Eellugu
Kes mind lähemalt ei tunne, see ei tea, et ma näen peaaegu iga öösel unenägusid. Aeg-ajalt on need nii emotsionaalsed ja nii reaalsed, et kummitavad terve päeva. Emotsionaalsetest unenägudest on raske üle saada.Kunagi nägin unes, et sain ühe poisi peale nii pahaseks tunnis, et hammustasin teda. Pärast olid süümepiinad. Süümekad jätkusid hommikul ärgates kuni lõunani, kus mul oli selle poisi klassiga tund, mis algas nagu tavaliselt. Noormees oli sellise rahutu hingega ja tunni lõpus hakkas ta lollitama. Sain nii-nii vihaseks. Ei mäleta enam, mida ta tegi, aga kuna ma unes teda juba hammustasin, siis palusin tal lihtsalt rahuliku häälega tunnist lahkuda. Peale seda olin õnnelik, et suutsin ennast päris elus rahulik hoida, sest unes olin juba need emotsioonid välja elanud ja unes lahendus polnud õige valik.
* * *
Esmaspäeval oli Amerikaaniku sünnipäev. Ta sai 40. Kuidagi moiva hooaja sees, kus tuleb töötada ka nädalavahetusel, olid päevad sassi läinud ja ma läksin teda teisipäeval õnnitlema. Tuli välja, et ta oli oma sünnipäeva tähistama läinud Akuyreri ja saabus hilisõhtul.
Baaris töötab praegu kaks sakslast - üks on köögis ja teine on saalitööline nagu nad ütlevad. Köögis on pitsameister Christian ja ettekandja-baarmani rollis on Max (mäks). Ma ei saa eriti Mäksiga läbi. Esmakohtumine (oktoobris 2016)) oli temaga väga ebameeldiv ja brrrhhh.. Ta jättis sellise sleasy (maa keeli ehk näruse, liiderdaja inimese) mulje. Pärast Eestist tagasi tulekut jaanuari lõpus, käisin oma sünnipäeva aegu baaris ja Mäks segas mulle erinevaid jooke, et näha, mis mulle meeldib. Ainuke tema retseptidest meeldis mulle üks kohvijook koorelikööriga. Tundus, et lõpuks saame hästi läbi. Jah, igal inimesel on oma kiiksud ja pole minu asi neid muuta, vaid aktsepteerida.
* * *
Lugu Mäksist
Hakkasime käima islandi keele tundides. Need on kaks korda nädalas neljast kuueni. Kutt käib minuga koos keelt õppimas, kuigi ta koolis on veidi islandi keelt õppinud, siiski olen ma veidi pettunud, et teda koolis rohkem ei õpetata. Klassijuhatajaga rääkides, selgus, et neil on klassis 5 erivajadusega õpilast ja õpetaja puhtfüüsiliselt ei jõua Kuti juures istuda, et talle selgitada islandi keelt.Lisaks Kutile käivad kursusel kõik viis sakslast - Pizzameister, Mäks, kaks ehituspoissi Christian ja Björn ning Björni õde Aussa (kaksikute lapsehoidja), ungarlanna "Hiireke" Ezter (vabatahtlik Bakkafjörður'i koolis), sveitšlanna Alina (vabatahtlik kohalikus Þórshöfn'i koolis), poolatar Paulina (töötab kohalikus poes), hollandlane Maximillian (Þórshöfn'i kultuurimajas ja noortekeskuses vabatahtlik) ja eestlanna Saarepiiga. Saarepiiga tuli paar nädalat tagasi Islandile tagasi ja töötab nüüd hosteli heaks. Seega on meil keele tunnis kolm "kristjanit" ja kaks "mäksi". What are the odds ha?
Töölt lubati mind hooajal ka kaheks tunniks ära, aga pärast pidin tagasi minema, sest neil oli inimesi puudu. Loomulikult on neil inimesi puudu, kui nad ütlevad, et sorry, aga meri on soe ja me ei leia seda kala. Palju inimesi on linnast ära. Lisaks islandi kalamehed streikisid. Hetkel on aga ookean nii palju jahenenud, et kala on ülekülluses. Norra paadid teenisid suure varanduse, ma arvan. Möödunud pühapäeval ehk 19. veebruaril siis saavutasid islandi kalamehed ja tööandjad kokkuleppe ning streik oli läbi.
* * *
Ma tegin ka olude sunnil nädalavahetusel poolteist päeva samas kohas tööd - pöörasin külmikust tulevaid 22 kiloseid kalakaste ümber, lükkasin need pakkimismasinasse. Sügavkülmutatud kala pakitakse pappkastidesse ja keevitatakse kahe plastikribaga kokku. Aitasin ka neid pappkaste alusele tõsta. 11. ja 12. kiht olid minu jaoks rasked - tuli tõsta üle rinna ja üle pea. Teisel päeval olid mu käed nii valusad, et helistasin oma sõbrale eratreenerist Xavierile, kes tegeles kunagi bodybuildinguga. Ta ütles, et sa pead puhkama, aga kuna sa pead veel töötama, siis võta valuvaigisteid. Võtsin neid vist oma viis päeva.. Kui naised nägid mind pappkaste ladumas, siis nad tegid nalja, et Ulrikat ei tasu välja vihastada, ta on nii tugev.
Kaldun oma jutuga koguaeg pointist kõrvale.. Seega, töölt paluti mul temalt küsida, et kas Mäks oleks nõus ka järgmine öö töötama. Teades juba tausta, et tal ei läinud hästi ja töö on raske, siis ütleb ta kindlasti EI. Aga teades Mäksi, ei tule see vastus esimese küsimise peale, mingi pikk lugu peab sellele eelnema.
Enne islandi keele tunni algust sagina sees:
"Mäks, töölt paluti küsida, et kas sa oleksid nõus täna jälle töötama."
"Mida? Täna on mu ainuke vaba päev."
"Seega ütled sa "ei"?"
"Ulrika, sul on alati imelikud küsimused. Miks sa pead neid alati küsima."
Vaatasin teda etteheitva pilguga.
"Mäks, küsimus oli lihtne. Kas sa saad töötada täna öösel? Vastus on ainult "ei" või "jaa"."
"Olgu, ma mõtlen sellele. Anna mulle aega vaheajani, ma annan oma vastuse sulle siis."
Näost oli juba välja lugeda, et ta eriti ei taha seal töötada täna. Ma ei vastanud midagi. Mäks muigas ja ütles: "Ulrika, sul on täna head aroomid kaasas... ee... Sa lõhnad nagu.." Ta tegi käega ühus ringe nagu oleks nähtamatut veiniklaasi nuusutanud.
Ta ei jõudnud oma lauset lõpetada, sest vaatasin teda terava pilguga. Teatasin: "Mäks, ära unusta, ma tean, kus sa elad." Selleks ajaks olid ka juba teised vestlusesse lülitunud, aga kõik ei saanud asjast aru.
Ahh, jällegi tundsin, et sellel mehel pole mingeid piire. Eks ma ise ole samasugune. Ei tea, kus need on ning mida öelda ja kuidas käituda. Kõik tuleb elus õppides. Raske on kui provotseeritakse. Ma pole nõus, et mulle ka pähe astutakse. Olen enda eest võidelnud kordi ja kordi ning ei lase kellelgi ennast enam tallata.
Vaheajal andis ta mulle oma vastuse: "Ulrika, tead, ma ikka mõtlesin, et ma ikka ei lähe täna sinna tööle."
Teadsin seda juba niigi.
* * *
Teisipäeval baarist Amerikaaniku kohta küsides ei saanud ma ka kohest vastust. Mäks on selline pika jutu mees. "Oo, Ulrika, sind pole tükk aega näha olnud? Mida me sulle pakkuda saame? Lambakarrit? Või kala? Äkki soovid sa seekord lihtsalt kohvi ja telekat vaadata?"
Kordasin küsimust ja olin pahane, aga hoidsin ennast tagasi, sest äkki ma tõesti küsisin vaikse häälega.
"Ah, et Amerikaanik? No teda köögis enam pole."
"Kus ta on siis?"
"Ta läks eile Akureyri ja tuleb alles hilja õhtul tagasi."
"Millisel õhtul? Kas täna?"
"Ulrika, sa meenutad mulle ühte oma sõpra, kes koguaeg tahab kõike teada saada ja esitab mingeid mõttetuid detailseid küsimusi. Küll Amerikaanik tuleb tagasi, sa saad teda homme näha. Kuidas siis selle kohviga siis jääb või maksad ennem oma võla ära?"
Grrr.. Mul oli plaanis tõesti kohvi juua kui Amerikaanik ei juhtu kohal olema ja olin päeval pangast raha võtnud, et pühapäevased pitsad ära maksta. Aga sedasi otse küsides.. võehh. Tegelikult pidin nutma hakkama. Võtsin täpse raha välja jope taskust panin letile ja astusin minema. Ta jäi minust veel midagi jutustama, aga ma ei pannud enam tähele.
* * *
Amerikaanikul on roheline Subaru, mis on igavesti loks, aga peab sooja ja on automaatkäigukastiga. Tagaluugi saab lahti, kui pista näpp kuskile auku ja tõmmata mingit naga. Auto näeb logu välja, aga on väga vastupidav.
Nägin unes, et Amerikaanik lubas mulle seda autot laenuks. Ise mõtlesin, et ma ei oska ju sõita, kuhu ma sedasi lähen. Siis aga meenus, et ma olen varem ka ju sõitnud, aga rohkem manuaaliga. (Päriselt pole ma autoga sõitnud oma 20 aastat.) Auto oli meie kunagise Kadrina korteri ees. Istusin autosse ja pidin minema oma onu Aivo juurde ja talle mingi paki viima. Maja taga sõites harjutasin, et kuidas ikka pidur ja gaas töötavad ja need pedaalid kippusid sassi minema. Keerasin siis maja tagant vasakule ning sõitsin tagant otsa ees olevale autole ning lisaks sõitis mulle tagant veel sisse Kalevipoja majade poolt tulev sõiduauto. Auto esistange oli kadunud ja tagant oli paar mõlki rohkem kui tavaliselt. Tagaluuk ka enam lahti ei käinud.
Peale avariid olin paanikas, et mida ma nüüd kõike Amerikaanikule ütlen, sest ma ei öelnud ju, et ma täna autot laenan. Mõtlesin välja sada teooriat, miks see õnnetus juhtus ning helistasin talle. Ärkasin.
* * *
Järgmisel päeval lõuna ajal läksin enne lõunat baarist läbi. Öösel oli just sadanud värske lumi maha ja maja ees oleva Subaru juhiukse ette läksid jäljed ja siis baari. Mõtlesin, et imelikud jäljed.
Tellisin suppi, aga neil polnud. Siiski oli Islandlane professionaalne ja lisas lambakarrile vett juurde ja supp oligi valmis. Minuga ühes lauas istusid Amerikaanik ja Pitsameister. Sõin ülikuuma suppi ja küsisin Amerikaanikult, kuidas Akureyris oli. Nad olid kinos käinud, ujumas ja restoranis. Järgmisel päeval šoppamas ja uuesti sportimas.
Kuidagi läks jutt Subaru peale. Rääkisin oma unenäo loo. Mõlemad mehed hirnusid naerda. Ja ära ka ei lõpetanud. Küsisin, et mis viga on, sest nende naer on kahtlaselt pikk. Pitsameister küsis, et kas sa Subaru ei näinud või? Ütlesin, et väljas nägin, mis sellel viga on.
Pitsameister: "Ju see on liigse mudaga kaetud, et sa seda ei näinud."
"Mida seda? Ma ei saa midagi aru."
"Mäks tegi eile selle autoga avarii. Võttis auto ja tahtis ungarlannast Hiirekesele külla minna, aga käis autoga vasakkurvis uperkuuti. Üle katuse ja puha. Mehel mitte ühtegi kriimustust."
"Kaugele ta autoga jõudis?"
"10 km kaugusele umbes," vastas Amerikaanik muiates.
Pitsameister näitas mulle telefonist Subaru pilte. Polnudki nii hull.
Islandlane tuli köögist ja ütles, et nad peaksid baaris ikka selle uue laulude listi tegema arvutis. Seal peaks olema "Drive My Car" ehk (sõidan autoga), "Road to Hell" (tee põrgusse), "Road to Nowhere" (tee mittekuhugi) jne.
Pitsameister guugeldas ja ütles, et leidis nimekirja lausa 40 lauluga, mida võiks listi lisada. Amerikaanik asus telefoni kallale ja tegi listi nimega "Að keyra", mis islandi keeles tähendab autoga sõitma. Minust nad sinna neid laule lisama jäidki, pidin tööle kiirustama.
Subraru nägi välja nagu hambutu vanamutt - eest sahtel puhta tühi.
* * *
Paari päeva pärast oli mul poisist kahju. Tal oli õnnetus ja hea, et temaga midagi ei juhtunud. Ta ise kommenteeris lugu enam vähem nagu minu unenägu oli. Ta läks Hiirekesele luuleraamatut viima, aga järsku kurvis oli auto kiirendama hakanud ja ta ei jõudnud pidurile vajutada nii kiiresti ja auto sõitis teelt välja üle katuse. Esistanget autol enam pole ja tagaluuk lahti ei käi. Mäks teadis, et ta oleks pidanud Amerikaanikule ütlema, et ta läheb sõitma, aga ta ei teinud seda ja oli nüüd paanikas, et mida mehele öelda...
Muigasin.
* * *
Neljapäeval islandi keele tunnis tegi ta mulle jälle märkuse, et Ulrika sa arvad, et islandi keel ja eesti keel on nii sarnased - ehk sa ei peakski siin tunnis olema?
Nokk kinni ja saba lahti. No ausalt.
Eks see ole ka õppetund.
Hetkel meeldib mulle väga järgmine lugu:
