Ursula ehk nimedest

Mul pole kunagi nimede meelde jäämine kerge olnud. Isegi koolis töötades kulus kolm kuud kui kõikide laste nimed selgeks sain.

Seega jätan inimesi meelde nende välimuse järgi. Mõtlesin, et tean vist pooli päevase vahetuse inimesi nende õigete  nimede järg.

Esialgu puutusin kokku Pikkade juustega ülemusega, kellel on ilus nimi – Karitas.
Siis tuli Ilusate Silmadega ülemus. Kui ma temast rääkisin kui ilusate silmadega, siis ei saanud keegi aru, keda ma mõtlen. Hiljem Islandlase tütrega rääkides jäi mulle Hanna nimi meelde.

Blond ülemus  on Árdis (Áurdis), kes küll on rohkem öises vahetuses ja ma teda eriti ei näe.

Viiekümnendates Vanamees osutus Kiddiks (Kiti), aga tema kolis Þórshöfnist ära.

Esimene, kelle nimi meelde jäi oli Rakel, sest nägin tema plätude pealt, kuidas ta nime kirjutatakse.

Alustasin tööd kalatehases „makrillflokkaril“ (ma ei tea ikka veel, mis see ’flokkari’ on) ja seal töötasin „poola naistega“, kes hiljem osutusin bulgaarlannadeks. Üks oli blond ja teine tumeda peaga (ma ei suuda tunnistada sõna „brünett“). Praeguseks on nende naiste nimed meeles. Blond Bulgaarlanna Dima räägib inglise keelt ja temaga oleme rohkem suhelnud. Tumedapeaga Bulgaarlanna Violeta räägib vene keeles vahest veidi, aga mõnikord ma ei saa aru, mis ta ütles.

Bulgaarlasi on rohkem. Pikk Mees sai südame ataki ja viidi pealinna haiglasse, kus tal tehti op trombi eemaldamiseks. Pikk Mees Azen on ainult 38 aastane ja juba stressis. Peale opi sai ta kohe koju, sest op tehti jalaveeni kaudu.

Teine Bulgaaria mees on Kivimees, sest kui Amerikaanik rääkis, et teab ühe bulgaarlase nime, mis tähendab vene keeles ’kivi’ – Kamen. Nädal peale Pika Mehe südame probleeme oli Kivimehel paanikahoog ilmselt, sest ta on ikka tööl..

Edasi tean noort poola poissi, kelle nimi jäi kohe meelde, sest see on venepärane – Pavel.

Siin töötades me ei tee sama asja koguaeg. Vaatan, et nüüd on rahvast rohkem liigutama hakatud. Peale makrillflokkarit läksin tööle masina peale, kus tuleb kaladel kõht ette keetata ja masin teeb neist fileed. Seal töötasin veel koos Eestlanna ja Islandlase Tütrega. Eestlanna läks Rauvarhöfni  (Röivarhopi)
kalatehasesse tööle. Ta kirjutas, et tal läheb seal vahelduva eduga hästi.

Töötasin paar päeva ainult selle masina peal, kui mind viidi „pak’kun löisfiskuri“ peale. Mis sisuliselt on sorteerimine enne maailma suurimat külmkappi. Alguses puhastasime peata makrille – näpp sisikonda ja pööre ning kisud sisikonna välja, kui masin seda polnud välja pesnud.

Seal löisfiskuris puutusin kokku kahe pisikese naisega Kunksmoor ja Printsess, kes on veidi pöörased. Aeg ajalt teevad nad lollusi,  on kanged jurakad ja teevad teiste inimeste elu põrguks ning ise muigavad, et ’allt í lagi“ (kõik on korras). Kunksmoor ja Printsess on vanemad, lühikesed naisterahvad mõlemad. Arvasin, et mõlemad on poolakad, aga Kunksmoor on puhas islandlane, kes oli abielus nüüdseks pensionile läinud kohaliku politseinikuga. Aga mõlemad vannuvad poola keeles nii, mis kole. Bulgaaria ja Poola keel on sarnased – kord kui Blond Bulgaarlanna töötas meiega, siis ta ütles, et ta annaks oma lapsele kere peale kui ta selliseid sõnu kasutaks. Lisaks ütles ta, et Printsess koguaeg kurdab töö üle. ....koguaeg koguaeg...

Löisfiskuris saab teha kahte asja – nokkida kaladelt sisikonda ja siis see läheb otse külmikusse või olla pakkimismasina peal ja pakkida. Seal on pakkimismasinaid kaks. Mõnikord töötab üks masin, kus on 3-4 inimest ja mõnikord 2 masinat, siis tootab 7-8 inimest.

Tavaliselt töötasine mina, Printsess, Kunksmoor ja Aspergeri poiss seal. Aspergeri poiss on tegelikult hästi nutikas, räägib inglise keelt vabalt, paindlik töötamaks fuuriatega (ega mul ka kerge iseloom ole). Siiski mulle tundub, et selle poisiga saan väga hästi läbi ta on heasüdamlik ja abivalmis. Kuna ta on alles 17, siis ta töötab kella 20ni ning tema vahetab välja Húlda. Huldale mingit välimuse nime ei tekkinud, sest kuna Köögitädi on ka Húlda, siis jäi ta nimi meelde.

Kord tuli meie masinate peale Habemik. Temags kohtusin paar päeva varem, kui ta küsis kus pood on, islandi keeles. Vastasin inglise keeles, aga ma polnud kindel kas ta must aru sai. Siiski oskab ta inglise keelt vabalt, aga seal masinal töötades, läksime siiski riidu. Tema ülesanne oli kilekoti otsad sulgeda, aga ta palus mul seda teha. Küsisin talt, et mis siis tema ülesanne siin on? Ta ei kuulnud võib olla küsimust, sest ta jättis vastamata. Peale pausi, kui jälle koos töötasime, siis ta küsis, et kust ma pärit olen, et islandi keelt ei oska.
Habemik ehk Biggi on veider inimene, ta aeg ajalt räägib nii kõva häälega või hõikab midagi entusiastlikku üle saali.. või noh, võib-olla selline käitumine pole veider, sest Printsessi pausilt tulemist on kuulda juba kaugelt – ta kas laulab või karjub midagi... ’aufram’ ja ’Anno’ on põhilised. Anno on Kunksmoori nimi vist poola keeles.

Poola Naine Dóróta, kellel on poeg ... ok ma ei suuda meenutada.. Ku midagi.. Kuntsel? Kumar? ... aah Lukas.. ok peaaegu. Doorota oli meiega taga löisfiskuri peal, aga nüüd olen temaga koos ’PÖKKUN’is, mis on tegelikult pakkimine.

Meil on ka üks mees, kes on Lihtsameelne. Mulle tundub, et t on nagu Downi sündroomiga, aga ta on hullult heasüdamlik. Mulle ja meeldib, kuidas teised temasse suhtuvad – väga hästi ja naljatlevalt.

Põselohkudega Piigaga ehk Sylvianaga puutusin kokku esimest korda koristamise/pesemise päeval. Pesime koos pökkuni masinaid.

Ongi veel üks jäänud – Kuri Poiss. Ühel paeval kui oli Justin Bieberi kontsert ja Kunksmoori-Printsessi polnud tööl (nemad olid küll haiged), oli palju uusi töölisi. Õpetasin ühte poissi, aga mingi moment tal viskas üle ja ta ignoreeris mind.. ma ju tahtsin aidata, aga mul viskas ka kopsu üle maksa ning tegin sama vastu. Tänu sellele oli tema töö veidi raskem. Peale pausi ta küll vabandas, et kõht oli tühi. Ma ka diis vabandasin, et ei tahtnud ju liiga palju õpetada, vaid teda lihtsalt paremaks teha. Hiljem sai temast üks kiireim pakkija.. usun et tänu minu vihjetele/õpetamistele.

Hetkel töötan koos Heledahäälse Poolatariga ehk Mariaga. Kui enamik juba räägivad minuga islandi keeles, millest töö sõnavarast ma saan enamik aru, siis Heledahäälne Poolatar suhtleb minuga ikka veel viipekeeles – sina siin, mina seal... jne.

Siis on veel Ilus Spordipoiss ja Vanem Poola Mees, kes tulid alles hiljuti tööle, kuna algas kooli minemise aeg. Paljud Islandi vanemate klasside õpilased ja üliõpilased ei lähe esimesel septembril kooli, sest on kuskil tööl. Aga kui nemad lahkuvad, siis on vaja töölisi. Palju on poolakatest lihttöölisi.

Loomulikult on meil ka elektrikuid, kelle nimesid ma ei tea – Pikk Blond Tehnik; Naljakas Väikemees; Mees, Kes Näeb Pika Blondi Moodi Välja, Aga On Lühem; Kiilakas Spordikutt; Halli Habemega Tehnik. Tehnika meestel on musta värvi töö rõivad, teistel töölistel sinised, külalistele antakse punane kittel, mille selja peal on ’GESTIR’ ehk ’külaline’.

Ma ei ole eriti inimeste inimene, aga tundub, et islandlased on mind lahkemini vastu võtnud kui poolakad. Nad naeratavad rohkem, isegi kui ma nende nimesid ei tea ja eriti keelt ei oska.

Ja lõppeks nimetavad osad inimesed mind aeg ajalt ka Ursulaks...