Lisaks oli Kutil koolivaheaeg 8.aprillist kuni 17. aprillini. Ning tänase vaba päeva puhul ei pea ta ka homme kooli minema ja juba ongi nädalavahetus - 4 päevane puhkus lisaks!
Reykjavikis käik
Kui Eestis käisin kodust ära, siis läks poeg minu vanemate juurde. Reis Eestisse, aga ei tulnud kõne alla, sest olime ära vaid kaks ööd. Esialgu mõtlesime, et ehk Kutt läheb kuskile sõprade juurde farmi, seal hakkavad talled sündima ning see oleks kena kogemus, aga kuna oli koolivaheaeg, siis läksid paljud reisima. Lõpuks oli Saarepiiga nõus poissi valvama - ta magas meie majas ja tegi süüa. Kuna Saarepiiga töötab hosteli heaks, siis seal oli jällegi kiired tööpäevad, aga poiss oli vähemalt valvatud. Jätsin Kutile ka oma arvuti, siis sai ta YouTube'i vaadata nii palju kui süda lustis.
Sõit Reykjaviki pidi algama pühapäeval 16. aprillil, kell 10 hommikul. Teades Amerikaaniku, siis lükkus aeg sujuvalt edasi 12-le. Tal oli ka mõjuv põhjus. Reedel tegi oma viimase tööpäeva Mäks, kes lahkus laupäeval koos Hiirekesega (ungarlannast vabatahtlik Bakkafjörður'i koolis) Reykjaviki. Ehituspoisid pidid appi tulema, aga üks jäi haigeks ja teine ei saanud tulla. Amerikaanik pidi siis viimasel hetkel ise baari õhtul baarman olema. Nad on alati kahekesi, aga kuna hollandilane Maks oli esimest korda abiks, siis Amerikaanik ei jätnud teda üksi. Pitsameister oli Akureyris ja Islandlasel oli puhkepäev ning uus tööline sloveenlasest "Pikk" Gregga oli viimase õhtu koos oma boyfriend'iga ning alustas tööd alles pühapäeval.
Autosse istudes sain üllatuse osaliseks - nimelt oli Pika boyfriend Pisike ka autos. Esialgu pidi ta lennukiga minema, aga lõuna Islandil möllas torm, siis lennuk pealinna lihtsalt ei sõitnud. Ega ma ei olnud rahul, tahtsin ju ise esiistmel istuda kogu tee. Arvasin, et tagasi tulles saab Amerikaaniku sõber "Whimsy" Melanie ees istuda ja pilte teha, kuna ta on hobifotograaf. Whimsyl on oma blogy - http://whimsyways.com/, kust võib lugeda inglise keeles tema reisist Islandile ja Svalbardi. Whimsy (hääldus: ˈwɪmzi) maakeeli tähendab "vallatult omapärane" või "tujukas käitumine" või "huumorikas".
Esimest korda kui Reykjaviki sõitsime, siis olin ma veel õpetaja ning olime projekti raames õpilastega tagasiteel Eestisse, vat siis jäi hing koguaeg kinni. Hetkel on nii, et on mäed ja metsi pole. Nii imelik, et puid pole. Näed kaugele-kaugele. Mäed on kilomeetreid kõrged ning sulle tundub, et pfff, kah asi. Kuni sa märkad imetillukest, vaevumärgatavat autot mäejalami lookleval teel sõitmas. Vat alles siis mõtled, Eestis meil küll sellist ei ole. Mõni ime, et välismaalsed naeravad Munamäe üle. Vaatamata sellele, oleme me eestlased ikka uhked oma 318 m üle.
Reykjaviki jõudes me ei leidnud oma majutuskohta. Tiirutasime tänavatel edasi tagasi, kuni otsustasime parkida ja jala minna ning vaadata, et kus see koht siis on. Kuna majutusasutus asus kesklinnas, siis oli sissekäik ühe poe kõrval.
Ma märkasin seina küljes mingit nuppu, mille kohale oli kirjutatud Apartment K. Küsisin Amerikaaniku käest, et mis selle hotelli nimi peaks olema, kus me peatume. Tuli välja, et olime õiges kohas.
Ma ise ei julenud seda nuppu vajutada ja õhutasin ameeriklast seda tegema, aga ta ilmselt ka ei julenud. Katsus mõlemat ust. Lukus. Lõpuks vajutas ta uksekella, mis hakkas lärmama ning tundus juba, et "kedagi pole kodus".
Viimaks avas ukse üks kidur, pikk tumeda peaga noormees telefon kõrva juures ning vastas koguaeg "yes, yes... yes, yes, i know.... ok, yes.... yes.... yes, yes." Kui ta oma telefoni ära pani, siis küsisime, et kas oleme ikka õiges kohas. Broneering oli olemas ja ta hakkas meid sisse registreerima, kui tormas leti äärde indialanna. Tal tundus olevat Inglismaalt oma aktsendi poolest. Küll ta selle noormehe kallal hakkas võtma. Noormees jäi viisakaks ja ütles, et ta just lõpetas kõne omanikuga ja ta ei saa midagi hetkel teha, asjaga tegeletakse. Naine aga selgitas ikka mitu korda, et tema on vahendaja, tema sõbranna maksis toa eest ja nende ruumi on palju halvema kvaliteediga kui neile lubati ja kui palju nad selle eest maksid. Noormees ütles, et võttis toa eest õiglase hinna, mitte kõrgema. Naine aga vastu, et tema on vahendaja ja ta peab nüüd siin vahendama, võtku noormees nüüd telefon ja helistagu ning andku raha kohe tagasi. Tahtsin noormehe kaitseks välja astuda, sest sama jutt käis juba kolmandat korda ning ma hakkasin kannatust kaotama kuni nägin, et ka Amerikaanik hakkab nihelema. Meil oli veidi kiire ka, tahtsime sööma minna enne kui Pika kaaslase lennujaama bussipeale viime.
Lõpuks juhatas meid noormees tuppa ja küsis ega meid kolm pole, sest broneeringus on kirjas kaks. Amerikaanik vastas, et kolmas inimene on meie sõber ja viime ta varsti lennuki peale. Tuba oli pigem nagu väike korter. Tegin kohast ka väikese video.
Käisime kohe kõrvaltänavas asuvas väikeses mugavas söögikohas nimega Prikið burgerit söömas. Olime lõunatanud kuskil poole tee peal mingis grillibaaris. Võtsin lambaliha, salati ja ahjus fooliumis küpsetatud kartuliga. Väga hea toit oli.
Ka õhtusöök ei jäänud alla. Kuna India tädi raiskas meie aega, siis võtsime kõik burgerid friikatega (borgari og franskar). Rahvast oli palju ja Pisike ütles, et ta maksab arve, sest meil polnud enam palju aega tema bussini. Jõudsimegi bussijaama 5 minutit enne bussi väljumist. Head aega kallid ja minek.
Küsisin, et kas me Mömmi juurde ei lähegi? Guðmundur aka Mömmi oli suvel värvimas koolimaja sisemust ning kutuurimaja välimust. Amerikaanik ütles, et nad tegid ka seest, aga ma enne remonti sees pole käinud, seega ei oska öelda. Kuna remondimehed käisid Báranis lõunat söömas ning mõlemad mehed on head jutumehed, siis sealt nende sõprus alguse saigi. Iga kord, kui Amerikaanik Akureyris käib, siis külastab ta Husaviki päikesepaneelide tehase ehitustööliste konteinerelamut, kus Mömmi töötab talvel kokana. Suvel peab lisatööna maalri ametit.
Mulle tundus, et Saarepiiga pani Guðmundurile selle hüüdnime, aga Mömmi üks nõbu elab Þórshöfnis ning ta väitis, et mees sai oma nime juba väiksena. Minule Mömmi pärisnimi meelde ei jäänud, kuni olime tema ukse taga ja helistasime kella. Kellanupu juures oli kolme inimese nimed. Palusin Amerikaanikul näidata milline on Mömmi oma. Aaaaa... ! Islandlastel on kombeks võtta nime tagumine pool ja siis sellele i-täht lõppu lisada. Seega Guðmunduri nime tagumine pool on Mundur ja sealt saabki kuidagi Mumm+i.
Mömmi naine oli teinud ümmargust keeksi. Islandlased kui söövad magusaid asju, siis need ON magusad. Keeksidele, kookidele, vahvlitele, pannkookidele lisatakse alati moosi, šokolaadi või karamelli siirupit, Nutellat ning mis kõige tähtsam vahukoort. Kõht oli just söödud burksist nii täis, aga me mõlemad sõime ühe tüki keeksi vahukoorega ning rüüpasime kohvi peale.
Amerikaanik küsis Mömmilt nõu, et millist autot osta. Mees soovitas tal minna ühte autoesindusse ning küsida teatud nimega (no ei jää mulle need islandi nimed meelde) automüüjat, kes kindlasti teeb kõige parema pakkumise.
Kell 11 õhtul läksime paar tänavat edasi asuvasse baari nimega Kaffibarinn.
Amerikaaniku pealinna lemmikbaar oli tühi, aga nädalavahetusel pidi koht nii paksult täis olema, et liikuda on võimatu. Kuna sõber teeb suitsu, siis läksime tagahoovi suitsunurka juttu ajama. Sinna tulid kolm meest ning maailm on lihtsalt väike. Amerikaaniku isa on horvaatlane, aga ta pole kunagi Islandil ühtegi teist horvaatlast kohanud. Üks meestest oli horvaatlane ning nad hakkasid omavahel kohe rahvuskeeles suhtlema. Sain isegi päris palju aru, kuna see kõlas vene keelele sarnaselt. Lisaks elasid nende mõlemad vanaisad kõrvuti külades.
Teine mees oli meremees, kes oli just tulnud 25 päevaselt kalapüügi reisilt. Nende laeval on sügavkülmik. Seega nad püüavad, puhastavad ise kala ära ja pakivad sügavkülma. Teada saades, kust meie tuleme, küsis kas te "seda ja seda" meest teate. Amerikaanik teadis seda "meie" küla meest küll. Tuli välja, et ta on ühe väga toreda töökaaslase vend. Ta on Kunksmoori poeg. Meie küla mees oli esimest korda nendega merel ning meremees tahtis teada, et kas uus tüüp on hea tööline. Amerikaanik teadis, et on, on.
Kolmas mees oli Edmontonis farmer, kes kasvatas igasugust teravilja, mis Kanadas kasvada saab. Ma sain paar nädalat tagasi pulmakutse minna juulis pulma just Edmontoni, Alberta osariiki Kanadasse "Rukkipoisi" pulma. Temagi väitis, et ta läheb juuli keskel oma sugulase pulma. Tuli välja, et tema onupoeg oli Eestis misjonär olnud kaks aastat. Pärnus elades olin ma aga puutunud kokku just nende toredate misjonäridega, kelle hulgas Rukkipoiss ka oli.
Maailm on väike.
Kell 1 pandi pubi kinni ja me tulime jooksujalu koju. Amerikaanik jäi diivanile arvuti taha norskama enne kui ma uinusin.
Autosse istudes sain üllatuse osaliseks - nimelt oli Pika boyfriend Pisike ka autos. Esialgu pidi ta lennukiga minema, aga lõuna Islandil möllas torm, siis lennuk pealinna lihtsalt ei sõitnud. Ega ma ei olnud rahul, tahtsin ju ise esiistmel istuda kogu tee. Arvasin, et tagasi tulles saab Amerikaaniku sõber "Whimsy" Melanie ees istuda ja pilte teha, kuna ta on hobifotograaf. Whimsyl on oma blogy - http://whimsyways.com/, kust võib lugeda inglise keeles tema reisist Islandile ja Svalbardi. Whimsy (hääldus: ˈwɪmzi) maakeeli tähendab "vallatult omapärane" või "tujukas käitumine" või "huumorikas".
 |
| Lumised mäetipud |
Reykjaviki jõudes me ei leidnud oma majutuskohta. Tiirutasime tänavatel edasi tagasi, kuni otsustasime parkida ja jala minna ning vaadata, et kus see koht siis on. Kuna majutusasutus asus kesklinnas, siis oli sissekäik ühe poe kõrval.
 |
| Sissekäik on umbes seal, kus naine ust katsub. Pilt on võetud Google Maps'ist |
Ma ise ei julenud seda nuppu vajutada ja õhutasin ameeriklast seda tegema, aga ta ilmselt ka ei julenud. Katsus mõlemat ust. Lukus. Lõpuks vajutas ta uksekella, mis hakkas lärmama ning tundus juba, et "kedagi pole kodus".
| Naise pea taga kahe klaasukse vahel on uksekellanupp. |
Lõpuks juhatas meid noormees tuppa ja küsis ega meid kolm pole, sest broneeringus on kirjas kaks. Amerikaanik vastas, et kolmas inimene on meie sõber ja viime ta varsti lennuki peale. Tuba oli pigem nagu väike korter. Tegin kohast ka väikese video.
Käisime kohe kõrvaltänavas asuvas väikeses mugavas söögikohas nimega Prikið burgerit söömas. Olime lõunatanud kuskil poole tee peal mingis grillibaaris. Võtsin lambaliha, salati ja ahjus fooliumis küpsetatud kartuliga. Väga hea toit oli.
Prikið.
Küsisin, et kas me Mömmi juurde ei lähegi? Guðmundur aka Mömmi oli suvel värvimas koolimaja sisemust ning kutuurimaja välimust. Amerikaanik ütles, et nad tegid ka seest, aga ma enne remonti sees pole käinud, seega ei oska öelda. Kuna remondimehed käisid Báranis lõunat söömas ning mõlemad mehed on head jutumehed, siis sealt nende sõprus alguse saigi. Iga kord, kui Amerikaanik Akureyris käib, siis külastab ta Husaviki päikesepaneelide tehase ehitustööliste konteinerelamut, kus Mömmi töötab talvel kokana. Suvel peab lisatööna maalri ametit.
Mulle tundus, et Saarepiiga pani Guðmundurile selle hüüdnime, aga Mömmi üks nõbu elab Þórshöfnis ning ta väitis, et mees sai oma nime juba väiksena. Minule Mömmi pärisnimi meelde ei jäänud, kuni olime tema ukse taga ja helistasime kella. Kellanupu juures oli kolme inimese nimed. Palusin Amerikaanikul näidata milline on Mömmi oma. Aaaaa... ! Islandlastel on kombeks võtta nime tagumine pool ja siis sellele i-täht lõppu lisada. Seega Guðmunduri nime tagumine pool on Mundur ja sealt saabki kuidagi Mumm+i.
Mömmi naine oli teinud ümmargust keeksi. Islandlased kui söövad magusaid asju, siis need ON magusad. Keeksidele, kookidele, vahvlitele, pannkookidele lisatakse alati moosi, šokolaadi või karamelli siirupit, Nutellat ning mis kõige tähtsam vahukoort. Kõht oli just söödud burksist nii täis, aga me mõlemad sõime ühe tüki keeksi vahukoorega ning rüüpasime kohvi peale.
Amerikaanik küsis Mömmilt nõu, et millist autot osta. Mees soovitas tal minna ühte autoesindusse ning küsida teatud nimega (no ei jää mulle need islandi nimed meelde) automüüjat, kes kindlasti teeb kõige parema pakkumise.
Kell 11 õhtul läksime paar tänavat edasi asuvasse baari nimega Kaffibarinn.
Amerikaaniku pealinna lemmikbaar oli tühi, aga nädalavahetusel pidi koht nii paksult täis olema, et liikuda on võimatu. Kuna sõber teeb suitsu, siis läksime tagahoovi suitsunurka juttu ajama. Sinna tulid kolm meest ning maailm on lihtsalt väike. Amerikaaniku isa on horvaatlane, aga ta pole kunagi Islandil ühtegi teist horvaatlast kohanud. Üks meestest oli horvaatlane ning nad hakkasid omavahel kohe rahvuskeeles suhtlema. Sain isegi päris palju aru, kuna see kõlas vene keelele sarnaselt. Lisaks elasid nende mõlemad vanaisad kõrvuti külades.
Teine mees oli meremees, kes oli just tulnud 25 päevaselt kalapüügi reisilt. Nende laeval on sügavkülmik. Seega nad püüavad, puhastavad ise kala ära ja pakivad sügavkülma. Teada saades, kust meie tuleme, küsis kas te "seda ja seda" meest teate. Amerikaanik teadis seda "meie" küla meest küll. Tuli välja, et ta on ühe väga toreda töökaaslase vend. Ta on Kunksmoori poeg. Meie küla mees oli esimest korda nendega merel ning meremees tahtis teada, et kas uus tüüp on hea tööline. Amerikaanik teadis, et on, on.
Kolmas mees oli Edmontonis farmer, kes kasvatas igasugust teravilja, mis Kanadas kasvada saab. Ma sain paar nädalat tagasi pulmakutse minna juulis pulma just Edmontoni, Alberta osariiki Kanadasse "Rukkipoisi" pulma. Temagi väitis, et ta läheb juuli keskel oma sugulase pulma. Tuli välja, et tema onupoeg oli Eestis misjonär olnud kaks aastat. Pärnus elades olin ma aga puutunud kokku just nende toredate misjonäridega, kelle hulgas Rukkipoiss ka oli.
Maailm on väike.
Kell 1 pandi pubi kinni ja me tulime jooksujalu koju. Amerikaanik jäi diivanile arvuti taha norskama enne kui ma uinusin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar