Nii palju puhkepäevi - külalised

Jälle oli minu üleandeks Amerikaanik hommikul üles ajada. Seekord ta hüppas peale esimest raputust voodist välja ja dušši alla. Ma ise olin nii väsinud eelmisest päevast, et ma ei tahtnud lennujaama kaasa minna. Nimelt läks ta vastu oma kunagisele kolleegile Ameerikast ja kahe tunni pärast pidi saabuma vahetusõpilane Taanist.

Whimsy töötas koos Amerikaanikuga raskesti kasvatatavate poiste internaatkoolis. Amerikaanik kuskil aasta kuni poolteist ja Whimsy pidas vastu kolm aastat.

Vahetusõpilane Anete õpib Taani KonTiki vabakoolis. See on see vabakool, mis oli tihedates suhetes Pärnu Vabakooliga. Taani Tüdruk õpis 7.klassis, mis on Islandil 8.klass.

Kui Amerikaanik lahkus, siis sõin hommikust ja mõtlesin, et jätkan eile alustatud Kahoot!iga. Koostasin mängu, kus pildile tuli leida vastav islandikeelne sõna.

Kahooti ettevalmistamine

Kasutasin oma telefoni, aga eks see oli üks igavene susserdamine. Ning ma olin maru väsinud. Ärkasin kui Amerikaanik hakkas naerma, et ma olin magama jäänud. Nad tulid lennujaamast tagasi, sest Taani Tüdruku lend oli umbes tund aega edasi lükkunud.

Whimsy küsis, et kas ta võib korra voodisse pikali heita. Ta ütles, et hea oleks magada, aga ta ei saa uinuda enam, kui silmaklappe ees pole. 20 minuti pärast ta juba nohises magada.

Pool 10 hakkasime liikuma. Amerikaanik viskas mu ostukeskusesse ära, sain sealt endale teksad, käisin ka Siminni esinduses, et teada saada, kust ma oma arveid näen. Lisaks vahetasin ka interneti paketti, sest ilmselgelt olime Kutiga kasutanud üle limiidi. Nüüd on meil lõpmata mahuga internet. Tuleb odavam. Käisin ka veel kohvikus ning veel paaris poes. Ostsin vannipomme, aga šoppamine pole küll minu teema.

Helistasin Amerikaanikule, et kaugel ta on. "5 minutit veel," ütles ta. Ok, see tähendas kuskil üle 10 minuti ootamist. Ma ei eksinudki, vähem kui veerand tunni pärast oli ta kohal. Ta oli ka saanud ilusasti lennujaamast Taani Tüdruku kätte. Otsustasime, et võtame Whimsy peale pärast Rúmfatalagerinn'is käiku. Rúmfatalagerinn on Eestis ja mujal maailmas lihtsalt JYSK, aga kuna islandi keeles J ja Y on sisuliselt samad tähed, siis islandlane loeks seda sõna JJSK, mida on ilmvõimatu hääldada. Seega panid islandlased sellele poeketile oma nime, mis tähendab toa sisustamise kauplust põhimõtteliselt. Sain sealt omale voodilinad ja kordasin omaette, et ei vaata mujale, ei vaata mujale, ei vaata mujale ja saingi poest välja kolme linaga.

Whimsey oli maganud kõik need 4 tundi, mis me eemal olime. Käisime ka elektroonika poes, sest ta oli unustanud pakkida endale fööni kaasa. Ma ostsin meile koju NutriBulleti. Tundsin puudust võimalusest teha smuutisid aeg ajalt.

Tagasiteel tegime väikese põike Hofsós'i ning läksime suhteliselt uude basseini, mis oli alles 2-3 a tagasi avatud. Vaade, mis basseinist avanes merele oli väga ilus. Pildilt ei saagi aru, aga bassein asus üsna kõrgel merest.

Vaade Hofsós'i ujula ooteruumist. Õues oli 6 kraadi

Whimsy'ga sai nalja pesuruumides. Esimene üllatus oli talle, et seal polnud lukustatavaid kappe (lockers inglise keeles), vaid 10x10 cm luugiga lukustatavad pisikesed kapid, kuhu said oma telefoni ja rahakoti panna. Whimsy oli aga kaasa võtnud fotoaparaadi ja see lihtsalt ei mahtunud luugist sisse.

Riietusruum oli üsna väike võrreldes eelmise ujulaga. Seinadel olid nagid ja nagide all pink. Pingi peale sai veel võtta poeostukorvi, kuhu sai panna ülejäänud riided, asjad ja kotid.  Mõlemal pool ruume läks koridor, seega ruumid olid avatud. Seega siinpoolne sein oli ka samasugune nagu pildilt näha

Leidsin netist pildi riietusruumi kohta.

Mina olin juba pesemas, kui Whimsy tuli trikoos pesuruumi. Nähes, et pesemine toimub trikoota, tormas ta minema. Ta ütles, et ma lähen vetsu. Aga ta just tuli sealt, sest ta käis seal trikood vahetamas. Ameeriklanna jaoks oli see ilmselgelt liig.

Riietusruumist järgmine oli kuivatusruum peeglitega. Taamal on rätikute jaoks mõeldud rest. Restide vastas on pisike WC. 

Avatud dušširuum. Uks viis õue basseinide juurde

Me Taani Tüdrukuga panime oma rätikud vastavasse seina riiulisse ning tulime õue ning sulpsasime kõige soojemasse pisikesse basseini.

Pildi leidsin internetist, aga siin on kenasti näha, milline vaade avaneb basseinistki

10 minuti pärast tuli Whimsey oma käekoti ja rätikuga õue. Asetas need kivi peale ja ütles. et ta ei julgenud oma asju sinna jätta. Amerikaanik hakkas seepeale naerma ja ütles, et keegi Islandil ei tule sinu asju varastama.

Hakkasin juba aru saama, et kuidas islandlased seal basseinis oskavad ja julgevad olla, kui õhutemperatuur on "külmavõitu". Kõik on harjumise asi. Lihtsalt. Kui ma soojast basseinist suurde ujuma läksin, siis polnudki õues enam nii külm kui arvasin. Ujusin paar kiiremat ringi ning suplesin niisama.

Riietusruumis kohtasime noori ameeriklannasid. Kolm sõbrannat, kellest ilmselt üks oli tükk aega Islandil elanud.

"Miks neil kappe pole? Kuhu ma oma rahakoti, telefoni ja autovõtmed jätan"
"Keegi Islandil ei tule su asju varastama. Pealegi on meie rendiautol jälitus GPS peal ja firma leiab auto kiiresti üles."
"Kuidas ma ennast siin teiste ees lahti riietun?"
"Keegi ei vaata sind. See ongi normaalne."
"Ma jätan trikoo selga". "Mina ka."
"Te peate dušši all nagunii trikood seljast ära võtma."
Nad lahkusid pesemisruumi poole kuni kuulsime kiljatust.
"Aaaah! Kõik on avatud! Kes meist esimesena läheb?"
"Ah teid, te ei saa oodata kuni kedagi pole. Inimesed võivad tulla ujumast ja siis te pole nagunii üksi. Võtke vabalt."

Muigasin ja küsisin Whimsy'lt, kes kammis oma märgi juukseid "Nooh, tuleb tuttav ette jah?"
"Ameeriklase jaoks on, jah, Islandil ujumas käimine paras väljakutse."

Islandi suuremates külakestes on alati üks kirik. Hofsósi kirik

Edasi sõitsime läbi mitme tunneli. Esimene



Mömmi helistas, et ootab meid enda poole kui Húsavíkist (loe: huusavikist) läbi läheme. Ta pakub kohvi ja võileibu. Teada saades kus me oleme, palus ta eesolevast tunnelist paremale vaadata, seal taamal on tema lapsepõlve kodu.

Läbisime linna, kuhu varem sai ainult laevadega. Seepärast neid tunneleid niipalju ehitatud oligi. Tee peale tunneleid oli kruusane ja täis auke, aga vaatepilt kaljueendilt alla oli päris ilus.

 Húsavíkis pakkus Mömmi meile võileibu ning kadedaks veidi tegi meeste puhkeruum. Kaks piljardilauda ja istumisnurk.

Mina, Whimsey, Amerikaanik ja Taani Tüdruk

-

Istumisnurk ning just-just kokkupandud piljardilaud. Taamal Mömmi akna peal.

Koju jõudsime üsna pimedas. Kuskil peale südaööd. Kutil oli siis ikka veel vaheaeg ja mina läksin järgmisel päeval üheks päevaks tööle seoses munadepühadega.

Nii palju puhkepäevi - autoost

Amerikaanik palus mind äratada kell 7, et enne kella 8 saaksime linna peale minna. Ega ta siis kell 7 ärganud, alles poolest tõusis üles. Sõime kiire hommikusöögi, mille olime eelmine päev kiiresti enne poe sulgemist poest ostnud. Skyr, greip ja apelsin. 

Tegelikult miks me nii vara ärkasime, oli see, et Amerikaanik lubas hommikult Mömmi lennuki peale viia, et ta saaks tagasi Husaviki tööle minna. Lennuk oli aga täis ja mees otsustas kella neljasele lennukile jõuda. Õhtusele lennule tavaliselt on pileteid. Kuna me juba nii vara üleval olime, siis otsustasime minna ujuma enne kella 10st koosolekut.

Täiskasvanu ujula pilet Islandil maksab tavaliselt 950 krooni, mis on praeguse kursi järgi umbes 8 € (1 EUR = 117.820 ISK). See oli ilus koht. Riietusruum oli mahukas. Kapid käisid lukku kummist käepaela kiipidega. Kui sa ei mäletanud, kus su kapp on, siis oli selleks kontroll arvuti seina peal. Esimese ehmatusena mõjus ilma trikoota naiste hulk. Ma polnud ammu käinud sellises asutuses, kus naised ennast ei häbene. Riietusruumist edasi oli vist 30 duššiga asuv pesuruum, mis oli töötajate poolt valvatav.  Naistöötajad kontrollisid, et naised ennast korralikult ilma trikoota peseksid. Ning kui peale suplust tulid pesemast, siis pidid ennast ära kuivatama. Kõik märjad jalajäljed kuivatasid töölised ära. Iseenesest oli tore kuiva sokiga minema saada.

Bassein linnuvaatelt. 

Ülemise pildi paremal pool on klaasuksed, kust sai õue. Klaasuste taga on sopikestega suurte kividega bassein, kus mõnes kohas tuleb seinast tugev veejuga. Tornist saab alla lasta, aga sellise külmaga ma ei näinud kedagi seda tegemas. Pildil tagumine bassein on kuskil meetri sügavune bassein. Silla all on poid ning poide alt saab ujuda suurde 25 m basseini. Pildi all servas on näha veel mullivannide rõngad.

Amerikaanik oli mulle öelnud, et saame taga nurgas olevas soolabasseinis kokku. Jätsin prillid ette, sest mis "taga bassein"? Võtsin rätiku igaks juhuks kaasa, sest õues oli vaid 6 kraadi külma. Kohalikud käisid rätikuteta nagu oleks kõige palavam suvepäev. Brrrhhhh. Viskasin rätiku üle esimese ettejuhtuva käepideme ja kiirustasin lähimasse basseini ning soojenesin. Mis taga bassein? Basseinidest auras vesi ning päike oli erakordselt ere. Vaadates suunda, kus võiks see "taga" olla, siis otsustasin, et jalgsi ma sinna ei lähe, vaid leian tee läbi basseinide. Mis siis kui 10 sekundiks pean veest välja minema, siis olgu. Aga 1 minutiks ma küll ei lähe. 

Siin ees on bassein, kuhu kohe sisse kupatasin, kuna mul oli nii külm.

Kuidagi koperdasin paremal asuvasse basseini, siis silla alt läbi suure basseini ujusin sinna taha nurka. Näete, jah? Seal kus on see sinine sein, vot seal see "tagumine soola bassein" oligi. Bassein oli väga soe, aga kukal külmetas pidevalt. Kastsin seda pidevalt vee alla. Kohalikud ajasid juttu. Märkasin, et paljud olid pensionärid. Üks naine oli midagi ajalehest lugenud ja ilmselt oli see midagi naljakat, kuna kõik basseinis istujad pakatasid naerma. Ma pole rahul oma islandi keelega üldse. Mingitest asjadest ma saan aru, aga teinekord ei saa mitte kui midagi aru. Üldse ei saa. 

Amerikaanik läks suurde basseini ujuma. Ma ei tahtnud trenni teha, vaid pigem niisama supelda. Läksin talle järgi ja ütlesin, et ma siplen seal madalas basseinis ning siis ligunen esimeses kividega basseinis. Leppisime kokku, et lahkume pool 10. 

Enda meelest tegin väga kiiresti. Pesin pea. Kuivatasin trikoo tsentrifuugiga ära. Kiiresti riidesse. Saapad jalga. Välja tulles oli möödunud juba 20 minutit. Helistasin Amerikaanikule, ta oli ka just saapad jalga saanud. Jõudsime umbes samal ajal auto juurde. Kohtumisele jäime ainult minut aega hiljaks. 

Turismifirma oli väga huvitatud Islandi kirdeosa arendamisest. Neil pole seal palju ööbimiskohti ja nad otsivad endale arendajaid. Kohalik omavalitsus pakkus nädalat kaks Amerikaanikule muuta Bakkafjörður'i kooli hosteliks. Langanesbyggð* (loe: langanesbid) otsustas, et Bakkafjörður'i kool ei tasu ennast ära 7 õpilasega, kuna pooled tunnid toimuvad nagunii Þórshöfnis. Turismifirma oli aga sellest kuulnud ja pakus ennast partneriks. Neil on muidugi endal palju nõudmisi, mis peab hostelis olema ja mis mitte. Samas kui sa täidad kõik need, siis vasutasuks on palju hüvesid. Üks on näiteks abistamise broneerimisega ning erinevate otsingumootorite ühendamine. 

*Langanes+byggð tähendab sisuliselt Langanes'i omavalitsust, mille suurim asula on Þórshöfn.

Peale koosolekut läks auto otsimiseks/ostmiseks lahti. Ma arvan, et ühte teeotsa Reykjaviki tänavatel sai sõidetud vist 6 korda. Auto esindused olid enam vähem kobaras koos. Ühes kobaras müüdi uusi autosid, teises samade firmade kasutatud autosid, kolmandas olid igat marki ainult kasutatud sõiduautod. Nende vahel me siis pendeldasimegi. 

Reykjaviki linnatänavad

Seda teed sõitsime vähemalt 3 korda

Kõige esimesena sai mindud Mömmi soovitatud (esimeses kobaras asuva) automüüja juurde, aga too oli haigeks jäänud just hommikul ja poole tunni eest koju läinud. Uus müügimees oli ka  väga tore, sõbralik ja vastutulelik. Ta otsis välja vastava hinnaklassiga auto, vaatas, milline oleks ilmselt kõige sobilikum ning printis koheselt välja auto ajaloo ja näitajad. Kuuldes, et see Renault Megane kasutab vaid 3,84 liitrit sajale, lõid Amerikaaniku silmad särama ning huvi auto vastu kasvas suureks. Mehed leppisid kokku, et küsivad pangast laenu, et kas 400 000 sissemaksuga ja teatud kuumaksega saab Amerikaaniku firma laenu võtta. Pangast saab vastuse paari tunni jooksul. Auto oli küll kasutatud, aga seisis hoovi peal.

Käisime üle õue asuvas Volkswageni esinduses. Nad saatsid meid teise kobarasse. Loomulikult me ei leidnud seda kohta üles ja sattusime hoopis Volkswageni tehnohooldusesse. Nad siis näpuga näitasid, kus eelmise firma kasutatud autode maja asub. Me olime sellest just mööda sõitnud. Volksvageni esindusel polnud sellise hinnaklassiga autot nagu me otsisime. Tulime sealt lönta-lönta minema. Ning vaatasime kolmandas kobaras asuvaid kasutatud autosid. Uhkemad džiibid maksavad üle 20 miljoni ehk umbes 200 tuhat euri.

Esimese proovisõidu tegime kasutatud autode müügiplatsil Škoda Fabiaga. Neljarattaveoline, parim saare põhjaosa jaoks. Sisse istudes hoidsime mõlemad hinge kinni ja arutlesime, et kes võis olla eelmine autoomanik. Auto lõhnas kas hobuse või lamba sõnniku järgi. Müügimees oli imestunud, kui lõhna probleemist kuulis. Škoda oli veidi kallim kui Renault, aga see sõnnikuhais pani "ei" ütlema. 

Amerikaanik siiski tahtis saksa autot. Volkswagenit. Tegime isegi ühega proovisõitu, aga too oli 2 korda kallim kui Renault'. Samas seda autot hakkavad kasutama restorani töötajad ning kuna eelmised 3 autot on lõppenud kas avariide või auto purunemisega, siis polnud selle Volksu ostmine riski väärt. Ilus auto oli muidugi. Renault' müügijuht helistas, et pank kiitis laenu heaks. Proovisõit jäi lühikeseks. Ilmselt oli Amerikaanik otsustanud. "Pane paberid käima, me tuleme paari tunni pärast ja ostame selle auto ära."

Mömmi helistas, et ta on nüüd vaba ja me võime kuskil söömas käia enne kui ta lennukile läheb. Käisime ühes Tai kiirtoidu kohas. Menüü oli islandi keeles. Ainuke asi, mis ma sealt aru sain, oli "kana". Panin näpu suvaliselt menüüs kuskile peale ja ütlesin, et ma võtan selle. Sain kana riisi ja maapähklitega. Kartsin, et kaste võib olla liiga vürtsikas, aga see oli päris mahe. Vat sinna läheks isegi uuesti. Neil oli väga palju kliente. Enamik võtsid siiski toidu koju kaasa. 

Mömmi lennukile viidud, läksime Fordiga esindusse ja jätsime vana auto sinna. Müügimees ütles, et minge sõitke autoga enne kui ära ostate. Kui Amerikaanik on muidu väga hoolas juht, siis selle autoga oli ta nagu ralliäss. Autost väljudes oli mul süda paha ja jalad värisesid. 

Renault Megane

Kui Amerikaanik kunagi noor oli, siis elas ta ühe aasta Islandil vahetusõpilasena. Perekonna lapsi, kus ta elas, kutsub ta oma kasuõdedeks ja -vendadeks. Käisimegi ta kasuvennal, tema naisel ja 3-aastasel tütrel külas. Nad parajasti pakkisid asju, et kolida. Minu küsimuse peale, et miks, vastas pereisa, et on aeg soetada oma korter enne kui rendi hinnad lakke lähevad. Lisaks on mõlemal nüüd parem töökoht, suurem palk ning nad suudavad hetkel endale korteriostu lubada.

Kasuvenna maja ees

Kuna mul lube pole, siis aitas kasuvend tuua autoesinduse juurest Fordi ära ning jätta see rendiauto firmaomaniku maja ette. Ta elas suures kortermajas. Mees ei saanud välja tulla, kuna tal oli järgmine päev suur kontrolltöö, seega autovõtmed jäid kuskile rattakoopasse. Kahe kuu rendiraha jättis Amerikaanik siiski enda kätte. 

Läksime korraks kasuvenna juurde tagasi, kui avastasime, et kell on juba 6 ning poed pannakse varsti kinni. Ma ka tahtsin pealinnast paar asja osta. Kummiga 2x2 m voodilina, endale teksaseid Lindeks'ist ja poisile dressipükse, sest tema pole nõus muid pükse jalga panema. Lahkusime ning esimesena käisime spordipoes. Sain poisile 4 paari pükse, endale jalanõud saalis sportimiseks. Amerikaanik käis samal ajal toidupoes, et õhtuks süüa osta. Rohkematesse poodidesse ei jõudnud, kuna kell 7 pandi ostukeskused kinni. 

Jõudsime koju 8 aegu. Kell 9 tegi Amerikaanik süüa. Ma pesin nõud, viskasin pikali. Jõudsin veel kuulda, et ta läheb viib Fordi rendiraha ära, kui juba magasin. Minu jaoks oli selline päev päris väsitav. 

Põhjapõdrad Vopnafjörðuri lähedal

Hvernig ætli þessi séu til reiðar?
Posted by Heiðrún Óladóttir on 20. aprill 2017. a.

Kui sa ei näe videot, siis vajuta siia: https://www.facebook.com/1606126174/videos/10211048806848529/ 

Nii palju puhkepäevi - esimene päev

Aprill on tore kuu, sest tööl pole pidanud eriti käima pidanud. Möödunud esmaspäeval käisime Amerikaanikuga Reykjavikis, neljapäevast esmaspäevani olid munadepühad ja täna on ka vaba päev - nimelt suve esimene päev ja seda tuleb tähistada!
Lisaks oli Kutil koolivaheaeg 8.aprillist kuni 17. aprillini. Ning tänase vaba päeva puhul ei pea ta ka homme kooli minema ja juba ongi nädalavahetus - 4 päevane puhkus lisaks!

Reykjavikis käik

Kui Eestis käisin kodust ära, siis läks poeg minu vanemate juurde. Reis Eestisse, aga ei tulnud kõne alla, sest olime ära vaid kaks ööd. Esialgu mõtlesime, et ehk Kutt läheb kuskile sõprade juurde farmi, seal hakkavad talled sündima ning see oleks kena kogemus, aga kuna oli koolivaheaeg, siis läksid paljud reisima. Lõpuks oli Saarepiiga nõus poissi valvama - ta magas meie majas ja tegi süüa. Kuna Saarepiiga töötab hosteli heaks, siis seal oli jällegi kiired tööpäevad, aga poiss oli vähemalt valvatud. Jätsin Kutile ka oma arvuti, siis sai ta YouTube'i vaadata nii palju kui süda lustis.

Sõit Reykjaviki pidi algama pühapäeval 16. aprillil, kell 10 hommikul. Teades Amerikaaniku, siis lükkus aeg sujuvalt edasi 12-le. Tal oli ka mõjuv põhjus. Reedel tegi oma viimase tööpäeva Mäks, kes lahkus laupäeval koos Hiirekesega (ungarlannast vabatahtlik Bakkafjörður'i koolis) Reykjaviki. Ehituspoisid pidid appi tulema, aga üks jäi haigeks ja teine ei saanud tulla. Amerikaanik pidi siis viimasel hetkel ise baari õhtul baarman olema. Nad on alati kahekesi, aga kuna hollandilane Maks oli esimest korda abiks, siis Amerikaanik ei jätnud teda üksi. Pitsameister oli Akureyris ja Islandlasel oli puhkepäev ning uus tööline sloveenlasest "Pikk" Gregga oli viimase õhtu koos oma boyfriend'iga ning alustas tööd alles pühapäeval.

Autosse istudes sain üllatuse osaliseks - nimelt oli Pika boyfriend Pisike ka autos. Esialgu pidi ta lennukiga minema, aga lõuna Islandil möllas torm, siis lennuk pealinna lihtsalt ei sõitnud. Ega ma ei olnud rahul, tahtsin ju ise esiistmel istuda kogu tee. Arvasin, et tagasi tulles saab Amerikaaniku sõber "Whimsy" Melanie ees istuda ja pilte teha, kuna ta on hobifotograaf. Whimsyl on oma blogy - http://whimsyways.com/, kust võib lugeda inglise keeles tema reisist Islandile ja Svalbardi. Whimsy (hääldus: ˈwɪmzi) maakeeli tähendab "vallatult omapärane" või "tujukas käitumine" või "huumorikas".

Lumised mäetipud

Esimest korda kui Reykjaviki sõitsime, siis olin ma veel õpetaja ning olime projekti raames õpilastega tagasiteel Eestisse, vat siis jäi hing koguaeg kinni. Hetkel on nii, et on mäed ja metsi pole. Nii imelik, et puid pole. Näed kaugele-kaugele. Mäed on kilomeetreid kõrged ning sulle tundub, et pfff, kah asi. Kuni sa märkad imetillukest, vaevumärgatavat autot mäejalami lookleval teel sõitmas. Vat alles siis mõtled, Eestis meil küll sellist ei ole. Mõni ime, et välismaalsed naeravad Munamäe üle. Vaatamata sellele, oleme me eestlased ikka uhked oma 318 m üle.

Reykjaviki jõudes me ei leidnud oma majutuskohta. Tiirutasime tänavatel edasi tagasi, kuni otsustasime parkida ja jala minna ning vaadata, et kus see koht siis on. Kuna majutusasutus asus kesklinnas, siis oli sissekäik ühe poe kõrval.

Sissekäik on umbes seal, kus naine ust katsub. Pilt on võetud Google Maps'ist

Ma märkasin seina küljes mingit nuppu, mille kohale oli kirjutatud Apartment K. Küsisin Amerikaaniku käest, et mis selle hotelli nimi peaks olema, kus me peatume. Tuli välja, et olime õiges kohas.

Ma ise ei julenud seda nuppu vajutada ja õhutasin ameeriklast seda tegema, aga ta ilmselt ka ei julenud. Katsus mõlemat ust. Lukus. Lõpuks vajutas ta uksekella, mis hakkas lärmama ning tundus juba, et "kedagi pole kodus".

Naise pea taga kahe klaasukse vahel on uksekellanupp.

Viimaks avas ukse üks kidur, pikk tumeda peaga noormees telefon kõrva juures ning vastas koguaeg "yes, yes... yes, yes, i know.... ok, yes.... yes.... yes, yes." Kui ta oma telefoni ära pani, siis küsisime, et kas oleme ikka õiges kohas. Broneering oli olemas ja ta hakkas meid sisse registreerima, kui tormas leti äärde indialanna. Tal tundus olevat Inglismaalt oma aktsendi poolest. Küll ta selle noormehe kallal hakkas võtma. Noormees jäi viisakaks ja ütles, et ta just lõpetas kõne omanikuga ja ta ei saa midagi hetkel teha, asjaga tegeletakse. Naine aga selgitas ikka mitu korda, et tema on vahendaja, tema sõbranna maksis toa eest ja nende ruumi on palju halvema kvaliteediga kui neile lubati ja kui palju nad selle eest maksid. Noormees ütles, et võttis toa eest õiglase hinna, mitte kõrgema. Naine aga vastu, et tema on vahendaja ja ta peab nüüd siin vahendama, võtku noormees nüüd telefon ja helistagu ning andku raha kohe tagasi. Tahtsin noormehe kaitseks välja astuda, sest sama jutt käis juba kolmandat korda ning ma hakkasin kannatust kaotama kuni nägin, et ka Amerikaanik hakkab nihelema. Meil oli veidi kiire ka, tahtsime sööma minna enne kui Pika kaaslase lennujaama bussipeale viime.

Lõpuks juhatas meid noormees tuppa ja küsis ega meid kolm pole, sest broneeringus on kirjas kaks. Amerikaanik vastas, et kolmas inimene on meie sõber ja viime ta varsti lennuki peale. Tuba oli pigem nagu väike korter. Tegin kohast ka väikese video.

Käisime kohe kõrvaltänavas asuvas väikeses mugavas söögikohas nimega Prikið burgerit söömas. Olime lõunatanud kuskil poole tee peal mingis grillibaaris. Võtsin lambaliha, salati ja ahjus fooliumis küpsetatud kartuliga. Väga hea toit oli.

Prikið.

Ka õhtusöök ei jäänud alla. Kuna India tädi raiskas meie aega, siis võtsime kõik burgerid friikatega (borgari og franskar). Rahvast oli palju ja Pisike ütles, et ta maksab arve, sest meil polnud enam palju aega tema bussini. Jõudsimegi bussijaama 5 minutit enne bussi väljumist. Head aega kallid ja minek.

Küsisin, et kas me Mömmi juurde ei lähegi? Guðmundur aka Mömmi oli suvel värvimas koolimaja sisemust ning kutuurimaja välimust. Amerikaanik ütles, et nad tegid ka seest, aga ma enne remonti sees pole käinud, seega ei oska öelda. Kuna remondimehed käisid Báranis lõunat söömas ning mõlemad mehed on head jutumehed, siis sealt nende sõprus alguse saigi. Iga kord, kui Amerikaanik Akureyris käib, siis külastab ta Husaviki päikesepaneelide tehase ehitustööliste konteinerelamut, kus Mömmi töötab talvel kokana. Suvel peab lisatööna maalri ametit.

Mulle tundus, et Saarepiiga pani Guðmundurile selle hüüdnime, aga Mömmi üks nõbu elab Þórshöfnis ning ta väitis, et mees sai oma nime juba väiksena. Minule Mömmi pärisnimi meelde ei jäänud, kuni olime tema ukse taga ja helistasime kella. Kellanupu juures oli kolme inimese nimed. Palusin Amerikaanikul näidata milline on Mömmi oma. Aaaaa... ! Islandlastel on kombeks võtta nime tagumine pool ja siis sellele i-täht lõppu lisada. Seega Guðmunduri nime tagumine pool on Mundur ja sealt saabki kuidagi Mumm+i.

Mömmi naine oli teinud ümmargust keeksi. Islandlased kui söövad magusaid asju, siis need ON magusad. Keeksidele, kookidele, vahvlitele, pannkookidele lisatakse alati moosi, šokolaadi või karamelli siirupit, Nutellat ning mis kõige tähtsam vahukoort. Kõht oli just söödud burksist nii täis, aga me mõlemad sõime ühe tüki keeksi vahukoorega ning rüüpasime kohvi peale.

Amerikaanik küsis Mömmilt nõu, et millist autot osta. Mees soovitas tal minna ühte autoesindusse ning küsida teatud nimega (no ei jää mulle need islandi nimed meelde) automüüjat, kes kindlasti teeb kõige parema pakkumise.

Kell 11 õhtul läksime paar tänavat edasi asuvasse baari nimega Kaffibarinn.

Amerikaaniku pealinna lemmikbaar oli tühi, aga nädalavahetusel pidi koht nii paksult täis olema, et liikuda on võimatu. Kuna sõber teeb suitsu, siis läksime tagahoovi suitsunurka juttu ajama. Sinna tulid kolm meest ning maailm on lihtsalt väike. Amerikaaniku isa on horvaatlane, aga ta pole kunagi Islandil ühtegi teist horvaatlast kohanud. Üks meestest oli horvaatlane ning nad hakkasid omavahel kohe rahvuskeeles suhtlema. Sain isegi päris palju aru, kuna see kõlas vene keelele sarnaselt. Lisaks elasid nende mõlemad vanaisad kõrvuti külades.

Teine mees oli meremees, kes oli just tulnud 25 päevaselt kalapüügi reisilt. Nende laeval on sügavkülmik. Seega nad püüavad, puhastavad ise kala ära ja pakivad sügavkülma. Teada saades, kust meie tuleme, küsis kas te "seda ja seda" meest teate. Amerikaanik teadis seda "meie" küla meest küll. Tuli välja, et ta on ühe väga toreda töökaaslase vend. Ta on Kunksmoori poeg. Meie küla mees oli esimest korda nendega merel ning meremees tahtis teada, et kas uus tüüp on hea tööline. Amerikaanik teadis, et on, on.

Kolmas mees oli Edmontonis farmer, kes kasvatas igasugust teravilja, mis Kanadas kasvada saab. Ma sain paar nädalat tagasi pulmakutse minna juulis pulma just Edmontoni, Alberta osariiki Kanadasse "Rukkipoisi" pulma. Temagi väitis, et ta läheb juuli keskel oma sugulase pulma. Tuli välja, et tema onupoeg oli Eestis misjonär olnud kaks aastat. Pärnus elades olin ma aga puutunud kokku just nende toredate misjonäridega, kelle hulgas Rukkipoiss ka oli.

Maailm on väike.

Kell 1 pandi pubi kinni ja me tulime jooksujalu koju. Amerikaanik jäi diivanile arvuti taha norskama enne kui ma uinusin.

Päeva nael - elektrikatkestus

pHommik algas jälle pudrukeetmisega. Seekord siis rosinad sisse. Panin ka veidi võid, sest mulle endale meeldib nii. Kutt vähemalt sõi, kuigi ütles, et rosinad pole tema teema.

Täna on Toanaabri sünnipäev. Leidsin eile Facebookist ühe laheda pildi ning edastasin selle sõnumina. Kuna ta läheb alati vata magama, siis nägi ta sõnumit alles hommikul ja tänas mind.

Vananemisest: 24 - oota....; 25 - oh jumal....; 27 - palun lõpetage see ära!

Tööd alustasin minu ja Toanaabri sisse logimisega. Iga hommik peame ennast registreerima ja kuna Toanaabril oli sünnipäev, siis vaatas tema ekraanilt vastu "til hamingju með afmælið" ehk siis palju õnne sünnipäevaks. Kahetsesin koheselt, et täna ta sisse logisin, aga juba oli hilja.

Alustasin tööd lõikamislaual. Nendel oli ülemine lint katki läinud ja nad vedasid kalu valgete korvidega laudadele. Uhh, mis jura. Kui bulgaarlased tulid kalatehasesse kuu aega tagasi tööle, siis tegid nad ka pilti.

Lõikamislaud

• Pildi nurgas paremal üleval on ekraan, kust saab siis näha, millist ja kui suurt kala lõigatakse.
•  Igal lõikajal on 3 nuga, mis kinnitatakse posti külge, kus on ekraan. Ühel teisel pildil on see paremini näha. 
• Ekraani all on nugade teritaja - tõmbad noa sealt paar kuni 20 korda läbi ja läheb edasi. Kuigi teravamaks teritamiseks on alati üks mees, kes seda väga hästi teeb. 
• Noateritaja taga on näha lint, kust kala lõikajate juurde jookseb. Too lint ongi hetkel katki. Otsast plastmass rull läks eile pooleks. 
• Noateritajast vasakul pool on valge plastmassist klapp, mille taga on liikuv uks. Kui kala jookseb lindil, siis uks läheb lahti ja kala läheb valge klapi alt metallist kandikule. 
• Kandikult võtavad lõikajad need plastmass lõikelauale, mis on alt LED-lampidega valgustatud.
• Kui kala on puhastatud siis lükatakse kala otse kandiku pealt alla lainelisele alusele, mille keskel on pikk metallist ora. Kui ora kala raskuse tõttu alla läheb, siis kandiku alt ilmub lai plastmassist riba, mis lükkab kala järgmisele lindile ja viib soolamismasina juurde.
• Kalaribad lükatakse vasakusse metallist auku.
• Kui on mittekvaliteetne kala ehl "blokk", siis see lükatakse paremasse auku
• Igaühel on oma voolikuga püstol, mida saab siis kasutada kogu oma laua või kala verest puhastamiseks. 
• Laua all on tõstukitega prügikastid. Kui need täis saavad, siis lükkab tõstuk selle tühjaks lindi peale, mis viib prahi suurde kasti ja "bloki" väikesesse kasti. 

Nuge teritamas. 

Siin pildil on veel näha, et meil on laua alt välja tõmmatav tool ning Alexil on noateritaja pandud veevooliku hoidja vahele. Lisaks on ekraani posti otsas näha ka nugade vutlar. Igale vutlarile on peale kirjtatud kelle oma see on. Kõikidel lõikajatel on neid 2, seega omavad nad 6 nuga. Tööpäeva lõpus pannakse need nüri noa kandikule ja järgmisel päeval kasutatakse teist, mis on teritatud. Päeva jookus Noateritaja teritab kõik noad uuesti ja tõstab "nüri noa" kandiku osalt "terava noa" kandiku osale ümber.
Näha on ka restist alus, mille peal me seisame. Mõni paneb veel mustast kummist mati alla, et oleks kõrgem.

Tööriietuses bulgaarlannad. Taustal on näha lõikamislaud pea kogu pikkuses. 

Ma kunagi kirjutasin, mis peab seljas olema, aga pilt räägib rohkem kui tuhat sõna.

Täna oli ka kogu tehase koosolek. Suur boss käis rääkimas, et mis on tulekul ja mida on tehtud. Moiva hooaeg oli oodatust edukam. Nii suuri kalu polnud varem nähtud ja kalatehased said suuri kasumeid, olenemata kalameeste streigist. Räägiti ka puhtusest, et hoidke puhtust, mitte ärge loopige oma kalaseid asju. Lisaks kui tulete oma kohalt, siis enne "clean area"sse ehk puhtale alale minekut, tuleb püksid veega loputada. Siniseid põllesid kasutage terve päeva jooksul 1, mitte 4. Kellel on oma kindad, siis need peske ka enne igale pausile minekut ära, kui need on kalased. Järgmine makrelli ja heeringa hooaeg tuleb oodatust suurem. Meie kalatehas alustab varem kui lõunapoolsetel saartel. Hooaeg algab juuni lõpus, kuna makrelli ja heeringa kvoote tõsteti. Lisati ka üleskutse, et kui te teate inimesi, kes tahavad hooajal tööle tulla, siis andke teada, meil on alati inimestest puudus. Paluti ka edastada, et kui sa tööle ei tule, siis anna ikka teada, et oled haige või kui ära sõidad, siis anna paar päeva varem teada. Sest on olnud juhuseid küll, kus alles veerand kuni poole tunni pärast teised tulevad küsima, et kus üks või teine töötaja on. Lisaks on järgmine nädal munadepühad ja siis, kes ei soovi osalede munadepüha loosis pangu oma nimi seinale kirja. Koosoleku lõppedes oli paberileht nimesid täis.

Peale koosolekut saadeti mind töötama UTi. Kalad karpi ja kaaluda. Kaalumine ei ole eriti hea töö. Eriti hull on suurus 1000+, sest need kalad on enamvähem sama suured. Aga poolakad on suure kogemusega Öökull ja mina panime karpidesse ning Pöial-Liisi ning Punamütsike kaalusid. Nad olid väga tublid. Toanaaber tõstis kaste alusele ja Kurt oli nagu alati kahveltõstuki peal.  Kuna INNis kedagi polnud, siis lindi kinni panemisega oli probleeme. Ülemused muidu kaamerast jälgisid, aga kaks korda läks lint sedasi kinni, et keegi ei saanud aru miks. INNis arvuti ekraanil oli kogu masin hall, mis tähendab ka seda, et külmkappi pesta on viimane aeg. Öökulli mees käis arvutiga aeg ajalt abiks, aga lõpuks pidime ise lindi kinni pannema.

Peale lõunat tegime rahulikult tööd, kui kogu tehases läks elekter ära. Oli nii pime, et ei näinud sõrme ka suhu panna. Mul oli telefon kaasas. Panin kaamera lindistama, siis läks ka taskulamp tööle. Ma muidu ei oska sellel telefonil lihtsalt taskulampi tööle panna. Võibolla polegi sellist äppi installitud. Elekter tuli tagasi 5 minuti pärast. Elektrik ütles, et oli voolukõikumine tormi tüttu. Tuul oli kohati 60 km/h väljas.

Tööpäeva lõpetasime pooletonnisesse kasti kalade pakkimisega. Tegin seda koos Punamütsikesega. Toanaaber saadeti kaste tegema. Öökull ja Pöial-Liisi saadeti kuskile mujale.

Peale tööd oli islandi keele kursus. Saarepiiga oli haige ja šveitslanna ka ei saanud tulla, kuna kursus oli ootamatult teisipäeval.

Püsti seisab meie õpetaja

Lausete kokkupanemis mäng. Saime Kutiga hakkama

Kutt läks ujuma ning ma tahtsin õhtuks teha midagi kinoaga, aga poes seda siin ei müüda. Võtsin siis kuskusi ja vaatasin neid kastmeid, milles võiks liha keeta. Aga nähes koosstisosasid, otsustasin kodus ise kastmemöksi kokku keeta. Tegin purgil olevast sildist pildi, et pärast hea kodus vaadata, mis seal kastmes siis oli.

Koostisosad

Koostisosadeks olid enamvähem tomatid, sibul, jogurt, tomatipüree, suhkur, päevalilleõli, sibulapüree, ... , koriander, sidrunimahl, küüslauk, sool, karri, ingver, basiilik.

Kolme esimest ma ei pannud, Suhkru asemel panin mett. Õli oli rapsiõli. Sibulapüree asmel panin sibula pulbrit ja küüslaugu pulbrit. Päris hea sai. Kutt ka kiitis ning oli nii tubli, et aitas nõud pesumasinasse panna ja kui ma kööki veel lapiga üle tõmbasin, siis viis ta mu tööriided ka kuivama.

Hommikune külaline ja päevastest tegemistest

Kuulsin läbi une, et keegi koputas uksele. Uks tehti lahti ja mingi mees astus sisse. Nõudlik ja otsiv hääl küsis: "Karorl?"
Võis ka kõlada ka ka Kalor või Karlorl. Igastahes on minu majaomaniku poja nimi Karol. Ehmatasin ülesse, et ei tea mis sugulased nüüd siia sattunud on. Tõusin kiiresti voodist, et minna vaatama, kes tuli, aga esikus polnud kedagi. Käisin kõik toad läbi, aga Kutt magas oma toas ning maja oli tühi.
Ju see mingi unenäo lõpp oli.

Kobisin voodisse tagasi. Vaatasin sülearvuti kella. Kell oli 7.30! Ohsa, kus võttis vanduma, et olen hiljaks jäänud, enam ei jõua putru ka keeta. Kargasin voodist välja ja hõikasin Kutti, et see üles ärkaks. Panin eelmine päev klaas kaerahelbeid klaasi sooja veega likku, et hommikul läheb pudru tegemise ja söömise peale vähem aega. Köögis pudrukauss käes seistes avastasin, et kell on alles 6.30! Islandil ju kella ei keerata, aga millegi pärast sülearvuti oli kella keeranud.

Magamistuppa jõudes näitas ka telefoni kell ainult 6.30. Läksin siis õnnelikuna kööki tagasi ja valmistasin oma pudru. Lisasin veel soola ja klaas piima. Pudru alla kaussi panen teelusikatäie võid.

Pildil on kausis veega üleöö seisnud kaerahelbed, klaasis piim. Pott on pudrukeetmiseks valmis

Homme tahaks rosinad juurde panna, sest poiss viskas pool putru minema, kuna see oli soolane. Vaatame kuidas rosinad asja mõjutavad. Ma põhimõtteliselt ei taha koju suhkrut osta. Mett võiks vist küll soetada.

Tööl olin INNis ehk seal, kus turska lindi peale pannakse ja see siis kolme korruselisesse sügavkülma läheb. Ootasime mingi 10 minutit UTi järgi, sest nad polnud oma kaste valmis pannud, et sügavkülmast lindi pealt tulev kala pappkarpidesse pakkida.

Peale esimest pausi pidas üks meestest kogu tootmise kinni, kuna kala oli roheline. Ilusate Silmadega ülemus pärast selgitas, et see roheline on teiste kalade nahk, mis on jäänud lindi külge kinni. Kuna külmkapis on 2x3x3 ehk siis 12 suurt mootorit, mis külma ringi ajavad, siis need ventilaatorid lennutavad lindi pealt teiste kalade naha ning kala pole enam puhas.

Kõik kolm ülemust pidasid esialgu aru INNis. Nii palju kui ma Islandi keelest aru sain, siis pakivad nad edasi, aga see kala, mis täna kõik välja võetakse, tuleb teise külmhoone lattu viia. Lisaks nad inspekteerisid veel kalu, mida meie Toanaabriga lindile ladusime. Päälik küsis, et kes lõikamislaual kontrolli teeb, et mõni kala on liiga räbal ja lõikajatele tuleb selgitada, milline kala on kvaliteetne ja millise võib "blokki" (ehk suuremad kalatükid, millelt eemaldatakse enne pakkimist nahk) panna. Meile tulid viis bulgaarlast tööle ja esimesed kolm päeva kui nad tööl olid, siis oli kala eriti jube. Nüüd on see palju parem ja ilusam. Vigu ikka juhtub sisse - mõnel kalal on uim küljes, mõnel on valge nahk veel küljes, mõnel pole sabatükk päris korralikult ära lõigatud jne.

Homme tehakse sügavkülm tühjaks ja ülehomme tuleb seda pesta. Meil on kaks sügavkülma süsteemi. Üks on see suur, kus on INN ja UT. Teine on 8 külmkapi rida, mis käivad kokku ja lahti nagu lõõtspill ning lõõtsa vahele pannakse alumiiniumpannid, mis on omakorda täidetud kas kilekottidega või karbikestega. Kogu jahutussüsteem käib tänu ammooniumile. Aeg ajalt on ka lekkeid olnud. Minu esimesel hooajal korra evakueeriti kogu tehas. Päris hullult ajas see nuuskpiirituse hais nutma ja kargas ninna. Targemad teada rääkida, et too ammoniaak on närvimürk.

Lisaks tursale on praegu ka "krauslepa" (grásleppa) hooaeg. See on minu meelest igavesti tihe/raske ning kole ja hirmutav kala. Kõht punnis ja väiksemad isendid on roosa või helesinise kõhualusega. Väärtuslik on ainult emaste mari. Ma ei teagi, mida tehases nende kala korjustega tehakse. Ilmselt pakitakse kilekotti ja külmutatakse ning siis müüakse firmadele, kes kalast teevad väetist või toidulisandit loomadele. Kalamarja 2 kotti eemaldatakse emase kõhust ja pannakse tünnidesse, kust koheselt järgmised inimesed valavad marja mingisse masinasse, mis eemaldab marjadelt kotid. Kogu tegevus tundub nii jälk. Esimest korda seda nähes pidin öökima hakkama. Aga nüüd kaks nädalat hiljem on isegi ok.

Leidsin YouTubest ühe video. Meil inimesed lõikavad kalal küll keskelt kõhu lõhki ja siis roogivad kõik sealt välja. Aga sealt saab ettekujutuse kala suurusest.

Meil oli eelmine nädal koosolek, kus oli vaja inimesi mingitesse komisjonidesse. Üks oli ürituste korraldamine ja teine oli tööalaste ettepanekute tegemiseks. Igast (rahvuse)grupist pidi olema vähemalt ühes esinduses liige. Mina kui eestlaste esindaja sattusin siis ürituste korraldamise komiteesse. Kapitoola tuli minu juurde enne lõunat ja ütles, et me peame nelipühade plaanis tehasesse mune peitma hakkama, aga enne seda tuleb kõike organiseerida. Neljapäeval peale tööd saame kokku. Kutil on küll vene keele Skype tund, aga nad saavad õpetajaga kahekesi palju paremini hakkama kui mina seal juures ei passi.

Lõuna ajal käisin korra "linnavalitsuses", et küsida rendi toetuse kohta, aga nad ütlesid, et pead ise netist pikenduse tegema. Ma korra proovisin, aga igakord uuele lingile vajutades viskab islandi keelse lehe ette ja siis kui inglise keelse peale lähen, siis olen alguses tagasi. Mõtlesin, et küsin peale tööd Amerikaaniku abi.

Aeg-ajalt on INNis töötades päris külm hakanud. Esimesena hakkavad külmetama näpud, siis varbad ja pärast keha. Ma hommikuti lähen jala tööle, seega on soe sees ja kampsuniga hakkab palav. Sügavkülmas on miinus 45 kraadi. Kui kala läheb lindi pealt pilust külmikusse, siis osa jahedat õhku vajub sealt ikka välja. Pilu ees on küll paksust pehmest läbipaistvast kollakast plastikust ribad, aga see ei hoia 100% jahedust kinni. Eriti külm hakkab siis, kui ka õues on miinuskraadid. Ma olen tavaliselt peale esimest pausi jalga tõmmanud villased sokid. Peale lõunat lisaks ka kampsuni. Paremasse kätte palusin spetsiaalse sooja punase kinda, mis tundub olevat ka videos oleval kalamehel käes. Vasakusse kätte panin kaks villast kinnast (kui on ainult puuvillana ja villane kinnas, siis hakkavad näpud külmetama) ning neile peale läheb veel kaks sinist lateks kinnast. Kaks, kuna kui pealmine läheb katki, siis alumine on terve ja külm vesi ei pääse kätt jahutama. Isegi kui mõni kalaluu teeb mõlemad kindad katki, siis luu väljudes ei pruugi kaks auku kattuda ning vee sattumine villasesse kindasse võtab rohkem aega.

Toanaaber naerutas mind oma rohkete anekdootidega ja elust Eestis kui ta veel noor oli. Kusjuures homme on Toanaabri sünnipäev. Ta saab 27. Sünnipäevadest rääkides, siis Islandlasel on täna sünnipäev. Tema saab kas 52 või 53.

Lõpetasime päeva 10 minutit enne nelja. Sellist kiirpesu pole ma lindile veel teinud kui täna. Homme-ülehomme nagunii läheb rohkemaks seebitamiseks ja küürimiseks.

Tavaliselt peale tööd ma käin ja katsun Bárani ust, et kas keegi on juba tööl. Aeg-ajalt nad jätavad ukse lahti. Leidsingi Amerikaaniku rääkimas mobiiliga. Ta kunagine esimene armastus tuleb siia tööle. Amerikaanik saatis mu pikalt kui tema abi küsisin, öeldes, et las islandi keele õpetaja õpetab elulisi probleeme lahendama. Küsisin veel Islandlase sünnipäeva kohta, aga näis, et Amerikaanik teeb talle lihtsalt õhtusöögi välja ja võtavad paar pitsi ja kõik. Ma polnud restoranis kuulduga rahul ja lahkusin. Mõtlesin, et ehk kogu Bárani seltskond istub peale tööd korraks maha dringiks, aga nad on omavahel koguaeg nagunii nii sabapidi koos, et see ei tulnud kõne allagi.

Käisin poes ja ostsin Kuti soovi peale liha ning hommikupudru jaoks rosinaid ja piima. Lisaks veel salati materjali. Kodus lasin Kutil salati kokku panna - kurk ja maitsestamata kreeka jogurt (hapukoort neil vist polegi). Maitseained võis poiss ise valida. Mina tegelesin hakkliha ja kartulite praadimisega. Kokku sai üks kena moos. Kannatas süüa küll. Ega ma mingi tore kokk pole, aga aia taha ka ei läinud. Meil on muidu nõudepesumasin ka, aga Kutt pesi käsitsi kõik nõud ka ära.

Tänane islandi keele tund lükati homsele. Kutil on koolis mingisuguse peo jaoks näidendi ettevalmistamine käsil. Tunde neil polegi, vaid ta aitab asju maalida ja pärast ka muusikat sättida.

(Kuulsin, et vabakoolis on ka muusikali ettevalmistamise nädal. Neil on 9. aprillil on esietendus.)

Hetkel möllab väike 40 km/h kiirusega tuul väljas ja vihma sajab. Hommikuks lubas külmetada.. ei tea kas lumi on maas. Pean veel pesu masinast välja võtma ja kuivama panema. Homme uued seiklused jälle.

Kordamööda

Punane majake keskel on aiatööriistade kuur. Me elame sinises majakeses, millel veel veebruariski põlesid räästas tuled.

Kuna me elame eramajas, siis naabrite kisa ja muusikat me ei kuule. Ainuke "muusika" on siis, kui väljas on üle 50 km/h tuul. Ükskord oli 110 km/h kiirusega tuul, mis pidi aiatööriistakuuri minema viima. Uks oli pärakil ning kui seda käisin kinni lükkamas, siis läksin hästi-hästi aeglaselt, sest ei tahtnud tuule mõjul kiiresti liikuda, et mitte merre kukkuda. Ma polnud sellist tuult varem kogenud. Me elame 30 m kaljuservast. No, mis kalju see on, aga 3-4 m kõrgune järsk sein on see igatahes. Majaomanik palus võtta naabri aiast üks suurem kivi ja panna see kuuri ette, ses kuna ma ei leidnud öösel pimedas lukku, et uks kinni jääks Kui ma selle kiviga üle õue kaperdasin, siis mõtlesin, et ka kolmest kivist poleks piisanud - tuul väntsutas mind ikka nii nagu tahtis. Seega väide, et "pane triikraud tasku kui kõva tuul väljas on" ei pea paika päris igakord.

Maja on kolmetoaline, lisaks elutuba, köök ja vannituba. Mingi töötoa taoline asi on ka maja külge ehitatud. Seal on ka sügavkülm, mida ma ei kasuta ning mõned riiulid. Küte ruumis puudub. Mina kasutasin seda kartulite hoiupaigana. Lisaks seal haiseb suitsu järele hirmsasti. Alati väljas ei saa suitsu teha - tuul lihtsalt teeb su eest suitsu kiiremini ära. Õnneks ma ei suitseta ja lisaks on suitsetamine Islandil kallis lõbu. Pakk sigarette on keskmiselt 1300 Islandi krooni ehk kuskil 10,75 €. Ma ei tea palju Eestis pakk maksab, aga Islandi hinda tean seepärast, et eelmine nädal saatis Amerikaanik mu poodi, sest tal olid suitsud otsas ja ta oli üksi tööl ning restoranis olid kliendid sees ja ta ise ei saanud minna.

Vasakul paistab töötuba ja selle ees on sahver.
Riiulis on pesumasina karbi tükid ja kartulid said eelmine nädal otsa.
Aaa, siin on isegi radiaator, ma ennem pole märganudki. Nüüd alles pildilt nägin.

Ma alguses püüdsin maja koristada enamasti ise ja poisile jätsin tema toa, mida ta ikkagi ei koristanud. Eelmisel aastal ühel nädalavahetusel olin ma haige ja palusin poisil terve maja ära koristada. Ta sai sellega suurepäraselt hakkama. Järgmine nädalavahetus oli ta ise kuskil ära seoses kooliga ja siis koristasin mina terve maja ära. Mulle isegi see süsteem meeldis. Kord on kogu vastutus ühel ja kord teisel. Nii oleme teinudki.

Köök

Elutuba

Käin aeg-ajalt Amerikaaniku restoranis abiks nädalavahetusel koristamas. Kui me Eestist tagasi tulime ja seoses tankla maha põlemisega oli restoran avatud juba hommikul 11st, siis ma ei leidnud aega koristamiseks. Nad olid avatud õhtu kella 9ni. Koristamiseks kulus oma 2-3 tundi ja ma ei tahtnud ka igakord südaööl koju jõuda. Hommikuti jälle ma ei saanud maast lahti.

Alates eelmisest nädalast on restoran nädalavahetuseti lahti kella viiest. Seega ma saan rahulikult toimetada lõuna paiku. Kuigi viimasel ajal olen nagunii iga päev kell 7 üleval. Täna Báranist tulles oli kodus hea lõhn. Toad korras ja köögist nõud pestud. Meil on nõudepesumasin. Poiss pidi ise süüa tegema lõunaks - makaronid hakklihaga. 15-aastane noormees sai sellega hakkama.

Kiitsin poissi ja ta ei uskunud, et ta tubli oli.. aga ON JU TUBLI!

Esik. Nagid on meil ka ära jagatud.

Koju jõudes sain kohe aru, et poiss on koristanud - põranda kalts oli maas kuivamas. Meil on põrandaküte. Pesumasinal on üks 15 minutiline tsükkel, mis sobib suurepäraselt põrandalapi pesemiseks ja põrandaküte teeb kiiresti oma töö.