Peod, võistused ja puhkused

Tere

Tavaliselt, kui vend mulle Facebookis sõnumi saadab, et kuidas läheb, siis see tähendab, et ma pole vist tükk aega midagi endast koju kirjutanud. Pole ka aega olnud, sest on olnud üritus ürituse otsa. Ma ei tea, kui palju te teate, aga mul on aeg ajalt hirm või foobia rahvarohkete kohtade ees. Äreveus tuleb peale ja ma tahan sealt lahkuda. Eelmine aasta, kui Baranis oli rohkem kui 25 inimest, siis ma ei suutnud seal olla, ma lihtsalt tõusin põsti ja jalutasin minema sõnagi lausumata.

Selleks, et oma hirmudest üle olla, otsustasin see aasta osaleda kalatehase aastalõpupeo korraldamises. Ega ma vist eriti midagi ei teinud, sest see oli mul esimene kord ning teadjamad inimesed olid rohkem organiseerijad. Fusi oli konferansjee, Vilborg oli tehnilise poole pealt abiks, Kapy aitas kõike kokku võtta. Siis olid veel Islandi kolm tüdrukut, kes aitasid mänge läbi viia. Hobbit, Steppi ja Halla (loe: Hatla) filmisid videomaterjali. Mina panin selle video kokku. Lõpuks Steppi ütles, et ta on aastaid kalatehase peo jaoks videosid teinud, aga nii professionaalset videot pole neil varem olnud. Ma küsisin, et miks nad kohe mind kampa ei võtnud, sest ma oleks tahtnud ka osa võtta ja ehk näideldagi, mille peale ta vastas, järgmine aasta oled sa kindlasti meiega, sest me ei teadnud kui osav sa oled. 

Lisaks sellele sebimisele (organiseerimisele), pidi iga rahvus tegema eelroa. Eestlasi on tehases 2 - mina ja Amerikaaniku Toanaaber. Toanaaber, aga ei käi kunagi mingitel pidudel. Ühe korra käib ja siis ütleb, et oh, nõme oli ja ma enam ei lähe. Ma oma rumala peaga arvasin, et ah, mis see kolm kilo kartulisalatit üksi ära pole teha. Kuni sain teada, et tuleb 150 inimest ning arvutades tuli, et pean tegema 15 kilo salatit. Pidin nutma hakkama ja soovisin menüüd muuta - singi küüslaugu-juusturullideks, aga Kapy ütles, et nad on arvestanud, et on kartulisalat ja ma tehku seda. 

Leidsin Toidutarest rustikaalse kartulisalati retsepti. Võtsin koguse 7 portsjonile ja korrutasin selle 10ga, sest eestlased söövad salatit rohkem, aga islandlased panevad selle võileivale ning võtavad ainult supilusika täie. No, seal retseptis on 5 keskmist kartulit.. no kamoon, palju see keskmine kartul siis kaalub??? Mul tekkisid veel suuremad kahtlused, et kuidas ma sellega kõik hakkama saan?

Kui ma Pärnus elasin, siis käisin ma kuskil aasta aega mormooni kirikus, sest lihtsalt oli raske ja nad olid suureks toeks mulle. Sealne kirikupea on põhitöökohaga Pärnu Kutsehariduskeskuses kokanduse õpetaja. Ta käib õpilastega võistlustel ning nad on saavutanud suurepäraseid kohti. Igastahes ma küsisin paar päeva varem Mormooni  (mormooni kirikupea) käest, et kui palju ma midagi peaks salatisse panema. Ta saatis mingi retsepti, kus oli enam vähem samad kogused, mis mul, lihtsalt oli vaja korrutada 150ga.

Küsisin ta käest ka, et palju soola panna. Ta naeris selle peale ja ütles, et maitse järgi. No eriti ma targemaks ei saanud, aga kindlust sain juurde, et vähemalt olen õigel teel, sest olin koostisained juba ära tellinud ja midagi enam eriti teha ei andnud.

Tehas ostis loomulikult kõik toorained. Lõpuks otsustasin tellida umbes nii: 8 kg kartulit, mille ma keetsin ära juba neljapäeval, 1,5 kg soolakurke, 2 kg tomatit, 1,9 kg sinki, 2 kg sibulat, 50 muna, 2 kg hapukoort ja 2 kg Hellmansi majoneesi! Reedel tuli Islandlane appi hakkima. Ta on Baranis kokana abiks olnud ning tean teda juba Pärnu aegadest, kuna ta elas siis Eestis veel. Ta hakkis sibulad, soolakurgi, tomati. Kutt kooris kõik kartulid hapu näoga, aga enne ka ära ei läinud, kui aitas munad ära koorida. Ma hakkisin kartulid, munad ja singi. Mina ei tea, aga selleks kulus ilmatuma palu aega. 10 l ja kaks 5 l potti ja 3 kaussi said kogu seda hakitud kraami täis ja hapukoor ning majonees polnud veel lisatud! 

Pilt enne möllamist: kauss soolakurgi ja tomatidega, 2 potti kartulitega, pott muna ja singiga, kauss sibulatega (selle taga soolakurgi purgid), 5 majoneesi purki, kauss majoneesi-hapukoore segu jaoks (kaks topsi olin juba sinna pannud kui tuli mõte pilti teha), hapukoore topsid.

Vahepeal lippasin veel proovi ning ma polnud vist 48 tundi maganud, sest panin öösel kokku videosid, mille Hobbit ja Steppi pidid tooma mulle kolmapäeval, aga tõid neljapäeval, kell 5 õhtul. Õnneks oli neljapäev vaba päev - ikkagi esimene kevade päev, mida Islandlased tähistavad!

Proov kestis ka 3 tundi ning seal näitasin videoklippe. Mõned klipid tuli välja visata, sest tehase direktor Päälik ütles, et inimeste tervise üle ei tohi nalja visata ning ühtede ja samade inimeste üle oldi juba nalja visatud. 

Peale proovi, pool 12 õhtul, kaapisin siis kõik hapukoore topsid tühjaks ning lisasin 2,5 supilusikatäit soola. Peale segamist maitsesin ja pidin otsad andma kui soolane see tuli! Lohutasin ennast mõttega, et tavaliselt oli emps alati soola lisanud hommikuti vajadusel, sest kartul võtab kõvasti soola endasse. Lisaks oli veel minu retseptis värsket tomatit, mis imeb soola endasse. Lisasin veel 5 purki majoneesi. Ikka oli soolane.. Ning kuhu see kõik peaks veel ära mahtuma? No mina ei tea, aga sellist mökerdamist pole ma varem teinud, pooled kartulid sinna, siis tomatid pooleks ja veel pooleks, sibulad sinna. Munad singiga kukkusid peaaegu kõik ühte potti ning pott sai täis ja sibula jaoks ruumi polnudki. Esialgu möllasin supilusikaga aidata, aga siis lõpuks võtsin hommikuhelbe kausi ja tõstsin kolmest potist ja neljast kausist asju kokku kolme potti. Majoneesi-hapukoore segu oli eriti usukumatu sedasi lisada.

Ma mõtlesin ikka, et oh, kui hea, et me kodus mõnikord segasime enne kausis kastme kokku koos soolaga. Enamasti ju said majonees ja hapukoor otse kartulite peale lisatud ja siis kogu kraam kokku segatud.

​Lõpuks jõudis aeg kogu see kraam läbi segada. Puulusikas kõverdus salati vastupanu all, aga tundus, et sai läbi segatud kõik. Maitsesime... Kutt kiitis kõike. Ma ei uskunud. Laupäeval aitas Kapy oma autoga need kolm potti kultuurimajja viia ja ta palus maitsta enne kui me kodust lahkusime. Ta ütles, et tal on kõht nii tühi, aga see on parim kartulisalat, mida ta söönud on. Ma ei uskunud ikka veel, sest tavaliselt isegi retsepti järgi tehes tulevad mu toidud mingid imelikud. 

Peol olin ma paar korda ka lava peal. Esimest korda siis, kui paluti lavale tulla inimestel, kes eelroad valmistasid. Eeslased pakkusid kartulisalatit; bulgaarlased fetajuustu-spinati pirukat, mis oli nii maitsev; poolakatel oli ka kartulisalati moodi salat, aga nad serveerisid seda lehttaigna korvikestes, mis oli vooderdatud singiviiludega, et lehttainas kuivaks jääks; sakslased pakkusid mingeid vorste saia ja ketšupiga (saia ja ketšupit keegi juurde ei pannud); islandlased ise pakkusid lõhefileed grillitud saia ning sinep-majoneesi kastmega. 

     

Sakslaste saiad, bulgaarlaste fetajuustu-spinati rullid ja minu kartulisalat

Pidusaal kolme pika lauaga

​

Teist korda sai laval käidud, kui pidin juhendama eesti rahvusmängu. Kahjuks teised rahvused ei saanud aru või ei osanu mänge välja mõelda, seega  poolakad pidasid kõne, et millal ja kus kasutada sõna "kurva". Bulgaarlased lõpuks hüppasid alt oma näidendiga, sest nad tõlkisid loo vene keelest inglise keelde ja viimasel õhtul, kui oli vaja harjutada, siis nad kõpsetasid oma pirukaid. Sakslased ütlesid, et neil läheb vorstidega nii pallju aega ning nad ei jõua midagi teha.

​

Olin laval ja ei kartnudki ega tekkinud mingit foobiat. Mõtlesin, et isegi kui tekib, siis ära ma ei jookse, sest järgmine aasta kavatsen rohkem organiseerimisel abiks olla ja tuleb tugev olla. Mängisime seda kalameeste mängu, mida Meos alati pidudel tegi - pudelikaela tuleb saada rõngas, mis on riputatud kalamehe pulga otsa. Noh, selle mänguga läks nii, et keegi ei saanud hakkama. Ma kodus sain esimesel korral poole minutiga ja teisel korral poole kiiremini. Eks lava peal ole ka kõik teine. Auhinnaks oli osalejatele pudel Horvaatia valget veini, mida Amerikaanik siia importis. 

Pilt: ettevalmistused mänguks, unustasin lõpp produktist pilti teha. Kiire oli

​

Pidu iseenesest mulle meeldis, sest see meenutas väga minu vanemate suuremaid sünnipäeva pidusid. Sissejuhatav kõne Fusilt ning siis tehase direktorilt. Eelroogade söömine - kolm pikka lauda olid saalis ning kui eelmine aasta alustas aknapoolne rida, siis see kord uksepoolne. Siis olid need rahvusmängud ja tüdrukute etteasted. Pearoog, mille restoran Baran (Amerikaanik, Ungarlane, Islandlane ja Horvaatlanna) valmistas. Magustoiduks oli komm ja kohvi. Peale seda oli video ning veel mõned mängud. Toitlustamine käis rootsi laua süsteemis - igaüks võttis endale nii palju kui tahtis ja pärast võis veel juurde võtta kui kõik olid korra ära käinud. Kuna kartulisalatit oli nii palju ja kõik, kes maitsesid seda, ütlesid, et parim salat, siis pakuti seda ka pearoa osana. Ma ei tea, ma ikkagi ei uskunud, et see neile meeldis. Ju nad lihtsalt olid lahked, aga mulle endale salat maitses mõnusalt koduselt. 

Udune pilt, kus tüdrukud korraldavad mängu tehaste direktoritele.
Kalatehase ja kalajahu tehase direktorid.

Õhtusöögi lõppedes aitasid kõik taldrikud ära viia ning lauad kokku panna, sest algas "disko" osa. Eelmine aasta ma ei suutnud sinna "disko" people minna. Isegi õhtusöögile minek oli nii, et ütlesin Vilborgile, et tulen siis ja ainult siis, kui tema kõrvale saan istuda. Õnneks olime aknapoolses reas ja seljaga enamike saalisolijate poole ja ei näinud seda rahvamassi. Mulle tookord ikkagi õhtusöögi osa meeldis, sest nagu ma ütlesin, see meenutas vanemate suuremaid sünnipäevasid.

Seekord käisin ka õhtusel tantsulkal, sest järgmine nädalavahetus pidi olema võrkpalli aastalõpu mängud ja suur pidu. Vaja oli koguda julgust, et häbenemata tantsida. Ma päris üksi ei tahtnud minna, aga esialgu keegi minu ja Amerikaaniku tuttavatest ei tahtnud ka tulla. Amerikaanik oli väsinud ja ei tahtnud minna. Ungaslasest Attila, kes oli Eestis 5 tärni restorani kokk ja nüüd on esialgu suveks siin tööl, ei teadnud kas minna või mitte ning horvaatlannast Brankica polnud ka kindel, sest ta ütles, et ei võtnud ühtegi piduriieetust kaasa ja sina Ulrika näed väga pidulik välja. Olin esialgu pettunud, kui aitasin neil asju Baranis maha laadida. Otsustasin nad koju saata ja ise siiski peole minna. Ungaslane ütles, et ta vahetab püksid ära ja tuleb ikkagi kaasa, mille peale Hirvaatlanna ütles, et ah ma tulen samade riietega, mis seal ikka. Jõudsime peole 1 aegu ja pidu lõppes kell 3 ning kogu see aeg sai tantsitud, kas nendega või siis töökaaslastega. Eks pisut sai alkoholist ka julgust juurde joodud.

 * * * * * *

Järgmine nädalavahetus oli Öldungi võrkpalli võistlused. Öldung ehk tõlkes "vanem" on võrkpalliturniir, kus võivad osaleda inimesed, kes on vanemad kui 30 või saavad 2018 aastal 30. Mängitakse 25 punktini ja kui kumbi võistkond on saavutanud ühe geimivõidu, siis kolmas geim mängitakse 15 punktini. Kirja tuleb saada 2 geimivõitu.

Meil Alkuris oli 2 võistkonda, tugevam ja nõrgem. Alkur ehk maakeeli alk on ise lind ning Hrafngerðúr (loe: Hrapp-gerdur) voolis ise puust selle linnu välja.

Meie nõrgem Alkur 2 võistkond treeneriga

Mõlemad võistkonnad treeneriga. Igal aastal on Öldungil ka mingi teema, seekord pidid võistkonnad midagi sarnast kandma, meil olid ererohelised säärikud ja "tätoveeringuga" varrukas. Lisaks sai veel näole "glitter'it" pandud. Ma ei teagi, kuidas see eesti keeles on. Sätendavat geeli?

Alkur 1 ja 2

Geeli lisamine näole

​Me selle nõrgema tiimi koosseisuga olime mänginud ainult ühe korra - esmaspäevases trennis, sest muidu oli meil ülesmängijaks üks noorem naine. Akureyri sõitsime juba reede õhtul, sest esimene mäng oli kell 8 hommikul. Kaotasime mõlemad geimid võistkonnale, kes tuli lõpuks meie liigas teisele kohale. Laupäevane päev läkski meil kõik kaotuse tähe all. 

Iga mäng oli erinevas asukohas. Esimene oli suures jalgpalli hallis, kus oli 9 mänguväljakut. Seal oli esialgu raske mängida, sest ei osanud ruumi suurust tajuda ning lisaks olid laelambid nii heledad, pärast vähendati nende heledust. Teine mäng oli juba tuttavas spordihallis, kus oli 3 väljakut ja kus ma 2 nädalat tagasi olin ka võistlemas, ning saavutasime siis ühe võistkonnaga teise koha. Kolmas mäng oli ühe kooli saalis, kus oli ka 3 väljakut, aga kui meie mängisime, siis oli 2 kasutuses. Kolmanda mängu mängisime selle turniiri kõige vanemate naistega. Minu ja ilmselt meie kõigi üllatuseks võitsime esimese geimi, teise geimi kaotasime. Kolmanda geimi ajaks olid pensionärid juba hoo sisse saanud ja nad olid peatamatud.

Teine mäng

Õhtusöögil käisime sushi restoranis. 

Teisel päeval ütlesid naised, et oh enam pole kaotada midagi, võtame asja naudinguga. Esimesel päeval olid proovimängud, et kes on tugevam ja kes nõrgem. Loomulikult olime siis teisel päeval selles nõrgemas grupis. Alustasime mängu võistkonnaga, kellele eelmine päev kaotasime 25-8 ja 25-12. Vastasvõistkond, nähes meid, oli nägu naeru täis, sest me olime eelmine päev väga nõrgad vastased. Meie aga, kuna polnud enam midagi kaotada, siis võtsime asja lõbusalt, naersime ja kui punkti saime, siis tulime kõik kokku ja hüüdsime oma võiduhõike. Vastasvõistkonna naeratus kadus üsna pea. Meie treener Árni (loe: Aurtni) oli samal ajal teises hallis võistlustel ja ei saanud abiks olla, aga vastased pidasid pikalt nõu, sest seis oli pidevalt viigiline. Kaotasime siiski mõlemad geimid 25-18 ja 25-19. Nad võitsid lõpuks tugeva servijaga.

Teine mäng läks juba paremini, sest esimese mängu kaotasime napilt. Teise võitsime, sest seis oli koguaeg väga viigiline. Kolmas geim tuli vastu võtta kaotusega. Mulle tundus, et nad vahetasid servijat. Et see naine servis alguses, kui ma olin taga ja kui ma olin kolm kohta edasi liikunud, siis servis ta jälle. 

Tulemused

Meie viimasele mängule sattusid kaasa elama meeste võistkond ida Islandilt. Ma kirjutaks koha nime ka, kust nad pärit olid, aga need Islandi nimed on nii keerulised. Meie võistkonnast Hjördis (pildil minu taga) tundis sealt ühte meest, kes oli tema sugulane. Teise geimi ajaks jõudis ka meie esimene võistkond kohale ja ergutajaid oli rohkem ning meie "power" (tõlkes: võimsus, teha tahtmine) nii suur, et vastasvõistkond silmnähtavalt lihtsalt hääbus moraalselt. Nad olid pidevalt 5 või 6 punkti taga. Mängu lõppedes andsid mehed meile roosid ja karbi komme. Tegime ka pilti. 

​

Oma liigas jäime siiski kahe viimase võistkonna hulka ning järgmine aasta oleme madalamas liigas. Meie esimene võistkond, aga sai teise koha ning liigub ühe liiga võrra kõrgemale. 

Õhtust käisime söömas sadama äärses kuulsasmja väga heas restoranis  Bryggjan (loe: Brikjan). Peale õhtusööki läksime hotelli asemel hoopis edasi diskole, kus esines keegi Islandi tuntud laulja. Me jõudsime kohale viimaseks lauluks, peale seda läks tants lahti diskori käe all. 

Islandlased on huvitav tantsurahvas, nad tantsivad oma tuttavate ringis, 10-15 inimest koos, mehed-naised segamini; aeg-ajalt mehed paluvad naisi tantsule ja tantsivad ühe tantsu koos ja siis jälle ringis; samal ajal kõik laulavad täiest kõrist kaasa. Mina, kes ma enamasti ei kuule laulusõnu, ei osanud eriti kaasa laulda, aga refrääni osasid lausin ikka kõvasti ja valesti kaasa. Islandi lugude sõnu oskasin ka enda üllatuseks kaasa laulda, sest tööl ma kuulan koguaeg kõrvaklappidest islandi raadiot  RÁS 2 (loevad seda: raus tvö). Jumal tänatud, et kuulan! 

Pilt ka töö juurest summutavate kõrvaklappidega, milles on raadio. 

Meil käivad trennis kolm meest, kes on üle 30 a vanad. Meie treener Árni, poolakast töökaaslane Thomas ja eestlane Reivo, kes on Saarepiiga vend ja saab sügisel 30. Nad mängivad meeskonnas, mis kunagi koos ei treeni, aga alati võistleb Öldungil. Neil oli välja panna seekord 4 võistkonda tavalise ühe asemel (enne Öldungit mängib ainult üks võistkond). Enamik mehi on pärit Kopaskerist, mis on meist 70 km kaugusel põhjapool, aga kolme võistkonna jagu mehi elab välismaal ja nad harjutavad seal teiste võistkondade juures. 

Esmaspäeval meil enam võistlusi ei olnud, aga Alkur 1 käis veel viimasel mängul, mille mõlemad geimid nad võitsid ja see kindlustas neile teise koha. 

Auhinna galal medalitega

Siis kui nemad käisid oma medalil järgi, siis meid kaunistas makeup artist. Kõik me saime sama silmameigi.

Mina ja Vilborg oma teise koha medaliga. Blak tähendab võrkpalli ja lindi teisele poolele on kirjutataud "peaaegu kohal", mis tõlgendub teise kohana. 

Õhtune pidu toimus suures spordihallis. Tundus, et see võis olla korvpalli saal. Keskel oli lava, lava ees suur tantsupõrand ja mõlemal pool tantsupõrandat oli 6 suuremat lauda, kuhu mahtus istuma 10 kuni 12 inimest. Lisaks oli veel lava vastas seinas 2 baari ning baari ja tantsupõranda vahel oli veel hulga väikeseid püstijala lauadasid. Suurte ja väikeste laudade vahele oli üles pandud ka suuremad serveerimislauad õhtusöögi jaoks, kust igaüks käis endale ise toitu võtmas peale avakõnet. Õhtusöögiks neil laudadel oli sushi ning nagu Vilborg ütles, siis enamik inimesi polnud sellega rahul. 

Meie saime istumise koha, sest me läksime varem kohale
(minumeelest me jäime hiljaks pool tundi)

Pidu jätkus esinejatega. Kaks, ka Eurovisoonil osalenud, lauljat, kes tavaliselt koos ei esine, esitasid tunni aja jagu laule, visates nalja üksteise ja teiste lauljate üle. Rahvas pidevalt naeris, kui nad laulsid või rääkisid palade vahel. VIlborgi õde ütles, et kahju, et sa islandi keelest nii palju veel aru ei saa, sa jääd nii paljust ilma. Tantsisime nende laulude saatel ja kogu saal laulis kaasa. Viskasin õhtu lõpuks nalja, et oh polnud häda midagi 500 inimesega peol olla. Vilborg tegi seepeale suured silmad ja ütles, et pileteid peole müüdi 1500 ja kindlasti oli vahepeal tantsuplatsil 1000 inimest. Siis, kui teine bänd esinema tuli, siis oli tõesti kitsas. Meie 10 inimese "ring" oli nii lapikuks surutud ja minu seljataga tantsiv mees või naine tantsis minuga samas rütmis vasakule ja paremale, muidu oli tunne nagu nühiks selga vastu seina pidevalt. Vot nii kitsas oli!

Peol oli ka pildi tegemise masin. Tegid pildi ja said smsga sõnumi.

Kõik meie naised oma tumedate silmadega.

Viimased peolt lahkujad. Selle pildi tegime telefoniga, sest masin enam ei töötanud.

Võrkpalli hooaeg on sellega lõppenud ja mul on nüüd kaks nädalat puhkust. Käin järgmine nädal ka arsti juures, sest selg ikka teeb valu ning Kristjanil lõpeb kool mai lõpus ning juunis saavad tunnistused ning siis tuleb edasi paberid viia Akureyri kooli.. uhh. Lisaks on mul üks nädal juunis ja üks nädal juulis puhata. Ega me kuskile ei lähegi, aga lihtsalt hea on ka mittemidagi teha.

Tervisi Islandilt,

Ulrika

Lõpetuseks ka klipp videost, kus võetakse tööle mehed pealinnast ja mida nad kõike peavad tegema, et tööle minna. Meil muutusid reeglid karmimaks ja mehed "kogevad" kogevad seda liialdatult.

Külalised Eestist - Húsavíki vaala vaatlus

Mulle tundus, et sain vennaga ehk Doktorandiga juba ammu kokkuleppele, et nad tulevad naisega ehk Keeleteadlasega, koos Islandile meile külla. Alguses sain aru, et tulevadki kohe seitsmeks päevaks meie juurde, aga sõidu lähenedes ja asja arutades, tundus mõistlikum vaadata kogu saarel ringi - rentida auto, mitte otselennuga tulla ning paar päeva meie juures olla. Meil siin ümbruskonnas saaks kolme päevaga vaatamisväärsused vaadatud. Siselennu üks pilet on sama kallis, kui Islandile edasi-tagasi pilet kahele.

Keeleteadlane arvas, et kindlasti peab vaalu vaatama minema. Tegin ettepaneku seda teha Húsavík'is. See on meist AINULT 2 tunni kaugusel. Islandil mõõdetakse kaugusi tundides, et kui kaua sa pead kuhugi sõitma. Doktorant pidi pikali kukkuma, kui kuulis, et peab 7-8 tundi autoga sõitma, et pealinnast meie juurde jõuda. Tegin ettepaneku maksta vaalavaatlus ise kinni, sest Islandil on kõik nii kallis. Eestiga võrreldes on asjad kaks kuni kolm korda kallimad, alustades toidust ja lõpetades bensiiniga. Doktorandile ma ei öelnud, aga mul oli plaan anda talle ka N1 tankla bensiini kaart. N.ö. prepaid ehk kaardi peal on raha juba laetud ja kasutad seda maksevahendina.

******

Kutt oli esmaspäeval tööl jala välja väänanud ja jäi teisipäeval koju, aga mul oli vaja veel hulk pesu pesta ning kolmapäeval mängis ta pesunaist. Aeg-ajalt ma ei jaksa kodus midagi teha, esikunurka tekivad tolmurullid ning pesu kuhjub pesukasti ning nõud moodustavad kraanikausis, vaatamata nõudepesumasina olemasolule ikkagi laeni. Tegelikult said nõudepesutabletid otsa ja ... no eks loll on see, kes vabandust ei leia. Igastahes on alati suur motivatsioon koristada enne külaliste tulekut.

Töölt koju jõudes oli Kutt sõpradega väljas ja ma viisin oma voodi teise tuppa ning tõin endale kaks kitsast voodit ning lükkasin need kokku. Pühkisin põrandad igalt poolt ära, kuna Doktorant hakkab hullult aevastama, kui tolmurullid kuskil toas kükitavad. Igastahes said nad privaatsema toa. Kutt maga minu magamistoa eestoas alates mai algusest. Meile mõlemale isegi sobib nii. Ta on mulle lähemal, aga ma ei luba oma toa ust kinni panna. Põhjus on lihtne - ma ei taha, et ta ennast minust päris ära isoleerib, ta ei pea ennast üksikuna kodus tundma. Teisalt saan ma ta toal ka silma peal hoida. Ühest hoiatusest täiesti piisas. Tal olid sokid voodi all ning ma võtsin telefoni ära 24 tunniks. Peale seda pole ükski asi enam põrandal ööd veetnud. Kõik on tooli peale pandud. Isegi mustad pesud on laua all olevas sahtlis.

Ettevalmistused tehtud ja siis 26nda juuli õhtul külalised saabusidki. Nad alustasid sõitu pealinnast hommikul kell 9, peale väikeseid sekeldusi ja saabusid Þórshöfn'i 13 ja pool tundi hiljem.

Kolm sugulast

Tutvustasin neile maja ja tegin WC reeglid selgeks - uks kinni, keegi on sees, uks lahti, järelikult võib sisse minna. WC uksel on tegelikult võti kuskil olemas, aga mulle isegi meeldib see süsteem. Lisaks pole vannituba-WC's soojusallikat, seega kui hoida uks lahti, siis tuleb soojust teistest tubadest ka sinna ning lisaks pääseb niiskus sealt minema peale vannis käiku vms.

Vaala vaatlus algas kolmveerand 10, ja kohal pidime olema pool tundi varem. Sõit Húsavík'i võtab umbes 2 tundi aega. No ausalt, ma ei tea mitu km see on! Selleks, et kindlasti õigeks ajaks kohale jõuda, tegid külalised ettepaneku kell 7 minema sõita. Ise arvasin, et see on liiga vara, aga noh, vahet pole ega ma ka minuti pealt osanud öelda kaua läheb. Kõik oleneb ilmastiku oludest. Kord talvel sõitis Amerikaanik Húsavík'i 5 ja pool tundi.

Ärkasin koputuse peale, Doktorant küsis, et kas te juba olete üleval, Keeleteadlane juba sõi ühe skyr'i jogurti ära. Ma vaatasin kella, pea käis hullult ringi ja mõtlesin, et ma oleksin saanud 5 minutit veel magada, sest äratus oleks siis helisema hakanud. Hommikupudru tegemine võtab aega ainult 5 minutit ja selleks, et putru kiiremini ära süüa serveerin seda suurel taldrikul. Mõtlesin, et Keeletadlane on juba söönud ja tegin putru kolmele inimesele. Kui puder valmis sai, siis Doktorant pakkus Keeleteadlasele ka putru ja ta oli nõus proovima. Käisin korraks oma toas ja kui tagasi tulin, siis olin unustanud kogu jagamise proovi ja ma ei mõistnud, et kuidas Keeleteadlane putru saab süüa kui ta sõi hommikusöögiks juba jogurtit. Mõlemad siis selgitasid, et Doktorant andis oma taldrikust, aga mulle ei jõudnud kohale, et kuidas ta sai anda, kui ma tegin putru ainult kolmele inimesele. Mõlemad olid nii ehmatanud näoga ja nad ei saanud aru, mis toimub, et miks ma selliseid imelikke küsimusi esitan. Mul hakkas piinlik ja ma vabandasin, et pea käib ringi viimasel ajal hommikuti ja hetkel ei saa ma aru ise ka, mis toimub.

Autole andsime hääled sisse täpselt kell 7. Sõit Húsavík'i möödus tutvustades kohalikke inimesi ja kohti.

"Siin selles majas elab Amerikaanik."

"Selles rohelise rõduga majas elab üks kunagine õpetaja, tema projekti kirjutamise oskuste töttu ongi Amerikaanik siin."

"Siit teest edasi elab üks õpilane oma isaga, ta ema elab Þórshöfnis ja see poiss töötab Baranis."

"Siin elab selle rohelise rõduga naise õde."

"See minion on selle õe tehtud. Ma mõtlesingi, et kus tal need heinapallid asuvad."

''Siin on Svalbarð. See on nagu see Norra Svalbard, kus Amerikaanik aprillis käis, aga lihtsalt d-täht on teine.... Ja-jaa, see imelik täht on helisev d. .. Oot-oot, vaata kus see sinine silt peab paremat kätt olema.. oih, hoopis on kollane... Igastakes sõidad siit mäest üles ja siis keerad esimesest teest paremale, kus on leader sheep lamba muuseum. Ah, ma ka ei tea, kuidas seda leader tõlkida. Nagu liider või juht või pealik."

"Varsti tuleb see äge koht, kus saab matkata. Nii tund aega. Ma ei tea palju see on. 7 km vist? Seal on 13 punkti, mida saad läbida... näed siit saabki minna."

"Kui me mäest üles sõidame, siis seal on platoo, kust avaneb nii ilus vaade.... ok, vaade jääb seljataha...    ...hahhahaa, ok, ok me ei pea siin peatuma, meil pole aegagi."

"Siis kui tuleb see suur valge sild, siis enne seda saab sõita Detjafossi juurde. See on Islandi kõige võimsam juga. (Doktorant naeris selle peale ja ütles, et kõik ütlevad oma jugade kohta seda)... ei ole võimalik, ma tean, et see on kõige võimsam. Teised võivad olla kõige kõrgem või kõige laiem jne."

"Peale valget silda vaadake vasakule, seal on hobuserauakuuline kanjon, mille kunagine liustiku jõgi uuristas. Nagu Niagaara juga, mis aastatega taandub. Aga praegu jookseb jõgi teisest kohast... (Keeleteadlane ütleb Doktorandile, et autojuhid vaatavad teed)... Vaata jah teed, me pärast tuleme nagunii siit läbi. See on nagu looduslik rahvuspark... "

"Varsti tuleb see üksik noh, mis ta nüüd ongi, no ütle see sõna. Treiler ta ei ole, aga see on see koht, kuhu asu saab panna... No vaata vaata, seal kaugel üksik.. ohoo, esimest korda näen, et see on avatud.. jajaa! loomulikult, KONTEINER ju!"

"Wow, kui ilus sinine meri. Keeleteadlane sa tee pilte, et pärast Doktorandile näidata... (Doktorant kommenteerib, et see tee on nii jube, järsak on alla aga teepiirdeid polegi ning ta ei julge mere poole vaadatagi, pea hakkab kõrgusest ringi käima).. No, pärast näed neid pilte, aga siin selles kohas on meri alati imelist smaragdi värvi."

"Kui tee hakkab mäest alla minema, siis hakkame kohale jõudma."

"Ooh, ot misasja? See on ju Húsavík'i päikesepaneelide tehas. Seda alles ehitatakse. Meil on üks tuttav (Mömmi, kes teeb ehitajatele soojakus süüa), kes siin töötab. Tehas annab palju töökohti siin põhja piirkonnas, aga islandlased on mugavad ja ei tahagi nii palju töötada, aga immigrandid teevad meelsasti tööd. Tehas saab olema suht suur saasteallikas, kuna hakkab soojuse tootmiseks kasutama kivisütt. Nad kaevasi tunneli läbi mäe ja avastasid seal kuumavee allika, nüüd on kogu tunnel auru täis. Kui tehast hakati ehitama, siis see planeeriti kasutama kivisütt, aga ju nad mõtlevad välja, kuidas seda kuuma vett kasutada, mis maapõuest tuleb.

"Ära muretse see vaalavaatlus koht jääb peatee äärde, paremat kätt. Ära väga kihuta, sõida rahulikult. Näed siin ongi... jajahh, pargi siia. Issand me oleme lausa tund aega varem kohal."

Astusin Gentle Giants'i kontorisse, tervitasin islandi keeles ilusasti góðan daginn ehk 'goudan daiinn'. Jätkasin edasi inglise keeles, et meil on broneering Ulrika Palts'i nimele. Naine leti taga näis olevat segaduses ja küsis, et kas suhtleme islandi keeles või inglise keeles. Ütlesin, et inglise keeles. Ta naeratas ja vastas, et talle tundus, et ma olen islandlane. Leidsime meie broneeringu, sest suure komplimendi peale olin ma unustanud mis kell meil reis algas.

Õnneks, et ma kiirpaati ei valinud, seal pidi kaksiratsi kollastes tunkedes sinisel toolil istuma

Jalutasime all rannas ringi, tegime paar kohustulikku pilti. Panime silma peale meie Sylvia nimelisele paadile. Märkasime, et enamik paate on naistenimedega. Kõht oli tegelikult veidi tühi, ma pakkisin kaasa paar puuvilja ja läksime siis ülesse auto juurde. Panin endale veel kampsuni selga, sest kontorist öeldi, et kindlasti pange soojalt riidesse. Oma õuna ma panin auto tagaistmele ja kui uuesti õuna otsima hakkasin, siis oli see kadunud. Õnneks olin pakkinud kaasa rohkem ning võtsin kotist uue.

Kohustuslik selfie

Gentle Giants kompanii paat Sylvia

Läksime alla istuma ja Keeleteadlane järsku avastas, et mida ta oma käekotiga laevas teeb, et natuke naljakas on sedasi. Nad läksid uuesti ülesse ja tagasi tulles teatasid rõõmsalt, et nad leidsid mu õuna, see oli veerenud kõrval auto alla. Aga kuna auto sõitis ära, siis nad märkasid seda.

Pool tundi enne väljasõitu hakkasid inimesed kogunema meie laeva juurde. Tegin ettepaneku ka kohe laeva peale minna enne teisi. Peale piletite ettenäitamist, ütles pileti kontrolör, et minge laeva ja te saate uveroolid. Mida?, küsisin. Overalls ehk külmakaitse ülikond, noh mingid tunked olid.

Issand jummal, mõtlesin, mul on see paks talvejope peal, mul küll tunked selga ei mahu!!! Jope oli sooja tõttu eest lahti, kui tunked jalga tõmbasin, siis jäi jope ette ja ei saanud selle riietumisega hakkama. Hakkasin isegi juba veidi higistama. Otsustasin siis jope kinni panna ja proovida, kas saan luku kinni või mitte. Doktorant aitas kõhu pealt lukku veidi tõmmata ja vupsti oligi olemas. Kutt imestas, et kui empsile läheb selga, siis peab mulle ka minema. Läkski!

Mahtus selga see XL

Reis alga

Giid ütles, et nüüd kõik pingutage silmi ja kui te näete, kuskil veepahvakut, siis ilmselt seal ongi vaal.

Vaal kella 1 peal

Kapten kihutas paadiga sinnapoole, kuhu enamik inimesi näpuga näitasid, sest pahvakuid tuli mitmest kohast. Alguses nägime ikkagi ainult delfiine.

3 delfiini

Siis vaalasid.

Küürvaal ehk pikkloibvaal (Megaptera novaeangliae) on vaguvaallaste sugukonda kuuluv vaalaline

Küürvaalad elavad maailmameres Arktikast Antarktikani. Neid on tänaseks kindlaks tehtud 14 karja, mis omavahel ei segune.

Küürvaalad on suhteliselt jässakad ja suure peaga. Täiskasvanud isendite kehapikkus on 12–16, harva kuni 18 meetrit. Kaal 35-40 tonni. Nende loivad on pikad, moodustades kuni veerandi kehapikkusest.

Toituvad peamiselt vähilaadsetest, peajalgseist, limustest ja väikestest kaladest. Husaviki laht on väga planktoni rikas ning vähilaadsetel on siin hea elu, seega ka kõikidel vaalalistel. Küürvaalad tulevad siia aprillis ja lahkuvad oktoobri lõpus. Nende pojad peavad sündima soojas vees, tavaliselt ekvatoriaaletes vetes, kuna "vasikatel" puudub külma kaitsev rasvakiht (blubber). Rammusat emapiima saavad nad ühe aasta ja täiskasvanuks saavad nad 10 aastaselt.

Sukelduda võivad nad kuni pooleks tunniks. Meie nägime neid nii kahe kuni 10 minuti tagant peale sukeldumist. Nad võivad samas kohas pinnale tõusta, aga samas võivad ka täiesti ootamatult kuskil mujal veest välja tulla. Mömmi pärast küsis, et kas te nende hingeõhku ka tundite? Minu pearaputuse peale krimpsutas ta nina ja ütles, et see on lihtsalt jälk, kui sa sellesse pahvakusse satud.

Giid ütles, et kui saba kõrgelt üles tuleb, siis vaal sukeldub. 

Esimene vaal ujus meie paadi alt läbi ning hispaanlasest merebioloog-giid ütles, et kui mulle näete, siis sealt tuleb varsti vaal välja. Doktorant nägi varsti igal pool mulle.

"Näe, vaata, seal on mullid.... oo jajaa, vaal läheb seal!"

Alguses olime paadi ahtris, aga vaalu taga ajades ronisime laeva ülemisele dekile, kus giid ja kapten olid. Kapten pidas raadio vahendusel teiste kaptenitega sidet. "Meil siin lääne osas on kaks vaala hommikul nägime kanjndsj klasdjf kljdko8uoirk, jaaa jahh, teine paat nägi seal ka aoksfd kksdpoa....... hahhahaa, ok tulge siis siia amkl ospdo ölsdfk löslldf." ning kapten pani paadile hääled sisse. Loomulikult ei saanud ma kõigest aru ega mäletagi, mida seal räägiti, aga Doktorant oli üllatunud, et ma neile seal tõlk olin.

"Ohohh, ohohh, mis see veel on? Ulrika, mis see on? Kas tal on saba lõhki või? Mis toimub?," päris Doktorant mult. Giid oleks nagu temast aru saanud ja vastas, et vaadake nüüd kõik, see vaal lehvitab meile, ta on külili ning kas te märkasite kui suur on tema uim? Veerand tema kehapikkusest!" Ma ei tea, vaal oli kaugel ja me alles sõitsime tema poole...

Vastastvõistkonnale tervist. Teise firma tunked olid helekollase õlakuga.

Pooleteist tunni pärast sai mul kõrini. Pilti ma vaalast ei saanudki, siin blogis olevad pildid on Doktorandi või Keeleteadlase tehtud. Videod olid ka sellised, et vaal oli juba läinud või siis oli kellegi pea või käsi telefoniga ees. Ühe video ma isegi filmisin kogemata laeval olijate jalatseid. Oehh.

Andsin omadele teada, et lähen alla. All ahtris istudes meri kõigutas nii mõnusalt, oi kui mõnusalt. Ma olin potsatanud kahe naise vahele. Pikema vaatlemise peale ja saksa keele oskuse tõttu sain aru, et mõlemal on paha olla. Vasakul olev naine pani silmad kinni, sest tal oli nii parem olla. Paremal pool olev noor naine oli näos valge, aga 5 minuti pärast jäi magama. Mul tuli ka tukk peale. Hoidsin silmad üles teki poole ja märkasin, et Doktorant korraks pööras pilgu ahtri poole, aga alla ei vaadanud. Mõtlesin, et Doktorant siin klõpsutab pilte kiiresti-kiiresti ja ma ei saa talle lubada kolme uinuva kaunitari pilti. Pingutasin, et ärkvel olla.

Hispaanlase sõnul on see maailma parim kakao

Kuskil 20 minuti pärast hakkasime tagasi sõitma. 3 tunnisest reisist oli 45 minutt veel järel. Olime tulnud lahe teise serva ja tagasi sõit kestiski peaaegu nii kaua. Soojenduseks saime pool tassi kakaod, rohkem poleks saanudki, sest meri loksutas parajalt. Ning kakao kõrvale sai traditsioonilist islandi pööratud rombikujulist pontsikut kleinat.

Kleina

Peale reisi käisime Husaviki restoranist läbi. Kutt sõi burksi, Doktorant ja Keeleteadlane päeva kala ning mina võtsin kergelt soolatud tursa kartulipudruga. Alguses kui minu taldrikuga tuldi, siis kukkus mu nägu öra, kuna ma nägin kui suured portsjonid olid päevaprael. Pärast tuli välja, et minu hiiglama suurel taldrikul on keskel süvik, kuhu kogu portsjon ära mahutati. Väga hea söök oli.

No vaadake ise!

Iga kord kui me Husavikis käime, siis läheme kohalikku maailma parimasse pagarikotta. Võtsime seal koogitüki, mis oli hiiglama suur ning mida Islandi kombe kohaselt serveeriti vahukoorega. Loomulikult meilt küsiti, et kas soovime. Ikka soovime! Islandi traditsioone tuleb jälgida, kui soovid kogeda maksimaalset nädalasest reisist.

Siinkohal jätan jutu katki, sest pean magama minema ja homme ootab põnev tööpäev, aga sellest varsti. Kui me kolmapäeva õhtul koju jõudsime, siis Keeletark ütles, et talle tundub, et me olime nagu kolm päeva ära, sest iga peatuspaiga vahel tuli sõita nii kaua. Järgmises postituses kirjutan Ásbyrgi kanjonis käigust.

Ok üks video ka siia lõppu.