Islandil aega ei tunta

Eile peale õhtuoodet või õhtusööki tõi pere meid þorshöfni (Thoršoppi). Nemad läksid poodi ja meie Báurani (Baurani), kus töötab Amerikaanik. Plaan oli süüa õhtust ja rääkida tööst, et mis edasi saab, aga õhtu kujunes hoopis teiseks. Nagu eelmise blogis sai mainitud, siis sõime vaalaliha (minke whale). Otsustasime, et jääme ööseks linna ja saame Amerikaaniki juures öömaja - elutoa diivanile mahub täpselt magama kaks inimest ning tekiks saime võtta magamiskotid.

Amerikaanik, Mr. Hulk ja Tomahawk käisid eelmine päev matkamas. Nad ööbisid Skalar'is hädaabi punkris, mis on mõeldud tormisel merel hukkunud laeva meeskonnale. Seal on alati süüa ja saab kütte üles keerata, et soe oleks. Tomahawk ütles, et kui magamiskotti said, siis oli päris soe. Hommikul kümnest tulid nad tagasi.

Peale õhtusööki läksime Amerikaaniki juurde jalgu puhkama. Südaöösel pidi ta tööle tagasi minema. Mr. Hulk läks magama ning jätsime Kuti ka koju, sest peale kümmet ei tohi alaealised enam baaris olla. Enne kümmet on Baran (Bauran) restoran ja peale kümmet köök suletakse ning koht omandab baari staatuse, kus müüakse ainult jooke. Võtsime paar terivtusnapsu eestlaste Islandile jõudmise puhul.

Ärkasin selle peale, et Mr. Hulk sosistas eesti keele poolvaikse häälega: "Ma tahan seda nii väga näha."
"Aga loomulikult," oli Toanaabri sõbra vastus.

Ma pärast küsisin, et mida ta näha tahab siis? "The ship with 20 tonnes of fish."

Muigasin.

Hommikusöögiks Báranis (Bauranis) oli peekon munaga. Ilm oli ilus ja Mr. Hulk läks verandale, et oodata oma kahekümne tonnise laadungiga kalalaeva.

Mr. Hulk kohviga kalapaati ootamas

Kuna lambamuuseumi minekuni oli aega, sest Amerikaanik pidi ootama hommikusöögi lõpuni, siis tegi Mr. Hulk ettepaneku lähimat koske vaatama minna. Aega oli meil tunnike ja mulle tundus, et me ei jõua just kaugele. Nii ka läkski. Mr. Hulk pani ees padavai minema ja mul poole mäe peal võttis võhmale ja ma keeldusin rohkem üles poole minemast, sest muidu poleks me kella kaheteistkümneks tagasi jõudnud.. No poole mäe peal oligi juba 30 minutit käidud.

Vaade kosele

Tagasi Barani (Baurani) jõudes selgus, et me ei lahku enne kui Islandlane tööle tuleb. Viie minuti pärast oli ta kohal, aga me ikkagi ei läinud veel. Lõpuks kella kahest hakksime liikuma.

Lamba muuseumis oli lava, kus on kujutatud kahte jäära ja taamal kaks talle. Tavaliselt on farmeritel kaks-kolm juhtlammast, sest omavahel nad ei saa läbi, nad on isekad ja neid peab tegelikult ka treenima, et nad oleksid head juhid. Nende aretamine on ka keeruline selle tõttu, et neid ei saa pidada suurtes karjades. Kui juhtlamba utel tall puudub, siis ta on nagu kuri vanamutt. Tihti saab ta segaverelise poja, kes sügisel tapamajja saadetakse.

Juhtlambad

Jäärad talledega

Lammaste kõrvade muster

Leader sheep ehk juhtlamba pead. Emaste ja isaste pead on vaheldumisi. Mõlemal on sarved, isastel on suuremad. Need lambad on erilised, sest nad on teistest kõrgemad, teised lambad järgnevad neile instinktiivselt. Pärit on nad Norrast, kus neid hetkel enam pole ühtegi alles. Nende kohta levivad legendid, kus nad tajuvad ilma ja on terve karja mägedest enne tormi koju toonud jne.

Kohvikus pakuti eriröstiga kohvi, mida kohalik kohvifirma just selle lambamuuseumile teeb.

Tagasi sõites oli ilm huvitav - sadas uduvihma, aga tuul oli nii tugev, et üle tee lendles see nagu lumetuisk.

Tahtsime juba kell 7 koju minna, aga küll jäi Mr. Hulk magama, küll võeti Kutt kajakiga sõitma (sellest kahjuks pilte pole, sest mul oli nii külm ja ma läksin siis Amerikaaniki koju ja jäin diivanile kaheks tunniks magama), küll vaadati jalgpalli Saksamaa ja Itaalia vahel.

Kui Kutt merelt tuli, siis olid tal püksid läbimärjad. õnneks, et tal olid lühikesed püksid all ja ta sai pikad püksid radikale kuivama panna.

Kella 10 aegu oli koju Felli (Fetli) minemise isu juba nii suur. Pika suhtlemise tulemusena selgus, et Tomahawk saaks meid poole tunni pärast koju visata Subaruga. Aga see auto vajas tankimist. Läksime bensukasse, aga tankla oli kinni!!! Tomahawk polnud päris kindel, et kas nii saab olla. Sõitsime baari ette tagasi, võtsime Amerikaaniki peale ning tema siis tanklasse jõudes ka imestas, et bensiini ei ole võimalik saada. Ta helistas omanikule, omanik rääkis midagi sassi ajamisest jne. Lõpuks Amerikaaniik ütles, et ära muretse politsei viib teid koju.

Eile siis juhtus selline olukord, et politsei tuli meie pärast þorshöfni (Thoršoppi).

Täna  sai viimane otsa sein ka siis värvitud. Värv sai ennem otsa - vasakul jäi üks trapets veel tegemata. Peremees ja perenaine enne värvimist kiitsid meid, et nii häid värvijaid pole neil varem olnud. Ma tükk aega mõtlesin, et kas nad teevad nalja või mõtlevad seda tõsiselt...Sest ise olin küll kriitiline maha kukkunud värvi ja nurkadesse värvi kandmise täpsusega... Aga hea tunne on küll kui keegi sind kiidab ilma "aga"-ta!

Õhtul vaatame koos jalgpalli Island Prantsusmaa vastu. Hommikul Peremees küsis, et kes võidab. "Prantsusmaa", arvasin "aga ma tahaks, et Island võidaks." Nad ise olid ka kõik seda meelt ja rõõmustasid Islandi üle, et ta on nii kaugele jõudnud.

Jõudmine Islandile

Pakkimine, nagu arvata oligi minu puhul, lõppes kell kaks öösel. Ajasin peale südaööd Kuti mitu korda üles, et ta oma toa ära koristaks. Magada saime mõlemad tunnikese, sest Kuti äratuskell oli kella kolme peale sätitud.

Kutt tegi ahjus soojaks mingid väikesed saiakesed, pakkis need seljakotti ja juba oligi minek. Kell oli 4 varahommikul ja väljas oli üllatavalt valge.

Endine töökaaslane ja maletreener, nüüdne hea sõbranna, viis meid Riiga. Me Kutiga olime nii väsinud, et magasime poole teest.

Lennujaama jõudsime kell 7 hommikul ning pagasi äraandmine ning turvakontroll läksid libedalt. Lend Keflaviki (loe: Keplaviki) kestis 4 tundi.

Maandusime Keflavikis

Maandusime suht õigel ajal ning pagasit oodates hakkas mind tabama kerge paanika. Pagas tuli kahelt lindilt ja kumbki lint ei öelnud, millisele tulevad Riia lennu kohvrid. Lõpuks lihtsalt seisime suvaliselt ühe lindi ette ja ootasime. Saatsin vahepeal Mr. Hulkile sõnumi, et oleme oma kohvreid ootamas - lennujaamas on tasuta WiFi. Mr. Hulk ütles, et võtke kohvrid ja tulge välja. Halasin, et me ei teagi, kas meie kotid üldse Islandile jõudsidki. 

Lõpuks nägin ühel lindil oleval kohvril silti: RIX. Tõstes silmad märkasin ka oma halli sumadani.

Mr. Hulk ootas meid väljas. Ostsime bussipiletid järgmisesse lennujaama. Mr. Hulk jagas need ära, öeldes: iga mees enda eest.

Siselendude lennujaam juba paistis, kui meid kamandati maha: "Kes Hilton hotelli minna ei taha, see peab kotid maha võtma, aga Hiltoni omad, te ärge jummala eest maha astuge!".

Bussi uksel karjus juba järgmine mees: "Kas sul on sinine, punane või roheline pilet?" Meil olid sinised ja meie pidime minema sinise sildiga bussi. Bussijuht oli sama väike, kui suur oli minu hall kohver, aga ta jaksas mu sumadani mikrobussi tagauksest ikkagi sisse tõsta.

Esimene peatus oligi Reikjaviki siselendude lennujaam, mis nägi välja nagu Tallinna bussijaam. Ootasime kolm tundi oma lendu. Kutil oli stand by pilet, mis tähendas seda, et ta saab peale alles siis, kui lennukis on vabu kohti. Ma enda meelest olin kaval ja läksin järjekorda kõige esimesena. Tädi leti taga tundus kuri olevat, aga ikkagi Kutt sai peale. Lennukis oli 36 kohta, millest kaks olid tühjad. (P.S. Juhul kui Kutt oleks maha jäänud, siis oleksin temaga koos oodanud järgmist lendu. Aga Amerikaanik ütles, et seda juba ei juhtu.)

Reikjavikist lendasime Eglistaderisse, kus meile tuli vastu meie vana sõber Islandlane. Sõit þorshöfni (loe: Thoršoppi) kestis üle kahe tunni veidi. Kui Mr. Hulk varem kurtis, et bussid enne venisid nagu turisti "vaadake paremale ja nüüd vaadake vasakule" kiirusega, siis Islandlane kihutas kurvisel teel 140ga. "Ainuke probleem on jaapanlased", ütles ta: "nad ei julge üle 60 sõita ja Islandil on jaapanlaste suremus suur tänu autoõnnetustele, sest nad sõidavad lihtsalt imeaeglaselt!" Ise samal ajal käega üles alla veheldes, nagu tal kombeks on.

þorsöfnis sõime Amerikaaniklase baaris pitsat. Käisime ka tema kodust läbi ning päev lõppes farmi jõudmisega.

Vaade meie toa keldriaknast

Selle farmiga oli nii, et alguses pidime Þorshöfni "linnas" sees ööbima, aga nagu Islandile tavaks, siis viimadel hetkel muutusid plaanid ja Amerikaanik leidis meile koha ühe tuttava farmis. "Te teete natuke tööd seal ja saate magada. Need ini esed on lahedad. Seal on parte, kitsi, lambaid, koeri, parte, kasse jne palju palju. Teile hakkab seal meeldima," ütles Amerikaanik viimases Skype kõnes kui me veel Eestis oleme. Tavaliselt ta ei eksi. Seegi kord meeldis just Kristjanile eriti, et on palju loomi ja palju ruumi. Enne tuppa minekut näitas pere vanim tütar, kes suvel töötab kalatehases, pere lambalauta ja seitset lamba koerapoega.

Lambalauta astudes tuli mul meelde, kuidas Perearstiga väiksena vanaema juures lehma- ja sealaudas päevad läbi ringe tegime ning kuudas lauta astudes see lõhn ninna hakkas.

Magasime järgmisel päeval kella üheni, kuni talu Peremees kutsus meid sööma. Saime teed ja kräkkreid ning "pruuni kaaka't" ehk siis pruuni kooki.

Peale sööki küsis Perenaine, kas me tahame kohe tööd teha või ootame homseni. Kuna Kutt oli nõus täna tööd tegema, siis saigi valitud, et võime teha küll.

Esimese päeva töö tulemus.

Teisel päeval sai parempoolne ja tagumine sein valgeks.

Tööks oli lambalauda seina värvimine. Saime seinaga hakkama ja järgmisel päeval lisandusid veel teided kaks seina valge värvi alla. Endal peas vasardamas: "noh, elu on imelik... kogu elu on saanud remontida, tapeeti panna, seinu värvida jne. Ja nüüd siis ole siin jälle nagu maal vanaema juures. Jummal tänatud, et vanaema andis poisile tööd, muidu sõdiks siin, et marss tööle." Peremees kutsus meid lõpuks Paint Master'iteks, sest me saime värvitud palju kiiremini kui ta ootas. Seega on mul hea meel, et oma söögi ja öömaja eest saame kuidagi tasuda.

Täna käisime Amerikaaniklase restoranis jälle söömas - seekord vaalaliha. Rohkem ma seda küll ei sööks, aga nii jube ka see polnud. Mr. Hulkile oli ka see esimene kord. Kutt oli rahul, et tellis pitsa.

Maguskartul, merevetikasalat, vaalaliha ja ingveri-mango kaste.

Homme käime veel lambafarmis.. Amerikaaniklase plaane ei tea, aga kunagi.. 

Kuhu kalatehas jäi? Noh, sinna läheme alles esmaspäeval.