Ma olen ikka kalatehases tööl. Põhiliselt puhastan turska. Olen selles juba üsna kiire. Kui teised teevad päevas 450 kilo, siis mina jõuan puhastada kuni 770 kilo. Ma ei teadnudki, et ma nii kiire olen, kuni ühe korra üks mees käis näitamas, et mis ekraani peal toimub ja siis sealt tuli välja, et mul oli tehtud kella kaheks 768 kilo kala ja puhastajate mediaan (ingl.k ta ütles medium) oli teinud 438 kilo selleks hetkeks. Kui on suuremad kalad, siis jõuab rohkem puhastada. Ülemus ütles, et kokku jõuab päevas siis 20 tonni, väiksemate kaladega 14 tonni puhastada.
Me näeme enda tulemuse kõrval ka kogu liini mediaane?, mitte keskmisi... kuigi ma pole 100% kindel...Võib-olla on ka see liini keskmine, aga kui mina teen päeva jooksul 250 ülekilo, siis peab olema ka keegi, kes teeb 250 alla keskmise... ei tahaks nagu uskuda... pigem mediaan - kui kõikide tulemused suuruse järgi ritta panna, siis see, kelle tulemus keskele jääb, ongi mediaan.
Minu kõrval oli üks naine, kes minu meelest tegi alati hästi kiiresti, aga tal oli tol päeval ekraanil ainult 654 kilo. Ülemuselt sain ka kiita, et ma olen kiire, väga kiire. Samas töötab meiega ka üks meesterahvas. Vot, tema teeb alati minust ka 50 kilo rohkem ja mida suuremad kalad on, seda suurem see vahe tuleb... paneb ka nii siuh-sauh, juba järgmine kala.
Täna küll jälle oli tsehhi puhastamise päev. Tervelt 8 tundi küürisin ma üksi põrandat. Teised pesid mingeid muid masinaid või nende osi. Arvan, et sain hakkama. Põrand oli heledam küll.
Mul oli seljas sinine tunke, mida tsehhi või masinate pesemisel kasutan - seest väljast kummine ja seestpoolt riidest. Kui keegi üleval masina otsas turnides veejoa üle sinu laseb, siis on see tunke parim. Täna igakord kui pausile läksime, oli t-särk läbimärg... keha oli higine töötamisest ja suusatamise tunne tuli peale, kus alguses on külm ja pärast distantsi lõppu oled higine ja läbimärg oma suusakampsuni all. Noh, aga 8 tundi suusatamist! Pole paha!
Põhjus, miks täna pesupäev oli, oli see, et kalamehed läksid 10. novembrist streikima. Küsisid paremaid tingimusi. Keegi ütles, et 200 kalameest on järjekorras, et tööd leida, aga kompaniid ei paku seda.
Siiski eile õhtul-öösel lõpetasid nad streigi ära, sest saavutasid kokkuleppe tööandjatega ning edaspidi peavad kompaniid garanteerima, et kokk pole kalamees ning et kui laev nõuab 15 meeskonnaliiget, siis ei tööta seal ainult 8 kalameest. Seega ülehomme ja edaspidi peaksin kala puhastama pea iga päev.
Homme läheme Akuyreri. Töölt küsisin vabaks ja peale väikest selgitust, et juba poolteist kuud olen tahtnud linna minna, aga alati on midagi juhtunud, küll ise sisse maganud, küll sõbral restoranis tähtsad külalised, kord pole autos ruumi kahele (tahan Kutiga koos minna), aga seekord saan teise sõbraga minna ja ta läheb homme ning saaks mu kaasa võtta, kuna mul lube pole, siis enne külma oleks hea ära käia...ei tea millal jälle saab. Selle peale öeldi, ok võid minna, ära muretse, pole probleemi.
esmaspäev, 14. november 2016
reede, 11. november 2016
Hambaarsti juures
Hammas valutas. Ja valutas nii, et nutsin ka. Kohe paar tundi nutsin.
Pühapäeva õhtul hakkas mul hammas valutama ja üks tuttav ütles, et palju õnne, oled terve öö üleval. Peaaegu olingi. Poole kuueni hommikul ja kell 8 pidin tööle minema. Loomulikult ärkasin natuke enne poolt 9.
Olin selleks ajaks võtnud kõik Eestlanna poolt antud 4 tabletti, sest mul kodus polnud midagi. Valu peale kahte taletti ei kadunud. Võtsin siis veel ühe, tukastasin tunnikese ja ärkasin hambavalu peale ning manustasin viimase. Ikka hammas valutas.
Mulle meenus, et kunagi kui isal oli hambavalu, siis jõi ta koguaeg vett. See tehnika töötas seni kuni vesi suus oli. Niipea kui neelatasin, olid nõelav valu hambas. Lõpuks meenus, et kord sõin mandleid kui hammas valutas ja siis kadus valu ära. Köögis on mul klaaspurk pähklitega alati. Võtsin purgi oma tuppa ja peenestasin ühe poolega pähklid peeneks ja siis ajasin keelega puru auku. Tundus, et tehnika töötas. Valu vähenes. Sõin veel ja täitsin augu, kuni valu enam polnud. Uinusin vist poole mälumise pealt.
Hommikul ärgates, ma helistada ka ei saanud. Telefon on purunemise äärel. Aeg-ajalt ta ei tunnista SIM-kaarti. Ja just sel hetkel, kui mul oli vaja helistada, siis "kõnet ei tehtud". Grrr.. no mida?
Peale teist restarti oli kell juba veidi pool 9 läbi ja telefon tunnistas SIM-kaardi omaks. Helistasin siis tööle. Ühele ülemusele. Ta ei võtnud toru. Siis teisele ülemusele. Sama lugu. No misasja. Trükkisin siis teisele ülemusele SMS-i, et tulen kohe, aga ei ärganud üles õigeks ajaks.
Hammas ei valutanud, aga käisin tervisekeskusest läbi. Apteek avatakse alles kell 10. Pean lõunapausi ajal ajal tagasi tulema.
Loomulikult oli kell 12 ka arstidel paus. Tööl oli vaid üks meesarst, kes ütles, et täna on hambaarst majas. Olin rõõmus. Ta palus kell 1 tagasi tulla või helistada. Ütlesin, et ei saa kell 1 tulla, aga helistada saan. Ta otsis registratuuri numbri.
Tagasi tulles oli Köögitädi mulle leidnud hambaarsti numbri. Teatasin, et käisin seal ja nad olid lõunal, aga ma helistan tagasi. Number, mille tema andis, oli veidi teine, seega võtsin paberi vastu.
Kolmveerand 1 läksin tööl ülemuse juurde ja palusin, et kas saaksin päeva vabaks, sest hammas hakkas valutama ja kuna hambaarst on linnas, siis olen ootejärjekorras ja ma ei tea kaua mul aega läheb. Ilustate Silmadega Ülemus oli nõus.
Hambaarsti juures selgus, et ei saagi toolile, isegi siis kui hammas valutab. "Me helistame."
Midagi nad ei helistanud. Helistasin ise kaks korda ja lõpuks nad ütlesid, et tule homme. Võtsin kolm 400st ibuprofeeni sisse ja varsti magasin. Ärkasin valu peale. Kaks tabletti ja magasin hommikuni.
Kurat, jälle see SIMi jama. Seekord möllasin pool tundi ja lõpuks otsisin Facebooist Ilusate Silmadega Ülemuse ning kopeerisin oma sõnumi sinna... Millegipärast läks sõnum kolm korda! Huhh... Vabandasin.
Tegin telefonile veel kord restardi ja SIM-kaart hakkas tööle. Sõnum jõudis Ülemuseni ja ta vastas, et pole hullu võta enda jaoks aega. Olin meeldivalt üllatunud, sest Eestis haigestumise korral küsis ülemus, et oled sa ikka kindel, et sa oled haige?
Helistasin kell 9 ka hambaarstile. "Helistame hiljem," oli vastus. Kell 2 mõtlesin, et ma olen vist juba liiga palju tablette võtnud ja ausalt öelda ei mäletanud ka kui palju ma olin võtnud. Otsustasin pausi teha. Hambavalu oli nii terva, et hakkasin nutma. Hmm. Nutmine leevendas valu. Nutsin veel. Jõin suhkruvett - enesehaletsus ning nutt kadusid. Helistasin uuesti.
"Tulge homme."
"Mul hammas väga valutab. Mida ma pean tegema"
Vaikus.
"Aga ma ei saa magada ju!"
"Palun oodake."
Ootasin minuti, kuulsin oma nime nimetatavat korduvalt. Muu jutt kadus kuhugile ja sõnad, mida kuulsin polud tuttavad. Ainult Ulrika.. Ulrika.... Ulrika...... Ulrika.. Ulrika
"Jah, tulge homme."
"Kas teil tõesti ei ole aega täna?"
"Me helistame teile, kui on võimalus."
"Head aega."
Hakkasin nutma. Ma ei jaksa homseni oodata! Ma suren ära selle valu kätte. Ok, mul on neid ibuprofeeni tablette ja need leevendavad valu, aga ige aina paisub ja paisub. Ilmselt on põletik sees.. Issand kui hale mul endast oli. Lihtsalt. Ei hakka kõiki haledaid mõtteid siia kirjutama.
Poeg tuli koju. Võtsin siiski 2 tabletti, et valu ära kaoks. Ei kadunud.
Nuuksusin vist tund aega, sest poiss sai juba kurjaks ja nähvas, et mina seisa sinna järjekorda ja ütle, et hammas valutab. Ma ütlesin, et ma juba kaks korda helistasin ning nad ütlesid, et tule homme.
Poiss ütles, et ta läheb ujuma. Peale seda võtsin telefoni ja helistasin uuesti.
"Ulrika siin."
"Palun oodake"
Teine naine vastas: "Kas teile kell 6.45 sobib?"
Kas sobib?? "Jah, ma tulen. Aitäh. Head aega."
Käisin närviliselt toas edasi tagasi, pikali ei saanud olla, isuda ei saanud, seista ei saanud. Kõndimine oli kõige vähem valus, aga kui oli vaja suunda muuta, siis oli ikkagi valus.
Lõpuks istusin oma voodile, käsi lõua alla toetamas ja vaatasin aknast välja merd. Meri vahutas. Väljas oli torm. 30 meetrit sekundis torm. Eile oli samasugune ilm, töölt koju tulla oli ikka vaev küll, sest pidin vahepeal seisatama, kuna tuul ei lasknud edasi minna. Joodiku tulle oli, sest tuuli oli kohati tugev ja siis jälle vaiksem.
Uksekell. "Emps, tule kohe siia!" Ehmatasin, kui poissi nägin, sest tal polnud jopet seljas. Issand jumal mis nüüd? "Mis juhtus??" "Ah, ole nüüd rahulik, ma sain sulle aja ja arst tuleb siia."
"Mis arst?"
"Kui ma ujuma läksin, siis nägin ühte õpetajat koolis. Läksin talle rääkima, mis sinuga toimub ja kooliarst juhtus mööda minema. Tema tulebki siia."
Kooliõde, kes töötab ka perearsti keskuses andis mulle tugevamat valuvaigistit ja ütles, et said aja pool 7. Ütlesin, et ma juba ka ise helistasin ning mul paluti tulla. Terav valu kadus päris kiiresti peale rohu manustamist.
Jõudsin kohale 5 minutit varem. Pidin ootama. Küsiti allergiate, rohtude kohta, mida võtan. Allergiaid pole ning vererõhk on piiri peal, kõrge mõnikord, aga tablette ei võta. Tehti röntgen. Film oli vigane, sest sele koha peal, kus oli see hammas, mis valutas, oli must triip. Uus röntgen näitas, et juur oli katki ja mädane. Hammas tuleb välja tõmmata. Kuna tegemist on tarkusehambaga, siis pole hullu... eee vist? Natuke hirmus on ikka, et hammas välja tõmmatakse.
Nädal aega antibiootikume ja siis kolme nädalal pärast on nad tagasi.
Tänaseks on nädal möödas. Hambavalu pole, aga tunda annab ikka.
Mu enda telefon andis suht otsad. Postitusi on ka seepärast vähe kuna arvutit pole.... saame hakkama
Pühapäeva õhtul hakkas mul hammas valutama ja üks tuttav ütles, et palju õnne, oled terve öö üleval. Peaaegu olingi. Poole kuueni hommikul ja kell 8 pidin tööle minema. Loomulikult ärkasin natuke enne poolt 9.
Olin selleks ajaks võtnud kõik Eestlanna poolt antud 4 tabletti, sest mul kodus polnud midagi. Valu peale kahte taletti ei kadunud. Võtsin siis veel ühe, tukastasin tunnikese ja ärkasin hambavalu peale ning manustasin viimase. Ikka hammas valutas.
Mulle meenus, et kunagi kui isal oli hambavalu, siis jõi ta koguaeg vett. See tehnika töötas seni kuni vesi suus oli. Niipea kui neelatasin, olid nõelav valu hambas. Lõpuks meenus, et kord sõin mandleid kui hammas valutas ja siis kadus valu ära. Köögis on mul klaaspurk pähklitega alati. Võtsin purgi oma tuppa ja peenestasin ühe poolega pähklid peeneks ja siis ajasin keelega puru auku. Tundus, et tehnika töötas. Valu vähenes. Sõin veel ja täitsin augu, kuni valu enam polnud. Uinusin vist poole mälumise pealt.
Hommikul ärgates, ma helistada ka ei saanud. Telefon on purunemise äärel. Aeg-ajalt ta ei tunnista SIM-kaarti. Ja just sel hetkel, kui mul oli vaja helistada, siis "kõnet ei tehtud". Grrr.. no mida?
Peale teist restarti oli kell juba veidi pool 9 läbi ja telefon tunnistas SIM-kaardi omaks. Helistasin siis tööle. Ühele ülemusele. Ta ei võtnud toru. Siis teisele ülemusele. Sama lugu. No misasja. Trükkisin siis teisele ülemusele SMS-i, et tulen kohe, aga ei ärganud üles õigeks ajaks.
Hammas ei valutanud, aga käisin tervisekeskusest läbi. Apteek avatakse alles kell 10. Pean lõunapausi ajal ajal tagasi tulema.
Loomulikult oli kell 12 ka arstidel paus. Tööl oli vaid üks meesarst, kes ütles, et täna on hambaarst majas. Olin rõõmus. Ta palus kell 1 tagasi tulla või helistada. Ütlesin, et ei saa kell 1 tulla, aga helistada saan. Ta otsis registratuuri numbri.
Tagasi tulles oli Köögitädi mulle leidnud hambaarsti numbri. Teatasin, et käisin seal ja nad olid lõunal, aga ma helistan tagasi. Number, mille tema andis, oli veidi teine, seega võtsin paberi vastu.
Kolmveerand 1 läksin tööl ülemuse juurde ja palusin, et kas saaksin päeva vabaks, sest hammas hakkas valutama ja kuna hambaarst on linnas, siis olen ootejärjekorras ja ma ei tea kaua mul aega läheb. Ilustate Silmadega Ülemus oli nõus.
Hambaarsti juures selgus, et ei saagi toolile, isegi siis kui hammas valutab. "Me helistame."
Midagi nad ei helistanud. Helistasin ise kaks korda ja lõpuks nad ütlesid, et tule homme. Võtsin kolm 400st ibuprofeeni sisse ja varsti magasin. Ärkasin valu peale. Kaks tabletti ja magasin hommikuni.
Kurat, jälle see SIMi jama. Seekord möllasin pool tundi ja lõpuks otsisin Facebooist Ilusate Silmadega Ülemuse ning kopeerisin oma sõnumi sinna... Millegipärast läks sõnum kolm korda! Huhh... Vabandasin.
Tegin telefonile veel kord restardi ja SIM-kaart hakkas tööle. Sõnum jõudis Ülemuseni ja ta vastas, et pole hullu võta enda jaoks aega. Olin meeldivalt üllatunud, sest Eestis haigestumise korral küsis ülemus, et oled sa ikka kindel, et sa oled haige?
Helistasin kell 9 ka hambaarstile. "Helistame hiljem," oli vastus. Kell 2 mõtlesin, et ma olen vist juba liiga palju tablette võtnud ja ausalt öelda ei mäletanud ka kui palju ma olin võtnud. Otsustasin pausi teha. Hambavalu oli nii terva, et hakkasin nutma. Hmm. Nutmine leevendas valu. Nutsin veel. Jõin suhkruvett - enesehaletsus ning nutt kadusid. Helistasin uuesti.
"Tulge homme."
"Mul hammas väga valutab. Mida ma pean tegema"
Vaikus.
"Aga ma ei saa magada ju!"
"Palun oodake."
Ootasin minuti, kuulsin oma nime nimetatavat korduvalt. Muu jutt kadus kuhugile ja sõnad, mida kuulsin polud tuttavad. Ainult Ulrika.. Ulrika.... Ulrika...... Ulrika.. Ulrika
"Jah, tulge homme."
"Kas teil tõesti ei ole aega täna?"
"Me helistame teile, kui on võimalus."
"Head aega."
Hakkasin nutma. Ma ei jaksa homseni oodata! Ma suren ära selle valu kätte. Ok, mul on neid ibuprofeeni tablette ja need leevendavad valu, aga ige aina paisub ja paisub. Ilmselt on põletik sees.. Issand kui hale mul endast oli. Lihtsalt. Ei hakka kõiki haledaid mõtteid siia kirjutama.
Poeg tuli koju. Võtsin siiski 2 tabletti, et valu ära kaoks. Ei kadunud.
Nuuksusin vist tund aega, sest poiss sai juba kurjaks ja nähvas, et mina seisa sinna järjekorda ja ütle, et hammas valutab. Ma ütlesin, et ma juba kaks korda helistasin ning nad ütlesid, et tule homme.
Poiss ütles, et ta läheb ujuma. Peale seda võtsin telefoni ja helistasin uuesti.
"Ulrika siin."
"Palun oodake"
Teine naine vastas: "Kas teile kell 6.45 sobib?"
Kas sobib?? "Jah, ma tulen. Aitäh. Head aega."
Käisin närviliselt toas edasi tagasi, pikali ei saanud olla, isuda ei saanud, seista ei saanud. Kõndimine oli kõige vähem valus, aga kui oli vaja suunda muuta, siis oli ikkagi valus.
Lõpuks istusin oma voodile, käsi lõua alla toetamas ja vaatasin aknast välja merd. Meri vahutas. Väljas oli torm. 30 meetrit sekundis torm. Eile oli samasugune ilm, töölt koju tulla oli ikka vaev küll, sest pidin vahepeal seisatama, kuna tuul ei lasknud edasi minna. Joodiku tulle oli, sest tuuli oli kohati tugev ja siis jälle vaiksem.
Uksekell. "Emps, tule kohe siia!" Ehmatasin, kui poissi nägin, sest tal polnud jopet seljas. Issand jumal mis nüüd? "Mis juhtus??" "Ah, ole nüüd rahulik, ma sain sulle aja ja arst tuleb siia."
"Mis arst?"
"Kui ma ujuma läksin, siis nägin ühte õpetajat koolis. Läksin talle rääkima, mis sinuga toimub ja kooliarst juhtus mööda minema. Tema tulebki siia."
Kooliõde, kes töötab ka perearsti keskuses andis mulle tugevamat valuvaigistit ja ütles, et said aja pool 7. Ütlesin, et ma juba ka ise helistasin ning mul paluti tulla. Terav valu kadus päris kiiresti peale rohu manustamist.
Jõudsin kohale 5 minutit varem. Pidin ootama. Küsiti allergiate, rohtude kohta, mida võtan. Allergiaid pole ning vererõhk on piiri peal, kõrge mõnikord, aga tablette ei võta. Tehti röntgen. Film oli vigane, sest sele koha peal, kus oli see hammas, mis valutas, oli must triip. Uus röntgen näitas, et juur oli katki ja mädane. Hammas tuleb välja tõmmata. Kuna tegemist on tarkusehambaga, siis pole hullu... eee vist? Natuke hirmus on ikka, et hammas välja tõmmatakse.
Nädal aega antibiootikume ja siis kolme nädalal pärast on nad tagasi.
Tänaseks on nädal möödas. Hambavalu pole, aga tunda annab ikka.
Mu enda telefon andis suht otsad. Postitusi on ka seepärast vähe kuna arvutit pole.... saame hakkama
Tellimine:
Postitused (Atom)
Peod, võistused ja puhkused
Tere Tavaliselt, kui vend mulle Facebookis sõnumi saadab, et kuidas läheb, siis see tähendab, et ma pole vist tükk aega midagi en...
-
Mulle tundus, et sain vennaga ehk Doktorandiga juba ammu kokkuleppele, et nad tulevad naisega ehk Keeleteadlasega, koos Islandile m... -
Kaks aastat tagasi käisin ma õpilastega Islandil esimest korda. Ma ei mahtunud lennuki istmele ära, pidin ennast kuidagi istmesse suruma. Vö... -
Eile peale õhtuoodet või õhtusööki tõi pere meid þorshöfni (Thoršoppi). Nemad läksid poodi ja meie Báurani (Baurani), kus töötab Amerikaanik...