar Paulina (töötab kohalikus poes), hollandlane Maximillian (Þórshöfn'i kultuurimajas ja noortekeskuses vabatahtlik) ja eestlanna Saarepiiga. Saarepiiga tuli paar nädalat tagasi Islandile tagasi ja töötab nüüd hosteli heaks. Seega on meil keele tunnis kolm "kristjanit" ja kaks "mäksi". What are the odds ha?

Töölt lubati mind hooajal ka kaheks tunniks ära, aga pärast pidin tagasi minema, sest neil oli inimesi puudu. Loomulikult on neil inimesi puudu, kui nad ütlevad, et sorry, aga meri on soe ja me ei leia seda kala. Palju inimesi on linnast ära.  Lisaks islandi kalamehed streikisid. Hetkel on aga ookean nii palju jahenenud, et kala on ülekülluses. Norra paadid teenisid suure varanduse, ma arvan. Möödunud pühapäeval ehk 19. veebruaril siis saavutasid islandi kalamehed ja tööandjad kokkuleppe ning streik oli läbi.

*   *   *

Eelmine nädal oli kalahooaeg täies hoos. Kuna töötajaid oli vähe, siis käis Mäks abiks öösel vastu möödunud nädala neljapäevast keele kursust. Amerikaaniku toanaaber töötas ka tol korral osa öisest vahetusest ja küsisin talt, et kuidas talle tundus, kas Mäksile istus see töö. Toanaaber ütles, et ta otseselt ei rääkinud poisiga, aga ta nägi, et see töö oli talle raske.

Ma tegin ka olude sunnil nädalavahetusel poolteist päeva samas kohas tööd - pöörasin külmikust tulevaid 22 kiloseid kalakaste ümber, lükkasin need pakkimismasinasse. Sügavkülmutatud kala pakitakse pappkastidesse ja keevitatakse kahe plastikribaga kokku. Aitasin ka neid pappkaste alusele tõsta. 11. ja 12. kiht olid minu jaoks rasked - tuli tõsta üle rinna ja üle pea. Teisel päeval olid mu käed nii valusad, et helistasin oma sõbrale eratreenerist Xavierile, kes tegeles kunagi bodybuildinguga. Ta ütles, et sa pead puhkama, aga kuna sa pead veel töötama, siis võta valuvaigisteid. Võtsin neid vist oma viis päeva.. Kui naised nägid mind pappkaste ladumas, siis nad tegid nalja, et Ulrikat ei tasu välja vihastada, ta on nii tugev.

Kaldun oma jutuga koguaeg pointist kõrvale.. Seega, töölt paluti mul temalt küsida, et kas Mäks oleks nõus ka järgmine öö töötama. Teades juba tausta, et tal ei läinud hästi ja töö on raske, siis ütleb ta kindlasti EI. Aga teades Mäksi, ei tule see vastus esimese küsimise peale, mingi pikk lugu peab sellele eelnema.

Enne islandi keele tunni algust sagina sees:
"Mäks, töölt paluti küsida, et kas sa oleksid nõus täna jälle töötama."
"Mida? Täna on mu ainuke vaba päev."
"Seega ütled sa "ei"?"
"Ulrika, sul on alati imelikud küsimused. Miks sa pead neid alati küsima."
Vaatasin teda etteheitva pilguga.
"Mäks, küsimus oli lihtne. Kas sa saad töötada täna öösel? Vastus on ainult "ei" või "jaa"."
"Olgu, ma mõtlen sellele. Anna mulle aega vaheajani, ma annan oma vastuse sulle siis."
Näost oli juba välja lugeda, et ta eriti ei taha seal töötada täna. Ma ei vastanud midagi. Mäks muigas ja ütles: "Ulrika, sul on täna head aroomid kaasas... ee... Sa lõhnad nagu.." Ta tegi käega ühus ringe nagu oleks nähtamatut veiniklaasi nuusutanud.
Ta ei jõudnud oma lauset lõpetada, sest vaatasin teda terava pilguga. Teatasin: "Mäks, ära unusta, ma tean, kus sa elad." Selleks ajaks olid ka juba teised vestlusesse lülitunud, aga kõik ei saanud asjast aru.

Ahh, jällegi tundsin, et sellel mehel pole mingeid piire. Eks ma ise ole samasugune. Ei tea, kus need on ning mida öelda ja kuidas käituda. Kõik tuleb elus õppides. Raske on kui provotseeritakse. Ma pole nõus, et mulle ka pähe astutakse. Olen enda eest võidelnud kordi ja kordi ning ei lase kellelgi ennast enam tallata.

Vaheajal andis ta mulle oma vastuse: "Ulrika, tead, ma ikka mõtlesin, et ma ikka ei lähe täna sinna tööle."
Teadsin seda juba niigi.

*   *   *

Teisipäeval baarist Amerikaaniku kohta küsides ei saanud ma ka kohest vastust. Mäks on selline pika jutu mees. "Oo, Ulrika, sind pole tükk aega näha olnud? Mida me sulle pakkuda saame? Lambakarrit? Või kala? Äkki soovid sa seekord lihtsalt kohvi ja telekat vaadata?"
Kordasin küsimust ja olin pahane, aga hoidsin ennast tagasi, sest äkki ma tõesti küsisin vaikse häälega.
"Ah, et Amerikaanik? No teda köögis enam pole."
"Kus ta on siis?"
"Ta läks eile Akureyri ja tuleb alles hilja õhtul tagasi."
"Millisel õhtul? Kas täna?"
"Ulrika, sa meenutad mulle ühte oma sõpra, kes koguaeg tahab kõike teada saada ja esitab mingeid mõttetuid detailseid küsimusi. Küll Amerikaanik tuleb tagasi, sa saad teda homme näha. Kuidas siis selle kohviga siis jääb või maksad ennem oma võla ära?"
Grrr.. Mul oli plaanis tõesti kohvi juua kui Amerikaanik ei juhtu kohal olema ja olin päeval pangast raha võtnud, et pühapäevased pitsad ära maksta. Aga sedasi otse küsides.. võehh. Tegelikult pidin nutma hakkama. Võtsin täpse raha välja jope taskust panin letile ja astusin minema. Ta jäi minust veel midagi jutustama, aga ma ei pannud enam tähele.

*   *   *

Amerikaanikul on roheline Subaru, mis on igavesti loks, aga peab sooja ja on automaatkäigukastiga. Tagaluugi saab lahti, kui pista näpp kuskile auku ja tõmmata mingit naga. Auto näeb logu välja, aga on väga vastupidav.

Nägin unes, et Amerikaanik lubas mulle seda autot laenuks. Ise mõtlesin, et ma ei oska ju sõita, kuhu ma sedasi lähen. Siis aga meenus, et ma olen varem ka ju sõitnud, aga rohkem manuaaliga. (Päriselt pole ma autoga sõitnud oma 20 aastat.) Auto oli meie kunagise Kadrina korteri ees. Istusin autosse ja pidin minema oma onu Aivo juurde ja talle mingi paki viima. Maja taga sõites harjutasin, et kuidas ikka pidur ja gaas töötavad ja need pedaalid kippusid sassi minema. Keerasin siis maja tagant vasakule ning sõitsin tagant otsa ees olevale autole ning lisaks sõitis mulle tagant veel sisse Kalevipoja majade poolt tulev sõiduauto.  Auto esistange oli kadunud ja tagant oli paar mõlki rohkem kui tavaliselt. Tagaluuk ka enam lahti ei käinud.

Peale avariid olin paanikas, et mida ma nüüd kõike Amerikaanikule ütlen, sest ma ei öelnud ju, et ma täna autot laenan. Mõtlesin välja sada teooriat, miks see õnnetus juhtus ning helistasin talle. Ärkasin.

*   *   *

Järgmisel päeval lõuna ajal läksin enne lõunat baarist läbi. Öösel oli just sadanud värske lumi maha ja maja ees oleva Subaru juhiukse ette läksid jäljed ja siis baari. Mõtlesin, et imelikud jäljed.

Tellisin suppi, aga neil polnud. Siiski oli Islandlane professionaalne ja lisas lambakarrile vett juurde ja supp oligi valmis. Minuga ühes lauas istusid Amerikaanik ja Pitsameister. Sõin ülikuuma suppi ja küsisin Amerikaanikult, kuidas Akureyris oli. Nad olid kinos käinud, ujumas ja restoranis. Järgmisel päeval šoppamas ja uuesti sportimas.

Kuidagi läks jutt Subaru peale. Rääkisin oma unenäo loo. Mõlemad mehed hirnusid naerda. Ja ära ka ei lõpetanud. Küsisin, et mis viga on, sest nende naer on kahtlaselt pikk. Pitsameister küsis, et kas sa Subaru ei näinud või? Ütlesin, et väljas nägin, mis sellel viga on.
Pitsameister: "Ju see on liigse mudaga kaetud, et sa seda ei näinud."
"Mida seda? Ma ei saa midagi aru."
"Mäks tegi eile selle autoga avarii. Võttis auto ja tahtis ungarlannast Hiirekesele külla minna, aga käis autoga vasakkurvis uperkuuti. Üle katuse ja puha. Mehel mitte ühtegi kriimustust."
"Kaugele ta autoga jõudis?"
"10 km kaugusele umbes," vastas Amerikaanik muiates.
Pitsameister näitas mulle telefonist Subaru pilte. Polnudki nii hull.

Islandlane tuli köögist ja ütles, et nad peaksid baaris ikka selle uue laulude listi tegema arvutis. Seal peaks olema "Drive My Car" ehk (sõidan autoga), "Road to Hell" (tee põrgusse),  "Road to Nowhere" (tee mittekuhugi) jne.

Pitsameister guugeldas ja ütles, et leidis nimekirja lausa 40 lauluga, mida võiks listi lisada. Amerikaanik asus telefoni kallale ja tegi listi nimega "Að keyra", mis islandi keeles tähendab autoga sõitma. Minust nad sinna neid laule lisama jäidki, pidin tööle kiirustama.

Subraru nägi välja nagu hambutu vanamutt - eest sahtel puhta tühi.

*   *    *

Paari päeva pärast oli mul poisist kahju. Tal oli õnnetus ja hea, et temaga midagi ei juhtunud. Ta ise kommenteeris lugu enam vähem nagu minu unenägu oli. Ta läks Hiirekesele luuleraamatut viima, aga järsku kurvis oli auto kiirendama hakanud ja ta ei jõudnud pidurile vajutada nii kiiresti ja auto sõitis teelt välja üle katuse. Esistanget autol enam pole ja tagaluuk lahti ei käi. Mäks teadis, et ta oleks pidanud Amerikaanikule ütlema, et ta läheb sõitma, aga ta ei teinud seda ja oli nüüd paanikas, et mida mehele öelda...

Muigasin.

*    *    *

Neljapäeval islandi keele tunnis tegi ta mulle jälle märkuse, et Ulrika sa arvad, et islandi keel ja eesti keel on nii sarnased - ehk sa ei peakski siin tunnis olema?

Nokk kinni ja saba lahti. No ausalt.
Eks see ole ka õppetund.

Hetkel meeldib mulle väga järgmine lugu: