Puhkepäevad ehk meenutusi elust Fellis (Fetlis)

Nüüd olen Islandil olnud juba üle kuu aja. Tundub nagu oleks alles eelmine nädal tulnud. Vahepeal pole aega blogida olnud. Tegelikult pole ka tahtmist olnud, sest kui asjad ei lähe kohe nii nagu ma arvan, et läheb, siis ma olen tujutu. Vanematega olen ikka sidet pidanud vaikselt.

Elu Fell'is (Fetlis)

Kuna mul juhilube pole igasugustel põhjustel, siis pidi alati keegi meid kas koju tooma või Þórshöfni (Thoršoppi) viima. Ühe korra saime koju kohaliku preestriga, kellel on kõige roosam džiip maailmas.

Roosa džiip

Mitmes kohas Islandil on nö lammaste väravad. Autoga põristab veidi, kui üle sõita, aga kord käisime jala Perenaisega ja Piigaga koeri jalutamas ning nende koduväravast ei julenud väljagi minna, sest need vahed seal raudade vahel on ikka päris suured. 

Autode värav, millest jalgsi on üsna kõhe üle minna

Mul vend, kes on pere pesamuna, armastab lauamänge mängida. Olgu, olgem ausad, mulle meeldib ka. Selleks, et Kristjanit rohkem perre sisse sulatada, võtsime ette Monopoli õhtu. Piiga kogus endale 500 rahakupüüre. 

Kutt, Piiga ja mina Monopoli mängimas

Piiga oli see ka, kes mulle õpetas paar kaardimängu. Nimesid ma loomulikult ei mäleta, aga huvitavad ning põnevad ikkagi. Vaatasin, et ka kalatehases pauside ajal nooremad mängivad neid samu mänge.

Siiski keerles elu loomade ümber. Käisime jäärade aeda parandamas ning selleks, et nad emastele järgi ei jookseks on nad eraldatud piisavalt suurel karjamaal elektrilise karjapoisiga. Selleks, et elektrit karjapoissi tuleks, peab olema vooluallikas. Suvel on selleks hea kasutada päikesepatareid. Peremees hakkas mulle õpetama, et mida see plekijurakas teeb ning ma ütlesin, et ta ei pea selgitama, kuna ma õpetasin seda sama asja teoreeliselt 17 aastat. Selle peale Peremees mühatas, et noh, siis sa oskad ju traate ka kokku panna. Aga ta ikkagi ise ühendas päikesepatarei akuga ning testriga kontrollisid pinget, mis oli hetkel vais 1,6 volti.

Peremees päikesepatareid akuga ühendamas

Samal õhtul jätkus hobuste rautamine. Möödunud korral sai neile esimesed kingad alla, aga seekord siis sai linnast toodud ka tagumised, suuremad rauad. Perenaine hoidis hobust ohjadest ning Peremees ning tema väimees kopsisid rauad alla. Alguses puhastasid kabja ära, siis lõikasid tangidega vanad augukohad välja. Kui naelu hakati sisse klopsima, siis selleks, et liiga ei põrutaks, hoiti teist haamrit teiselpool vastas. Siiski oli see veidi ebamugav hobusele ning mehed pidid hobuse jalga päris tugevalt kinni hoidma, et ta taskaalu ei kaotaks ja samas ka veel jalga maha ei paneks. Üks hobune kartis veidi rohkem kui teine. Pildil olev hobune oli vana rahu ise.

Peremees ja väimees hobuse kapja puhastamas

Islandil on väga popupaarne Snapchat ning Perenaine tegi nutiajastule kohaselt ka mõned pildid ja videod meenutuseks. 

Perenaine ja hobune

Kutsikad kasvasid kiiresti, selleks ajaks kui meie lahkusime olid kaks õde juba elama kolinud Akureyri lähedale kuskile. Niipea kui kutsikad ema nägid, olid tal tissis kinni ning piima joomas. 

Kunagi ei saanud kõike 7 kutsikat peale, sest nad sebisid nii kiiresti ringi

Tüüpiline pilt, kui ema Piila seisma jäi

Kive pole ma kunagi riisunud, aga iseenesest miks ka mitte, kui sa tahad, et rohi kasvaks. Kitse aiast said "mõned" kivid kokku korjatud.

Riisutud kivid

Õhtul, kui Peremee ja Perenaine olid linna peale läinud, siis olid siga koos 5 tallega plehku pannud. Käisime Kutiga neid oma aedikusse tagasi ajamas. Kogu ajamise töö tegi tegelikult ära pere koer Piila, kes jooksis küll ühelt küll teiselt poolt. Tallekesed jäid kord ühtepidi ja kord teistpidi jalgu, aga ära me nad tõime. 

Koduteel

Peremehe lapselaps oli ka tol päeval hoida ning tol õhtul eriti tahtis ta toast plehku panna. Loomulikult kui meie Kutiga olime lambaid "koju" viimas, siis leidis lapselaps võimaluse välja tulla. Kui meie aedikusse jõudsime, siis tuli ta rõõmsal meelel meile lauda poolt vastu. Mõne minuti pärast tema kannul lõõtsutav Piiga. Vaatasime siis veidi loomi, söötsime talled ja sea ära ning läksime koju tagasi. Lapselaps ei tahtnud minna, aga ütlesin talle, eesti keeles, et hakkame minema. Ta vaatas mulle otsa ja pani jooksuga koju. Kodus ütles ta Piigale, et ta natuke kardab seda tädi, sest ta ei lubanud tal sinna jääda... ˇ

Kutt, Piiga ja lapselaps lammastele pai tegemas

Järgmisel päeval oli poiss vist koguaeg õues. Alustades mängimisest kutsikatega. Oi, kuidas ta neid venitas ja kallistas ja paitas. Siis käisime ka rannas palke kasti ladumas. Töö läks Piiga ja ta õe meelest päris kiiresti, sest neljast kastist kolm olid juba täidetud ja pool aega valvas üks ja pool aega teine õde pisikese lapselapse järele. Peale tööd sai veel liivaga mängitud.

Lapselaps kutsude ukse juures

Millist jälle võtta ja vedada?

Mere ääres liivaga mängimas. Musta värvi liiv

Peremees ja Perenaine tegid heina või silo lammastele talveks. Kuna neil on 400 looma, siis peab olema neil ka 400 kiletatud heinarulli. Käisin õhtul abiks kileotsi kinnitamas. Tolleks korraks saadi 83 rulli, aga parematel aegadel on saadud ka 120 sealt põldudelt.

Traktor, millega tehakse heinapall valmis

Enne...

..... ja pärast

Viskasin nalja, et ma ei oska süüa teha, aga ega ma mingi super kokk ka pole. Peremees õpetas siis mulle, kuidas Islandi pärast leiba teha. Pigem olid need 30 minutiga tehtavad kakukesed, kuhu ta pani sisse sammalt... mul pidi hing kinni jääma, kui ta seda tegi, sest kes siis muru leiva sisse paneb.. see nägi nii jube välja. Pärast aga küpsetatuna oli päris maitsev. 

Järgnevatel päevadel sai ühte koma teist tehtud. Kutt käis juba Þórshöfnis (Thoršoppis) tööl, aga ühe korra ta ei ärganud õigeks ajaks ja magas oma auto maha, siis tuli ta appi aeda parandama. Hobuseid taheti viia uuele karjamaale, aga üks hobune hüppas pidevalt vanal karjamaal üle aia, seega tuli elektrilist karjapoissi tõsta ning ka teine traat alla poole panna, et väiksemad hobused alt läbi ei läheks. Tõmbasime siis vanad punnid välja, paar korda sain ka haamriga näpu pihta löödud. Kutt tagus siis uude kohta naelad sisse tagasi. Vaade töö ajal oli siiski hingemattev.

Kutiga minemas hobuse aeda parandama

No naerata siis!?

Vaade peale tööd oli suurepärane. Istusime oma 10 minutit seal ja käskisin poisil nautida olukorda.

Fellis (Fetlis) oli pidevalt udu. Udu jahutas maja ja kõik, mis talle ette jäi. Islandi udu on huvitav. Kõik eestlased, keda siin kohanud olen, ütlevad, et see udu "jookseb".  Kord Þórshöfnist (Thoršoppist) tulles nägime, kuidas udu, mis tuli merelt, lausa jooksis ja kukkus üle 719 meetrise mäe. 

Merelt tulev udu

Sama mägi teise nurga alt - udu on jõudnud juba üle mäe

Tomahawk oli ka rahutuks muutunud ning käis mul külas auru välja laskmas. Ta tegi ainult tööd ja tööd ning päevadel, mil nad pidid väljasõidule minema, jäi Islandlane haigeks ning Amerikaanik pidi tööl olema. Seega käisime väikese tiiru Bakkaförderis (jumal teab, kuidas seda koha nime päriselt kirjutatakse. targemad võivad guugeldada.)

Sajaaastane sild

Tomahawk 100 aastast silda pildistamas

Sild teiselt poolt siis

Põhimõtteliselt ma tegin pilti samamoodi

Leidsime seega seene

See mägijõgi asub üsna Felli lähedal teel Þórshöfni (Thoršoppi) 

Tegelikult olin selleks ajaks juba veidi rahutuks muutunud, sest "linna" kolimisest polnud midagi kuulda ja kui Kutt järjekordselt sisse magas, siis tuli lihtsalt nutt peale. Poissi ise ära visata ka ei saa, sest lube pole ning kuidas sa pererahvast ikka tülitad, kui juba niigi nad olid meile nii palju vastu tulnud. Tol hommikul nutsin lihtsalt ja kurtsin muret. Terve järgnev nädal kulus meile uue elukoha leidmiseks, sest esmaspäeval pidi kalatehases töö hakkama ja ma ei kujutanud ette, et ma pean 13 km kauguselt tööle hakkama käima. Lõpuks Islandlane teatas, et tule Þórshöfni (Thoršoppi), sest peavari on leitud. 

Nädal oli vihmane ja pererahvas tegi rohkem koduseid töid. Mina klopsisin kokku veel neli aeda, saagisin tol nutusel hommikul kastitäie puid. 

Elektrisaega sai puud u  40 cm pikkuseks saetud

Õujeee... ma olen nii palju tööd teinud

Peremees ja Perenaine traktoril osi vahetamas. Ma aitasin ka, aga hetkel ei mahtunud rohkem traktori alla. 

Pererahval sai oma uitavatest kitsedest villand ja viisime nad mägedesse tagasi. Nägime ka isaseid kitsi, kes olid juba poolel teel koju.  Peremees rääkis, et möödunud suvel tulid emased kitsed koju ja nad viisid nad uuesti mägedesse ja sügiseks olid nad uuesti peaaegu koju jõudnud 

Kitsed mägedes

Perenaise õde käis oma kaasa ja lapsega külas ning nad tegid Snikersi kooki. Selles pole kasutatud ei suhkurt ega nisujahu. Põhilised olidki mandlikreem/või, maapähklivõi, mandlid, kookosrasv, kakao, või. Kaunistuseks soolapähklid

Snikersi kook

Tüüpiline pidupäeva saiavorm. Sink, sai, juustukaste ja riivitud juust. Enne piduliste tulekut ahju ja soe roog ongi võtta.

Piiga tegi lastele riisikrõbinatest, kakaost ja kookosvõist magustoidu

Toidust rääkides, siis mulle meeldivad islandi hotdogid. Paned saiad ja vorstid kuuma. Võtad saia ja paned sinna vahele hakitud toorest valget sibulat. Teine sama suur lusika täis läheb praetud sibulat peale (seda saab poest osta) siis vorst ja sik-sakiliselt lased peale ketšupit ja sinepit. 

Hot dogid

Perenaine tegi ka alati pidevalt mingeid kakukesi ehk siis lusika suurusi küpsetisi. Neid sai süüa igaks vahepalaks. Vahest ka lõigata pooleks ning sai prae kõrvale süüa. Väga head olid ka lihapallid ning ka kalapallid. Kuna pererahvas sõi iga 3 tunni tagant, siis nad palju ei söönudki korraga. Salat oli alati laual, aga seda söödi õige natuke. Kord kui panin rohkem endale, siis Peremees küsis, kas ma olen lambaks hakanud... 

Näide lõunalauast. Ahjukana. Veidi salatit, natuke kastet, kartul.

Tundub, et mulle meenus alati siis pilti teha, kui friikad olid. seekord on lambalihapallid. Nämmmm

Ma olen ülimalt tänulik Felli pererahvale, sest nad olid nii minu kui ka mu poja vastu ülimalt lahked ja kaastundlikud ning usun ka, et kannatlikud. Meie esialgu nädalasest kohalviibimisest sai 3 nädalat.  Suur tänu sellele perele kõige eest!

Enne lahkumist käis akna taga putukaid otsimas selline lind. Me isegi vaatasime linnumäärajast, mis lind see on, aga hetkel ei mäleta. Nende pereisa on nagu minu isa, teab vist kõiki linde, loomi ja taimi...!

Minust loomaarsti ei saa

Ma mõtlesin tükk aega, kas kirjutada sellest või mitte, sest endal pidi kohapeal pilt eest minema. Seega nõrganärvilised, teil palun lõpetada lugemine kust algavad tärnid (*****), sest meil käis külas loomaarst ja tegi täkust ruuna.

Hommikul nagu juba öeldud, tegime Kutiga hommikuse loomasöötmisringi ja tuppa tulles ikka kedagi kodus polnud. Seinad kostavad majas päris hästi läbi ja alles tunni pärast oli majas kosta Peremehe ja Perenaise häält. Meie Kutiga elame maja keldrikorrusel ja häälte peale läksin ma üles. 

Uniste nägudega pere tuli mulle üleval koridoris vastu. Minu küsimuse peale, kas nad alles ärkasid, vastas Perenaine jaatavalt. Ta oli eile oodanud Peremeest rebasejahilt ning ta oli saabunud alles kell pool kolm öösel. Küsisin Peremehelt, et kas siis tasus nii kaua jahil olla või nad äkki ei tahtnudki ennem koju tulla kui vähemalt üks rebane käes. Peremees vastas mulle enne, kui jõudsin oma küsimuse lõpetada islandi keeles: "Fjórir, fjórir." Seega neli rebast ning Perenaine kinnitas oma tõlkega, et olin õigesti aru saanud. Peremees ei taha eriti inglise keeles rääkida ja kohe esimesel päeval ta ütles, et õpetab mulle islandi keelt. Mees on oma lubadusest kinni pidanud, kuigi aeg-ajalt ta siiski suhtleb ka inglise keeles, aga kohe kordab sõnu islandi keeles. Ma saan väga harva mõnest sõnast aru. 

Päeva plaanidest rääkides ütles Peremees, et täna tuleb neile külla loomaarst täkku ruunama ja küsis kas ma tahaksin ka vaadata. Ütlesin pool kõhklevalt, et ikka, miks mitte. Ise teadsin, et vere nägemine paneb mul pea ringi käima, aga .. võib-olla nüüd enam ei pane?

Käisin korraks all Kuti juures ja kui üles tagasi läksin, siis polnud pererahvast enam majas. Vedasin oma valged VEESEADMETE kummukud jalga ja läksin lauda poole. Nägin, et pererahvas toimetas koplis, kus üks päev kitsi kokku ajasime. Läksin sinna ja neli hobust, kes hommikul sõid taamal koplis, olid ära toodud. Emastel oli päitsed peas ja isased olid alles noored ning need kappasid emaste järgi. 

Perenaine läks emastega ees ning noored hobused, kes polnud kunagi siseruumides viibinud, ei tahtnud kuidagi minna angaari. Hoidsime siis poolringi, et nad ikka märadele järgneksid. Peremees käis emastega angaarist sisse ja välja viis korda. Isased panid mitu korda kaugemale plehku, aga lõpuks saime nad sisse. Ruttu angaari uks kinni ja puidust värav ette. Lisaks veel teinegi värav latri ette.

Perenaine ütles, et nad hoiavad talvel mõnikord lambaid seal  ja panevad sisse kolm heinarulli. "Siis ei pea me neid pidevalt toitma, vaid lihtsalt uue heinarulli asemele panema. See teeb meie elu palju lihtsamaks."

See, kuidas üheaastasele noorele täkule päitseid pähe pandi oli omaette lugu. Ma panin mitu korda käe silme ette, sest ma lihtsalt ei julenud vaadata. Seega Perenaine hoidis märasid ohjadest koos ning tagurdas nad kokku nii, et noored hobused jäid väikesesse ruumi. Peremees seisis märade taga ja noor täkk tahtis kolme hobuse vahel läbi pugeda, aga oli nii kitsas. Peremees kõigepealt andis hobusele ohje nuusutada, siis proovis neid õrnalt ja imeaeglaselt üle pea panna samal ajal hobuse kaela paitades.

10 minutilise kerge "tantsu" tulemusena sai Peremees päitsed pähe ning oli vaja ainult rihma sättida külje pealt, aga täkuke raputas nii tugevalt pead, et päitsed kukkusid maha. Panin käe silme ette, sest kogu seda janti uuesti vaadata oli lihtsalt hirmus. Järgmise 5 minutiga olid päitsed uuesti peas ja seekord oli Peremees kaval, hüppas kohe teisele poole hobust hoidis peast kinni ja sai kiiresti suurust reguleerida.

Ja kus siis hobune hakkas üles hüppama. No talle kohe ei meeldinud see, mis temaga tehti. Piiga teiselt poolt aeda hüüdis: "Papi, vaata, et sa nüüd ära ei sure!" Pärast Piiga kommenteeris mulle inglise keeles, mida ta oli öelnud. "Ma armastan hobuseid, aga ma kardan neid kohutavalt," kordas ta juba varem öeldud sõnu.

Täkk seoti taha tara külge rahunema, et ta päitsetega harjuks. Peremees muidugi hakkas lollitama, et ta seisab seal, käed puusas ja parem jalg takti löömas, kuniks olukord rahuneb. Lõpuks võeti päitsete küljest köis lahti ja me läksime tuppa loomaarsti ootama.

Perenaine oli juba teise linna tööle läinud, kui loomaarst tuli. Peremees tutvustas mind talle, aga unustas ära vist, kust riigist ma olen. Ma sain islandi keelest aru ja lõpetasin Peremehe lause, mille peale viimane noogutas mulle heakskiitvalt.

************

Esimene süst tehti üheaastasele täkule juba angaaris. Enne seda jõudis ta juba eest üles lööma hakata. Peremees soovis ta süsti ajaks posti külge paigale saada, mis tal ka õnnestus, aga ilmselt mitte nii nagu soovis. Nimelt seisis täkk kui naelutatult kui Peremees köit vaevalt-vaevalt ümber posti hoidis. Jalad tikksirgelt ning pea kõrgel. Loomaarst arvas, et vast nii ongi hea ja tegi esimese süsti loomale nn tagumikku.

Siis võeti teised hobused ning viidi nad tarasse, kus nad hommikul olid. Mulle anti pihku ühe hobuse ratsmed ning hobune tuli mulle nii lähedale ja ma kartsin, et ta astub mulle jala peale.

Arvasin, et täkule tehakse operatsioon seal koha peal, aga ta toodi ka aedikusse. Loomaarst tegi veel ühe süsti. Mulle tundus, et ootasime igaviku, millal loom magama jääb ja siinkohal lõi Peremehes jälle välja koomik. Ta pani käe puusa ning tegi norskamise häält. Peretütred hakkasid naeru kihistama. Endalgi võttis suu muigele. Loomaarst kommenteeris midagi ja Peremees tegi süütu näo pähe ja hakkas veel kõvemini norskamishäätl tegema.

Lõpuks loomake kukkus potsti pikali. Oehh.. jõnks käis südamest läbi. Loomaarst jooksis kiiresti oma tööriista kastiga kohale ja hakkas tegutsema. Üks jalg seoti köiega üles ning Peremees paitas looma pead, et see rahulik oleks. Loomaarst valas kõigepealt looma elundi peale roosat vett (võis olla ka lillateravesi, aga see oli natuke liiga roosa selle jaoks), siis läks 0,5 liitrisest plastikpudelist alkoholi ning veel mingit pruuni segu, mida oppidel kasutatakse.

Skalpelliga tehti kummalegi poole munandit kiired lõked. Loomaarst haaras ühe munandi pihku ja pikistas selle sealt pilust välja. Munand oli mingi valge kesta sees ja sellele tehti veel üks lõige ning ilmus roosakas muna, mida ta hoidis kõvasti peos ja teise käega üritas suuri klambreid panna ämbrisse, kus oli roosa lahus.

Samal ajal peretütred vaatasid pealt ja üks nendest isegi filmis. Tundsin, et mul hakkas juba veidi paha. Keerasin enanst ümber ja kui tagasi pöörasin, siis oli üks klamber looma küljes ja loomaarst viskas munandi aia äärde. Oehhh õudust, tundsin, et enam ei jaksa olla. Läksin, käisin toas ära ja sõin ühe kuklikese.

Tagasi tulles Piiga küsis, et miks sa ära läksid, kas sinu jaoks oli see liiga rõve (gross)? Ütlesin, et ei, ma lihtsalt ei kannata vere nägemist. Loomaarst ütles, et see pole veel midagi, tal on mitu korda farmerid hobuse kaela otsas ära minestanud. Siis on farmerite naised appi tulnud ja mehed hobuse kaelalt lihtsalt ära.

Noor hobune oli narkoosist toibumas ja Peremees hoidis teda veel kinni, et ta endale haiget ei teeks. Aga lõpuks sai hobune Peremehest jagu ja tahtis püsti tõusta. Oeh küll see oli vaevaline. Hobune oli nii hakkamist täis, aga ta kukkus ühe külje pealt teisele. Kuni ta momendiks rahunes ja lõpuks jõusis jalgele ning käis nagu purjus teismeline. Paar sammu ja edasi, siis natuke külje peale ning tagasi ning siis edasi.

*************

Ma küsisin Piigalt, et mis siis lõpuks sai, kas looma õmmeldi ka, aga ta ütles, et ta ei tea nii palju sõnu inglise keeles.

Loomaarst kirjutas arve ning viskas veel natuke nalja Peremehega ning ma mõtesin, et minust küll loomaarsti ei saa. Aga põnev oli ikkagi. See maaelu on nii põnev ning selle talu rahvas tundub, et teeb kõike armastusega! 

Ulrika the farmer

Eilne päev osutus veidi pettumuseks. Käisime Þórshöfnis (Thoršoppis), et kohtuda kalatehase ülemusega, aga Amerikaanik ja tema miljoni tegemise ja toimetamise hulgas ta ei jõdnudki korralikult asja organiseerida ning me lihtsalt istusime paar tundi  Báranis (Bauranis).

Mr. Hulk jõudis ka mingi aeg Báranisse (Bauranisse) ja hommikusöögi käigus selgus, et talle on see Þórshöfnis (Thoršoppis) viimane p2ev.

"On ka aeg," ütles ta naerdes, "ma olen siin kõik juba ära näinud, mis näha on - kosk ja lambafarm. On aeg edasi liikuda ja vaadata, mida inimesed tsivilisatsioonis teevad."

Amerikaanik ja Mr. Hulk läksid poole kolmese lennukiga minema Akureyri (Akurejri), kust edasi läheb teine lend Reikjavikki.

Meile tuli perenaine restorani järgi ja tulime koju ära. Kodus kinnitasime keha ning ootasime, et kas tänaseks on mingit tööd teha, kui tuppa jooksis Piiga, pere noorim tütar, ja hakkas midagi islandi keeles ja kätega vehkides selgitama.

Tuli välja, et Peremees oli saduldanud hobuse ja Piiga oli teda ratsmetest kinni hoidnud. Äkki oli hobune ehmatanud ja sööstis minema, hüppas üle aia ja siis veel üle teisegi. Esimesel aial tuli ülemine laud ära. Peremees käis hobusel järgi ja Piiga polnud enam nõus selle hobuse selga istuma. Peremees küsis oma 5-aastaselt õetütrelt, kas too sooviks veidi sõita. Väikesel tüdrukul polnud midagi selle vastu, kui ainult hobune ainult jälle üle aia hüppama ei hakka, see oleks tore. Peremees kinnitas, et ta on tugevam kui Piiga ja nad võivad jalutamas ära käia.

Pärast ratsutamist tuli perenaine tuli ütlema, et täna pole mingit tööd, aga pärast hiljem selgus, et neil oli parajasti hobuste rautamine pooleli ning seal poleks meist suuremat abi olnud. Vihma ka veel hakkas sadama... Need vihmased päevad tunduvad nii lõputud.. mida nad ongi, sest päike siin kandis ei loojugi enne 17. juulit.

Õhtusöögi ajal küsisin, et kas homse päeva plaane on juba. Neid oli mitu - minna rannikule puid ja palke koguma. Seal kandis kus elame, tuleb tormide aegu palju palke rannale. Inimesed transpordivad palke jõgedes, parvetades neid allavoolu, aga osa palke panevad plehku, lähevad merre ja jõuavad siis hoovustega Islandile. Kus need jõed asuvad ma ei mäleta ja ka Perenaine ei osanud öelda. Teine plaan oli värvida väikese maja veranda uuesti ära. Ja kolmandaks näidata, kuidas talitada loomi, sest pere sõidab paariks kolmapäeval Akureyri (Akurejri) ja tulevad neljapäeva õhtul tagasi.

Hommik algaski sellega, et Peremees näitas mida teha vaja on. Esiteks tuleb koerad välja lasta. Nad on öösel kuuris koos kutsikatega. Kutsikatele tuleb anda juua ja süüa. Koerad tuleb panna lambafarmi ette ketti. Laudas tuleb teha viiele tallele piimasegu ja põssake tuleks eemale ajada, sest ta muidu joob kõigi tallekeste piima ära. Põrsas oli nii solvunud, kui Peremees ta õuest uuesti tuppa lasi piimale. Järgmisena tuli partidele söök panna, munad korjata ja suplemis-joogivesi ära vahetada ning kitkuda neile rohtu. Partidele meeldib eriti vesihein. Aa ja kõige lõpuks tuleb ka koertele vett panna selle koha juurde, kus nad ketis on. Peremees küsis, et kuidas on olla "Ulrika, the farmer". Vastasin, et pole hullu, see oli kerge praegu.

Mul on siin Islandil olnud pidevalt külm. Keha pole harjunud 25 kraadisest soojusest tulles, veel 8 kraadise jahedusega. Külma peletamiseks olen palju kuuma vett joonud. Aga täna oli väga päikesepaisteline hommikust saati ning tundus, et hakkan ka oma külmavaresusest jagu saama. Nagu see oleks mingi haigus. Eh.

Peremees kutsus mind appi kitsi kokku ajama, sest kõik isased kitsed ehk sokud teise karjamaa peale viia. Enne, kui käisime laudas, siis kitsed olid aias ja üks neist hakkas koeraga põksima. Ja hakkasin veidi pelgama, sest sokkude sarved on igavesti pikad ja keerdus, aga tööst ka ära ei öelnud. Põnev ju.

Ajasime kitsed ühte kokku aedikusse. Mina olin rohkem kartlik pealtvaataja, aga oma ajamise element ma olin ikka, minust nad mööda ei jooksnud, kui julgesin süda see puperdades, käed laiali ajada.

Siis tulid ka Kutt, Perenaine ja pere tütred appi. Ka Peremehe vanim tütar oma kolmeaastase pojaga, tuli vanaisale külla. Toimus tutvustamise ring ja Piiga kallistas oma suurt õde tugevalt ning ütles, et seda õde armastan ma kõige rohkem.

Sellesks, et sokud kätte saada, aeti kitsed laadimissulu ette kokku ja emased kitsed lasti värava vahelt välja. Viis isast laaditi hobusekärusse. Loomulikult kaks kõige nooremat panid käru ukse vahelt jooksu, aga nad saadi peagi kätte.

Sõitsime Kutiga autos kaasa 25 km kaugusele mägijõe äärde, kuhu sokud jäetakse kuni sügiseni. Peremees ütles, et kitsedele meeldib seal, kuna kitsedele meeldib turnida

Auto hobusetreileris kitsedega mägijõge ületamas. Selline org saigi neile "suvilaks".

Peremees ajas kitsed autost eemale, et need auto järgi joostes koju tagasi ei tuleks.

Tagasiteel haaras Peremees autos binokli järele, kuid seda siiski ei võtnud. Ta ütles: "Ma vaatasin, et lambatalled jooksevad. Tundus olevat huvitav." Paus. Ma juba jõudsin mõelda, et mis seal ikka huvitavat on kui talled kepsutavad. Ju on siis mingi maameeste asi, et talle kaugelt lambaid vaadata meeldib. Mine inimesi tea. "Meil liigb ringi rebaseid. Mõtlesin, et lambad jooksevad nende eest ära." Selge. Siis on tõesti huvitav.

Autos olles keegi midagi eriti ei öelnudki, aga Peremees ütles järsku, et tal on kohting. Selgitades selgus, et ta saab jahimeestega kokku, et minna rebasejahile. Talust idapool, kose juures, mis langeb otse merre, olla nähtud mitut rebast ja nad lähevad nüüd neid jahtima.

Koju jõudes küsis Peremees, et kas sa aeda oskad parandada? Vastasin noogutades. Viisime aia lauta ja kui haamrid, naelad, mõõdulindid koos, siis hakkasime Kutiga vanu laudu lahti kangutama. Uued lauad, mis olid juba kuskil mingid lauad olnud, läksid kiiresti kasutusse. Naelad sisse ja aed oma koha peale tagasi. Mul isa õpetas, et vanadest laudadest tuleks naelad välja võtta, sest pärast on nii jama tuha seest naelu korjata. Lisaks võivad laua sees olevad naelad kellelegi kogemata jalga sattuda. Seega tõmbasime ka katki läinud laudadest naelad välja.

Värav on lambalaudas pikali. Saag, naelad ja haamer on valmis. Kutt läks mõõdulinti ja teist haamrit tooma

Saime just enne lõunasööki aia parandatud. Kui Peremees küsis, et kaugele jõudsite, siis vastasin, et ah, see nii raske töö, et me homme lõpetamine. Tema polnud suu peale kukkunud ja tögas, et jajahh, selleks kulub tal tavaliselt kolm-neli päeva.

Peremehe hing jäi vist kripeldama ja peale lõunat ma siis ütlesin, et aed sai ette, lõime naelad vanadest laudadest ka välja ja tööriistad panime tagasi. Saime kiitva noogutuse osaliseks.

Enne jahile minekut andis Peremees mulle ülesandeks traktor seest pesta. Alguses arvasin, et ta teeb nalja, aga kui tolmuimejat traktori juures nägin, siis oli kõik selge. Kutile jäid traktori taga olevate liigendite õlitamine.

Vot sellise traktori kabiinis ma istusingi. Alati tööd tehes ei tule meeldegi pilti teha. Käed märjad ka. 

Traktor pestud ja tee joodud, polnud siin aega puhata. Järgmisena läks töösse väikese palkmaja veranda õlitamine. Perenaine ütles, et meil kulub selleks paar päeva. Kutt vajus kohe näost ära. Ma mõtlesin, et üls kolme tunni me seda tööd küll ei tee. Koostöö Kutiga oli imehea. Üks värvis ühelt poolt käsipuud ja teine teiselt poolt. Põranda tõmbasin ise suure pintsliga üle, sest eelmine abiline oli selle natuke laiguliselt vävinud ja ma kartsin, et Kutt ei saa hakkama. Seega Kutt värvis samal ajal trepikäsipuid. Tööks kulus ainult tund ja 45 minutit.

Vasakpoolse maja rõdu saigi üle õlitatud. Nad rendivad suveks külastajatele: http://fellcottages.is/?lang=en#

Kutt oli nii uhke oma kiire töö üle ja sai ka Perenaiselt kiita, kui nad olid vanas majas asju ära panemas. Kui me Perenaisega sõitsime Þórshöfni (Thoršoppi) tütardele, kes käisid sisebasseinis ujumas oma õelapsega, siis Perenaine tunnistas, et tal on ikka nii hea meel, et terass sai värvitud. Sest külalised tulevad juba ülehomme ja tal oli piinlik laigulise põranda üle.

Õhtusöögiks oli traditsiooniline islandi söök: kartulipuder, lambamaksa pikkpoiss ja toorsalat. See lambamaksa värk oli veidi imelik, aga halb ka pole. Kutt ütles, et tema seda enam ei sööks.

Peremehel on ka uudiseid rebasejahilt, aga ta pole veel tagasi ja egas enne homset sellest ma vast kuule. Perenaine lisas, et kolmapäeval ta ära ei lähe, ainult Peremees läheb käib linnas ära.

Tänane päev on nagu täiega asja ette läinud ja tegelikult mul on väga hea meel, et saatuse tahtel viimasel hetkel sattusin just islandi perre. Mida ma oleksin teadnud elust Islandil ilma nendeta?

Ma usun, et mul ema imestab, et me nii palju tööd siin teeme. Aga ma ise mõtlen küll: "Issand Jummal tänatud, et ema-isa on meile kõiki neid remondi ja majapidamistöid õpetanud - mul oleks piinlik täiega, kui ma oleksin mingi linnapreili, kes ei oska, peale pitsa tellimise ja küünte lakkmise, mitte midagi!!"

Islandil aega ei tunta

Eile peale õhtuoodet või õhtusööki tõi pere meid þorshöfni (Thoršoppi). Nemad läksid poodi ja meie Báurani (Baurani), kus töötab Amerikaanik. Plaan oli süüa õhtust ja rääkida tööst, et mis edasi saab, aga õhtu kujunes hoopis teiseks. Nagu eelmise blogis sai mainitud, siis sõime vaalaliha (minke whale). Otsustasime, et jääme ööseks linna ja saame Amerikaaniki juures öömaja - elutoa diivanile mahub täpselt magama kaks inimest ning tekiks saime võtta magamiskotid.

Amerikaanik, Mr. Hulk ja Tomahawk käisid eelmine päev matkamas. Nad ööbisid Skalar'is hädaabi punkris, mis on mõeldud tormisel merel hukkunud laeva meeskonnale. Seal on alati süüa ja saab kütte üles keerata, et soe oleks. Tomahawk ütles, et kui magamiskotti said, siis oli päris soe. Hommikul kümnest tulid nad tagasi.

Peale õhtusööki läksime Amerikaaniki juurde jalgu puhkama. Südaöösel pidi ta tööle tagasi minema. Mr. Hulk läks magama ning jätsime Kuti ka koju, sest peale kümmet ei tohi alaealised enam baaris olla. Enne kümmet on Baran (Bauran) restoran ja peale kümmet köök suletakse ning koht omandab baari staatuse, kus müüakse ainult jooke. Võtsime paar terivtusnapsu eestlaste Islandile jõudmise puhul.

Ärkasin selle peale, et Mr. Hulk sosistas eesti keele poolvaikse häälega: "Ma tahan seda nii väga näha."
"Aga loomulikult," oli Toanaabri sõbra vastus.

Ma pärast küsisin, et mida ta näha tahab siis? "The ship with 20 tonnes of fish."

Muigasin.

Hommikusöögiks Báranis (Bauranis) oli peekon munaga. Ilm oli ilus ja Mr. Hulk läks verandale, et oodata oma kahekümne tonnise laadungiga kalalaeva.

Mr. Hulk kohviga kalapaati ootamas

Kuna lambamuuseumi minekuni oli aega, sest Amerikaanik pidi ootama hommikusöögi lõpuni, siis tegi Mr. Hulk ettepaneku lähimat koske vaatama minna. Aega oli meil tunnike ja mulle tundus, et me ei jõua just kaugele. Nii ka läkski. Mr. Hulk pani ees padavai minema ja mul poole mäe peal võttis võhmale ja ma keeldusin rohkem üles poole minemast, sest muidu poleks me kella kaheteistkümneks tagasi jõudnud.. No poole mäe peal oligi juba 30 minutit käidud.

Vaade kosele

Tagasi Barani (Baurani) jõudes selgus, et me ei lahku enne kui Islandlane tööle tuleb. Viie minuti pärast oli ta kohal, aga me ikkagi ei läinud veel. Lõpuks kella kahest hakksime liikuma.

Lamba muuseumis oli lava, kus on kujutatud kahte jäära ja taamal kaks talle. Tavaliselt on farmeritel kaks-kolm juhtlammast, sest omavahel nad ei saa läbi, nad on isekad ja neid peab tegelikult ka treenima, et nad oleksid head juhid. Nende aretamine on ka keeruline selle tõttu, et neid ei saa pidada suurtes karjades. Kui juhtlamba utel tall puudub, siis ta on nagu kuri vanamutt. Tihti saab ta segaverelise poja, kes sügisel tapamajja saadetakse.

Juhtlambad

Jäärad talledega

Lammaste kõrvade muster

Leader sheep ehk juhtlamba pead. Emaste ja isaste pead on vaheldumisi. Mõlemal on sarved, isastel on suuremad. Need lambad on erilised, sest nad on teistest kõrgemad, teised lambad järgnevad neile instinktiivselt. Pärit on nad Norrast, kus neid hetkel enam pole ühtegi alles. Nende kohta levivad legendid, kus nad tajuvad ilma ja on terve karja mägedest enne tormi koju toonud jne.

Kohvikus pakuti eriröstiga kohvi, mida kohalik kohvifirma just selle lambamuuseumile teeb.

Tagasi sõites oli ilm huvitav - sadas uduvihma, aga tuul oli nii tugev, et üle tee lendles see nagu lumetuisk.

Tahtsime juba kell 7 koju minna, aga küll jäi Mr. Hulk magama, küll võeti Kutt kajakiga sõitma (sellest kahjuks pilte pole, sest mul oli nii külm ja ma läksin siis Amerikaaniki koju ja jäin diivanile kaheks tunniks magama), küll vaadati jalgpalli Saksamaa ja Itaalia vahel.

Kui Kutt merelt tuli, siis olid tal püksid läbimärjad. õnneks, et tal olid lühikesed püksid all ja ta sai pikad püksid radikale kuivama panna.

Kella 10 aegu oli koju Felli (Fetli) minemise isu juba nii suur. Pika suhtlemise tulemusena selgus, et Tomahawk saaks meid poole tunni pärast koju visata Subaruga. Aga see auto vajas tankimist. Läksime bensukasse, aga tankla oli kinni!!! Tomahawk polnud päris kindel, et kas nii saab olla. Sõitsime baari ette tagasi, võtsime Amerikaaniki peale ning tema siis tanklasse jõudes ka imestas, et bensiini ei ole võimalik saada. Ta helistas omanikule, omanik rääkis midagi sassi ajamisest jne. Lõpuks Amerikaaniik ütles, et ära muretse politsei viib teid koju.

Eile siis juhtus selline olukord, et politsei tuli meie pärast þorshöfni (Thoršoppi).

Täna  sai viimane otsa sein ka siis värvitud. Värv sai ennem otsa - vasakul jäi üks trapets veel tegemata. Peremees ja perenaine enne värvimist kiitsid meid, et nii häid värvijaid pole neil varem olnud. Ma tükk aega mõtlesin, et kas nad teevad nalja või mõtlevad seda tõsiselt...Sest ise olin küll kriitiline maha kukkunud värvi ja nurkadesse värvi kandmise täpsusega... Aga hea tunne on küll kui keegi sind kiidab ilma "aga"-ta!

Õhtul vaatame koos jalgpalli Island Prantsusmaa vastu. Hommikul Peremees küsis, et kes võidab. "Prantsusmaa", arvasin "aga ma tahaks, et Island võidaks." Nad ise olid ka kõik seda meelt ja rõõmustasid Islandi üle, et ta on nii kaugele jõudnud.