Ja ei mingit kodutööd, et homme tood puhastatud kala tagasi!!!

Hetkel on poolteist tundi möödas sellest, kui alustasin regular grupis. Täna lõikame turska. Issand jummal küll! See pole nii hull, aga käsi on juba natuke valus.

Naised seisavad lindi taga reas ja masin jagab igaühele kala haaval mingi portsu kalu. Mind õpetas üks pruunide silmade, õlgadeni juustega islandi neiu. Pigem on ta naine, sest ta on kuskil 25 a vana. Kui mul midagi kahe silma vahele jäi, siis ta osutas noaga kalale ja mul tuli seda veel puhastada.

Kõige pealt tuleb sabast kuskil 2 cm maha võtta, siis vaadata kas uime tükke pole järgi jäänud ning siis rinnakust vaadata, et kelme on ära ning et usse pole. Kõlab lihtsalt jah? Nii ja nüüd seda kolm korda minutis.

Aa ja vahepeal käis habemega vanamees nuge teritamas. Igaühel on 3 nuga, mis on plastik taskus, kus on igaühe nimi peal. Kui vanamees lauale lähenes, siis panid oma 2 nuga lauale, sest ühega just töötasid. Kui ta oli ühe ära teritanud, siis võtsid selle, et ta saaks ka teised 2 teritada.

Tegelkult polnud asi hull, saan hakkama. Hetkel.

Esimene paus on 1.5 tunni pärast alustamist. Ja paus ise kestab pool tundi. Sööklas on laual puuvilju ja kohvi. Piim ja suhkur ka loomulikult. Mõni sööb juba võileibu. Eks näib, mis saab järgmise pausi ajal.

**********

Kui tööpäev algas väikeste ussitanud kalade puhastamisega ja lõppes ÜLIsuurte kaladega. Siis edasi läks töö  suurte kaladega, mis iseenesest oli hea, kuna siis sain aimu, mis värki nende kaladega teha tuli. Teine töö sats lõppes keskmisest veidi väiksemate kalade puhastamisega. Kuna ma juba olin aimu saanud, mis seal kalal siis puhastada tuleb, siis oli nüüd kuidagi hoopis lihtsam. Kuigi nuga läks nüriks, ma mõtlen, et need kõik kolm!...

Moment on jälle paus 30 minutit. Küsisin seda kolmelt inimeselt, sest ma lihtsalt ei uskunud, et lõuna on ainult 30 minutit. Esialgu küsisin seda pruunide silmadega ilsandlannalt Hildurilt (minumeelest on Hildur kõige ilusam Islandi nimi üldse) ja ta ütles, et pole kindel, aga äkki on see tund aega pikk või tund ja 10 minutit. Kuna ma tahtsin minna Bárani (Baurani) lõunale, siis ei saa riskida, olemata kindel, millal lõuna läbi saab.

Nägin koridori peal ühte eestlasest kalatehase töötajat Ghosti, .kes elab Amerikaaniku juures ja küsisin pausi pikkuse kohta, siis oskas ta öelda, et pool tundi.

Ghost sai oma nime selle järgin, kuna rahvas Amerikaaniku juures näeb teda harva, sest kui tema on tööl, siis teised magavad ja vastupidi – ta on olemas, aga keegi teda ei näe.

Küsisin ka veel Felli (Fetli) peretütre käest üle ja ta ka vastas, et pool tundi on paus.

Kirjutades nüüd siin pausi ajal oma telefoni, tuli m meelde, KURAT MA EI REGISTREERINUD JU ENNAST HOMMIKUL TÖÖLE.  Ja siis veel lisaks mõned vandesõnad tulid meelde.

********

Täna on mul silmad nii punased, nagu oleks nutnud, aga tegelikult on veidi palaviku tunne.

Pffff.. kolmas paus oli nagu „mine vetsu ja tule tööle tagasi“ pikk. Eks ta 10 minutit oligi. Selleks, et kalayehasesse pääseda pead sa oma jope varna ja välisjalanõud riiulisse panema ning plätude vastu vahetama. Siis astud üle pingi, mis on maa külge naelutatud. Edasi lähed pesuruumi ja otsid omale sinise kitli ning kas villased või valged kindad. Kittel kinni, lähed paned endale pähe sinise võrgu. Läbi kolmhargi saad siis kui pistad mõlemad käed ühe masina aukudesse, kus ühe käe peale tuleb törts seepi. Alati ma mõtlen, et siin ei saa töötada ühekäelised inimesed.

Pesed oma käed puhtaks ja siis pead valima endale esimesel korral kummikud ja kõrvaklapid. Lisaks alati tehasesse minnes tõmbad endale otsa kilevarrukad, mis ulatuvad küünarnukini. Kindad kätte ja pöidla auk kilevarrukatesse sisse, siis ei libise minema.

Nüüd tuleb teisest uksest läbi minna paremal on valged kalamehepüksid reas. Ma sain endale omanimelised, sest Vala lahkus. Maha on kruvitud metallkanttoru, millest plätudega üle ei tohi astuda. Ja kummikutega ei tohi olla jälle siin pool toru. Kui püksid ja kummikud on jalas, siis valid vastavalt käe suurusele sinised kummikindad.

JA SEE EI OLE VEEL KÕIK! Viimane samm on astuda üle värava, mis pühib kummikute tallad vee ja pöörleva harjaga puhtaks. Jällegi on kolmhark värav, kuhu tuleb käed pista. Seekord doseeritakse mõlemale käele desinfitseerivat alkoholi sisaldavat möga. Ja ongi kõik.

Tagasi töölt tulles võtad valged traksid lahti, püksid maha ja jäävad kummikute otsa sind ootama. Seega 10 min paus... riietu lahti ja riietu ... ee ... kinni?

Hetkel on tööpäev läbi. Viimases vahetuses töötades kutsuti siis mind vaatama uuesti kuidas kala puhastatakse. Ma polnud seda päris õigesti teinud.  Aga pole hullu, homme mul lubati tagasi tulla kell 8 jälle! Ja mis peamine, ei mingit kala koju kaasa, et homme viin tagasi puhastatuna.

Puhkepäevad ehk meenutusi elust Fellis (Fetlis)

Nüüd olen Islandil olnud juba üle kuu aja. Tundub nagu oleks alles eelmine nädal tulnud. Vahepeal pole aega blogida olnud. Tegelikult pole ka tahtmist olnud, sest kui asjad ei lähe kohe nii nagu ma arvan, et läheb, siis ma olen tujutu. Vanematega olen ikka sidet pidanud vaikselt.

Elu Fell'is (Fetlis)

Kuna mul juhilube pole igasugustel põhjustel, siis pidi alati keegi meid kas koju tooma või Þórshöfni (Thoršoppi) viima. Ühe korra saime koju kohaliku preestriga, kellel on kõige roosam džiip maailmas.

Roosa džiip

Mitmes kohas Islandil on nö lammaste väravad. Autoga põristab veidi, kui üle sõita, aga kord käisime jala Perenaisega ja Piigaga koeri jalutamas ning nende koduväravast ei julenud väljagi minna, sest need vahed seal raudade vahel on ikka päris suured. 

Autode värav, millest jalgsi on üsna kõhe üle minna

Mul vend, kes on pere pesamuna, armastab lauamänge mängida. Olgu, olgem ausad, mulle meeldib ka. Selleks, et Kristjanit rohkem perre sisse sulatada, võtsime ette Monopoli õhtu. Piiga kogus endale 500 rahakupüüre. 

Kutt, Piiga ja mina Monopoli mängimas

Piiga oli see ka, kes mulle õpetas paar kaardimängu. Nimesid ma loomulikult ei mäleta, aga huvitavad ning põnevad ikkagi. Vaatasin, et ka kalatehases pauside ajal nooremad mängivad neid samu mänge.

Siiski keerles elu loomade ümber. Käisime jäärade aeda parandamas ning selleks, et nad emastele järgi ei jookseks on nad eraldatud piisavalt suurel karjamaal elektrilise karjapoisiga. Selleks, et elektrit karjapoissi tuleks, peab olema vooluallikas. Suvel on selleks hea kasutada päikesepatareid. Peremees hakkas mulle õpetama, et mida see plekijurakas teeb ning ma ütlesin, et ta ei pea selgitama, kuna ma õpetasin seda sama asja teoreeliselt 17 aastat. Selle peale Peremees mühatas, et noh, siis sa oskad ju traate ka kokku panna. Aga ta ikkagi ise ühendas päikesepatarei akuga ning testriga kontrollisid pinget, mis oli hetkel vais 1,6 volti.

Peremees päikesepatareid akuga ühendamas

Samal õhtul jätkus hobuste rautamine. Möödunud korral sai neile esimesed kingad alla, aga seekord siis sai linnast toodud ka tagumised, suuremad rauad. Perenaine hoidis hobust ohjadest ning Peremees ning tema väimees kopsisid rauad alla. Alguses puhastasid kabja ära, siis lõikasid tangidega vanad augukohad välja. Kui naelu hakati sisse klopsima, siis selleks, et liiga ei põrutaks, hoiti teist haamrit teiselpool vastas. Siiski oli see veidi ebamugav hobusele ning mehed pidid hobuse jalga päris tugevalt kinni hoidma, et ta taskaalu ei kaotaks ja samas ka veel jalga maha ei paneks. Üks hobune kartis veidi rohkem kui teine. Pildil olev hobune oli vana rahu ise.

Peremees ja väimees hobuse kapja puhastamas

Islandil on väga popupaarne Snapchat ning Perenaine tegi nutiajastule kohaselt ka mõned pildid ja videod meenutuseks. 

Perenaine ja hobune

Kutsikad kasvasid kiiresti, selleks ajaks kui meie lahkusime olid kaks õde juba elama kolinud Akureyri lähedale kuskile. Niipea kui kutsikad ema nägid, olid tal tissis kinni ning piima joomas. 

Kunagi ei saanud kõike 7 kutsikat peale, sest nad sebisid nii kiiresti ringi

Tüüpiline pilt, kui ema Piila seisma jäi

Kive pole ma kunagi riisunud, aga iseenesest miks ka mitte, kui sa tahad, et rohi kasvaks. Kitse aiast said "mõned" kivid kokku korjatud.

Riisutud kivid

Õhtul, kui Peremee ja Perenaine olid linna peale läinud, siis olid siga koos 5 tallega plehku pannud. Käisime Kutiga neid oma aedikusse tagasi ajamas. Kogu ajamise töö tegi tegelikult ära pere koer Piila, kes jooksis küll ühelt küll teiselt poolt. Tallekesed jäid kord ühtepidi ja kord teistpidi jalgu, aga ära me nad tõime. 

Koduteel

Peremehe lapselaps oli ka tol päeval hoida ning tol õhtul eriti tahtis ta toast plehku panna. Loomulikult kui meie Kutiga olime lambaid "koju" viimas, siis leidis lapselaps võimaluse välja tulla. Kui meie aedikusse jõudsime, siis tuli ta rõõmsal meelel meile lauda poolt vastu. Mõne minuti pärast tema kannul lõõtsutav Piiga. Vaatasime siis veidi loomi, söötsime talled ja sea ära ning läksime koju tagasi. Lapselaps ei tahtnud minna, aga ütlesin talle, eesti keeles, et hakkame minema. Ta vaatas mulle otsa ja pani jooksuga koju. Kodus ütles ta Piigale, et ta natuke kardab seda tädi, sest ta ei lubanud tal sinna jääda... ˇ

Kutt, Piiga ja lapselaps lammastele pai tegemas

Järgmisel päeval oli poiss vist koguaeg õues. Alustades mängimisest kutsikatega. Oi, kuidas ta neid venitas ja kallistas ja paitas. Siis käisime ka rannas palke kasti ladumas. Töö läks Piiga ja ta õe meelest päris kiiresti, sest neljast kastist kolm olid juba täidetud ja pool aega valvas üks ja pool aega teine õde pisikese lapselapse järele. Peale tööd sai veel liivaga mängitud.

Lapselaps kutsude ukse juures

Millist jälle võtta ja vedada?

Mere ääres liivaga mängimas. Musta värvi liiv

Peremees ja Perenaine tegid heina või silo lammastele talveks. Kuna neil on 400 looma, siis peab olema neil ka 400 kiletatud heinarulli. Käisin õhtul abiks kileotsi kinnitamas. Tolleks korraks saadi 83 rulli, aga parematel aegadel on saadud ka 120 sealt põldudelt.

Traktor, millega tehakse heinapall valmis

Enne...

..... ja pärast

Viskasin nalja, et ma ei oska süüa teha, aga ega ma mingi super kokk ka pole. Peremees õpetas siis mulle, kuidas Islandi pärast leiba teha. Pigem olid need 30 minutiga tehtavad kakukesed, kuhu ta pani sisse sammalt... mul pidi hing kinni jääma, kui ta seda tegi, sest kes siis muru leiva sisse paneb.. see nägi nii jube välja. Pärast aga küpsetatuna oli päris maitsev. 

Järgnevatel päevadel sai ühte koma teist tehtud. Kutt käis juba Þórshöfnis (Thoršoppis) tööl, aga ühe korra ta ei ärganud õigeks ajaks ja magas oma auto maha, siis tuli ta appi aeda parandama. Hobuseid taheti viia uuele karjamaale, aga üks hobune hüppas pidevalt vanal karjamaal üle aia, seega tuli elektrilist karjapoissi tõsta ning ka teine traat alla poole panna, et väiksemad hobused alt läbi ei läheks. Tõmbasime siis vanad punnid välja, paar korda sain ka haamriga näpu pihta löödud. Kutt tagus siis uude kohta naelad sisse tagasi. Vaade töö ajal oli siiski hingemattev.

Kutiga minemas hobuse aeda parandama

No naerata siis!?

Vaade peale tööd oli suurepärane. Istusime oma 10 minutit seal ja käskisin poisil nautida olukorda.

Fellis (Fetlis) oli pidevalt udu. Udu jahutas maja ja kõik, mis talle ette jäi. Islandi udu on huvitav. Kõik eestlased, keda siin kohanud olen, ütlevad, et see udu "jookseb".  Kord Þórshöfnist (Thoršoppist) tulles nägime, kuidas udu, mis tuli merelt, lausa jooksis ja kukkus üle 719 meetrise mäe. 

Merelt tulev udu

Sama mägi teise nurga alt - udu on jõudnud juba üle mäe

Tomahawk oli ka rahutuks muutunud ning käis mul külas auru välja laskmas. Ta tegi ainult tööd ja tööd ning päevadel, mil nad pidid väljasõidule minema, jäi Islandlane haigeks ning Amerikaanik pidi tööl olema. Seega käisime väikese tiiru Bakkaförderis (jumal teab, kuidas seda koha nime päriselt kirjutatakse. targemad võivad guugeldada.)

Sajaaastane sild

Tomahawk 100 aastast silda pildistamas

Sild teiselt poolt siis

Põhimõtteliselt ma tegin pilti samamoodi

Leidsime seega seene

See mägijõgi asub üsna Felli lähedal teel Þórshöfni (Thoršoppi) 

Tegelikult olin selleks ajaks juba veidi rahutuks muutunud, sest "linna" kolimisest polnud midagi kuulda ja kui Kutt järjekordselt sisse magas, siis tuli lihtsalt nutt peale. Poissi ise ära visata ka ei saa, sest lube pole ning kuidas sa pererahvast ikka tülitad, kui juba niigi nad olid meile nii palju vastu tulnud. Tol hommikul nutsin lihtsalt ja kurtsin muret. Terve järgnev nädal kulus meile uue elukoha leidmiseks, sest esmaspäeval pidi kalatehases töö hakkama ja ma ei kujutanud ette, et ma pean 13 km kauguselt tööle hakkama käima. Lõpuks Islandlane teatas, et tule Þórshöfni (Thoršoppi), sest peavari on leitud. 

Nädal oli vihmane ja pererahvas tegi rohkem koduseid töid. Mina klopsisin kokku veel neli aeda, saagisin tol nutusel hommikul kastitäie puid. 

Elektrisaega sai puud u  40 cm pikkuseks saetud

Õujeee... ma olen nii palju tööd teinud

Peremees ja Perenaine traktoril osi vahetamas. Ma aitasin ka, aga hetkel ei mahtunud rohkem traktori alla. 

Pererahval sai oma uitavatest kitsedest villand ja viisime nad mägedesse tagasi. Nägime ka isaseid kitsi, kes olid juba poolel teel koju.  Peremees rääkis, et möödunud suvel tulid emased kitsed koju ja nad viisid nad uuesti mägedesse ja sügiseks olid nad uuesti peaaegu koju jõudnud 

Kitsed mägedes

Perenaise õde käis oma kaasa ja lapsega külas ning nad tegid Snikersi kooki. Selles pole kasutatud ei suhkurt ega nisujahu. Põhilised olidki mandlikreem/või, maapähklivõi, mandlid, kookosrasv, kakao, või. Kaunistuseks soolapähklid

Snikersi kook

Tüüpiline pidupäeva saiavorm. Sink, sai, juustukaste ja riivitud juust. Enne piduliste tulekut ahju ja soe roog ongi võtta.

Piiga tegi lastele riisikrõbinatest, kakaost ja kookosvõist magustoidu

Toidust rääkides, siis mulle meeldivad islandi hotdogid. Paned saiad ja vorstid kuuma. Võtad saia ja paned sinna vahele hakitud toorest valget sibulat. Teine sama suur lusika täis läheb praetud sibulat peale (seda saab poest osta) siis vorst ja sik-sakiliselt lased peale ketšupit ja sinepit. 

Hot dogid

Perenaine tegi ka alati pidevalt mingeid kakukesi ehk siis lusika suurusi küpsetisi. Neid sai süüa igaks vahepalaks. Vahest ka lõigata pooleks ning sai prae kõrvale süüa. Väga head olid ka lihapallid ning ka kalapallid. Kuna pererahvas sõi iga 3 tunni tagant, siis nad palju ei söönudki korraga. Salat oli alati laual, aga seda söödi õige natuke. Kord kui panin rohkem endale, siis Peremees küsis, kas ma olen lambaks hakanud... 

Näide lõunalauast. Ahjukana. Veidi salatit, natuke kastet, kartul.

Tundub, et mulle meenus alati siis pilti teha, kui friikad olid. seekord on lambalihapallid. Nämmmm

Ma olen ülimalt tänulik Felli pererahvale, sest nad olid nii minu kui ka mu poja vastu ülimalt lahked ja kaastundlikud ning usun ka, et kannatlikud. Meie esialgu nädalasest kohalviibimisest sai 3 nädalat.  Suur tänu sellele perele kõige eest!

Enne lahkumist käis akna taga putukaid otsimas selline lind. Me isegi vaatasime linnumäärajast, mis lind see on, aga hetkel ei mäleta. Nende pereisa on nagu minu isa, teab vist kõiki linde, loomi ja taimi...!