Kalameeste streik ja tsehhi pesu

Ma olen ikka kalatehases tööl. Põhiliselt puhastan turska. Olen selles juba üsna kiire. Kui teised teevad päevas 450 kilo, siis mina jõuan puhastada kuni 770 kilo. Ma ei teadnudki, et ma nii kiire olen, kuni ühe korra üks mees käis näitamas, et mis ekraani peal toimub ja siis sealt tuli välja, et mul oli tehtud kella kaheks 768 kilo kala ja puhastajate mediaan (ingl.k ta ütles medium) oli teinud 438 kilo selleks hetkeks. Kui on suuremad kalad, siis jõuab rohkem puhastada. Ülemus ütles, et kokku jõuab päevas siis 20 tonni, väiksemate kaladega 14 tonni puhastada.

Me näeme enda tulemuse kõrval ka kogu liini mediaane?, mitte keskmisi... kuigi ma pole 100% kindel...Võib-olla on ka see liini keskmine, aga kui mina teen päeva jooksul 250 ülekilo, siis peab olema ka keegi, kes teeb 250 alla keskmise... ei tahaks nagu uskuda... pigem mediaan - kui kõikide tulemused suuruse järgi ritta panna, siis see, kelle tulemus keskele jääb, ongi mediaan.

Minu kõrval oli üks naine, kes minu meelest tegi alati hästi kiiresti, aga tal oli tol päeval ekraanil ainult 654 kilo. Ülemuselt sain ka kiita, et ma olen kiire, väga kiire. Samas töötab meiega ka üks meesterahvas. Vot, tema teeb alati minust ka 50 kilo rohkem ja mida suuremad kalad on, seda suurem see vahe tuleb... paneb ka nii siuh-sauh, juba järgmine kala.

Täna küll jälle oli tsehhi puhastamise päev. Tervelt 8 tundi küürisin ma üksi põrandat. Teised pesid mingeid muid masinaid või nende osi. Arvan, et sain hakkama. Põrand oli heledam küll.

Mul oli seljas sinine tunke, mida tsehhi või masinate pesemisel kasutan - seest väljast kummine ja seestpoolt riidest. Kui keegi üleval masina otsas turnides veejoa üle sinu laseb,  siis on see tunke parim. Täna igakord kui pausile läksime, oli t-särk läbimärg... keha oli higine töötamisest ja suusatamise tunne tuli peale, kus alguses on külm ja pärast distantsi lõppu oled higine ja läbimärg oma suusakampsuni all. Noh, aga 8 tundi suusatamist! Pole paha!

Põhjus, miks täna pesupäev oli, oli see, et kalamehed läksid 10. novembrist streikima. Küsisid paremaid tingimusi. Keegi ütles, et 200 kalameest on järjekorras, et tööd leida, aga kompaniid ei paku seda.

Siiski eile õhtul-öösel lõpetasid nad streigi ära, sest saavutasid kokkuleppe tööandjatega ning edaspidi peavad kompaniid garanteerima, et kokk pole kalamees ning et kui laev nõuab 15 meeskonnaliiget, siis ei tööta seal ainult 8 kalameest. Seega ülehomme ja edaspidi peaksin kala puhastama pea iga päev.


Homme läheme Akuyreri. Töölt küsisin vabaks ja peale väikest selgitust, et juba poolteist kuud olen tahtnud linna minna, aga alati on midagi juhtunud, küll ise sisse maganud, küll sõbral restoranis tähtsad külalised, kord pole autos ruumi kahele (tahan Kutiga koos minna), aga seekord saan teise sõbraga minna ja ta läheb homme ning saaks mu kaasa võtta, kuna mul lube pole, siis enne külma oleks hea ära käia...ei tea millal jälle saab. Selle peale öeldi, ok võid minna, ära muretse, pole probleemi.

Hambaarsti juures

Hammas valutas. Ja valutas nii, et nutsin ka. Kohe paar tundi nutsin.
Pühapäeva õhtul hakkas mul hammas valutama ja üks tuttav ütles, et palju õnne, oled terve öö üleval. Peaaegu olingi. Poole kuueni hommikul ja kell 8 pidin tööle minema. Loomulikult ärkasin natuke enne poolt 9.
Olin selleks ajaks võtnud kõik Eestlanna poolt antud 4 tabletti, sest mul kodus polnud midagi. Valu peale kahte taletti ei kadunud. Võtsin siis veel ühe, tukastasin tunnikese ja ärkasin hambavalu peale ning manustasin viimase. Ikka hammas valutas.
Mulle meenus, et kunagi kui isal oli hambavalu, siis jõi ta koguaeg vett. See tehnika töötas seni kuni vesi suus oli. Niipea kui neelatasin, olid nõelav valu hambas. Lõpuks meenus, et kord sõin mandleid kui hammas valutas ja siis kadus valu ära. Köögis on mul klaaspurk pähklitega alati. Võtsin purgi oma tuppa ja peenestasin ühe poolega pähklid peeneks ja siis ajasin keelega puru auku. Tundus, et tehnika töötas. Valu vähenes. Sõin veel ja täitsin augu, kuni valu enam polnud. Uinusin vist poole mälumise pealt.
Hommikul ärgates, ma helistada ka ei saanud. Telefon on purunemise äärel. Aeg-ajalt ta ei tunnista SIM-kaarti. Ja just sel hetkel, kui mul oli vaja helistada, siis "kõnet ei tehtud". Grrr.. no mida?
Peale teist restarti oli kell juba veidi pool 9 läbi ja telefon tunnistas SIM-kaardi omaks. Helistasin siis tööle. Ühele ülemusele. Ta ei võtnud  toru. Siis teisele ülemusele. Sama lugu. No misasja. Trükkisin siis teisele ülemusele SMS-i, et tulen kohe, aga ei ärganud üles õigeks ajaks.
Hammas ei valutanud, aga käisin tervisekeskusest läbi. Apteek avatakse alles kell 10. Pean lõunapausi ajal ajal tagasi tulema.
Loomulikult oli kell 12 ka arstidel paus. Tööl oli vaid üks meesarst, kes ütles, et täna on hambaarst majas. Olin rõõmus. Ta palus kell 1 tagasi tulla või helistada. Ütlesin, et ei saa kell 1 tulla, aga helistada saan. Ta otsis registratuuri numbri.
Tagasi tulles oli Köögitädi mulle leidnud hambaarsti numbri. Teatasin, et käisin seal ja nad olid lõunal, aga ma helistan tagasi. Number, mille tema andis, oli veidi teine, seega võtsin paberi vastu.
Kolmveerand 1 läksin tööl ülemuse juurde ja palusin, et kas saaksin päeva vabaks, sest hammas hakkas valutama ja kuna hambaarst on linnas, siis olen ootejärjekorras ja ma ei tea kaua mul aega läheb. Ilustate Silmadega Ülemus oli nõus.
Hambaarsti juures selgus, et ei saagi toolile, isegi siis kui hammas valutab. "Me helistame."
Midagi nad ei helistanud. Helistasin ise kaks korda ja lõpuks nad ütlesid, et tule homme. Võtsin kolm 400st ibuprofeeni sisse ja varsti magasin. Ärkasin valu peale. Kaks tabletti ja magasin hommikuni.
Kurat, jälle see SIMi jama. Seekord möllasin pool tundi ja lõpuks otsisin Facebooist Ilusate Silmadega Ülemuse ning kopeerisin oma sõnumi sinna... Millegipärast läks sõnum kolm korda! Huhh... Vabandasin.
Tegin telefonile veel kord restardi ja SIM-kaart hakkas tööle. Sõnum jõudis Ülemuseni ja ta vastas, et pole hullu võta enda jaoks aega. Olin meeldivalt üllatunud, sest Eestis haigestumise korral küsis ülemus, et oled sa ikka kindel, et sa oled haige?
Helistasin kell 9 ka hambaarstile. "Helistame hiljem," oli vastus. Kell 2 mõtlesin, et ma olen vist juba liiga palju tablette võtnud ja ausalt öelda ei mäletanud ka kui palju ma olin võtnud. Otsustasin pausi teha. Hambavalu oli nii terva, et hakkasin nutma. Hmm. Nutmine leevendas valu. Nutsin veel. Jõin suhkruvett - enesehaletsus ning nutt kadusid. Helistasin uuesti.
"Tulge homme."
"Mul hammas väga valutab. Mida ma pean tegema"
Vaikus.
"Aga ma ei saa magada ju!"
"Palun oodake."
Ootasin minuti, kuulsin oma nime nimetatavat korduvalt. Muu jutt kadus kuhugile ja sõnad, mida kuulsin polud tuttavad. Ainult Ulrika.. Ulrika.... Ulrika...... Ulrika.. Ulrika
"Jah, tulge homme."
"Kas teil tõesti ei ole aega täna?"
"Me helistame teile, kui on võimalus."
"Head aega."
Hakkasin nutma. Ma ei jaksa homseni oodata! Ma suren ära selle valu kätte. Ok, mul on neid ibuprofeeni tablette ja need leevendavad valu, aga ige aina paisub ja paisub. Ilmselt on põletik sees.. Issand kui hale mul endast oli. Lihtsalt. Ei hakka kõiki haledaid mõtteid siia kirjutama.
Poeg tuli koju. Võtsin siiski 2 tabletti, et valu ära kaoks. Ei kadunud.
Nuuksusin vist tund aega, sest poiss sai juba kurjaks ja nähvas, et mina seisa sinna järjekorda ja ütle, et hammas valutab. Ma ütlesin, et ma juba kaks korda helistasin ning nad ütlesid, et tule homme.
Poiss ütles, et ta läheb ujuma. Peale seda võtsin telefoni ja helistasin uuesti.
"Ulrika siin."
"Palun oodake"
Teine naine vastas: "Kas teile kell 6.45 sobib?"
Kas sobib?? "Jah, ma tulen. Aitäh. Head aega."
Käisin närviliselt toas edasi tagasi, pikali ei saanud olla, isuda ei saanud, seista ei saanud. Kõndimine oli kõige vähem valus, aga kui oli vaja suunda muuta, siis oli ikkagi valus.
Lõpuks istusin oma voodile, käsi lõua alla toetamas ja vaatasin aknast välja merd. Meri vahutas. Väljas oli torm. 30 meetrit sekundis torm. Eile oli samasugune ilm, töölt koju tulla oli ikka vaev küll, sest pidin vahepeal seisatama, kuna tuul ei lasknud edasi minna. Joodiku tulle oli, sest tuuli oli kohati tugev ja siis jälle vaiksem.
Uksekell. "Emps, tule kohe siia!" Ehmatasin, kui poissi nägin, sest tal polnud jopet seljas. Issand jumal mis nüüd? "Mis juhtus??" "Ah, ole nüüd rahulik, ma sain sulle aja ja arst tuleb siia."
"Mis arst?"
"Kui ma ujuma läksin, siis nägin ühte õpetajat koolis. Läksin talle rääkima, mis sinuga toimub ja kooliarst juhtus mööda minema. Tema tulebki siia."
Kooliõde, kes töötab ka perearsti keskuses andis mulle tugevamat valuvaigistit ja ütles, et said aja pool 7. Ütlesin, et ma juba ka ise helistasin ning mul paluti tulla. Terav valu kadus päris kiiresti peale rohu manustamist.
Jõudsin kohale 5 minutit varem. Pidin ootama. Küsiti allergiate, rohtude kohta, mida võtan. Allergiaid pole ning vererõhk on piiri peal, kõrge mõnikord, aga tablette ei võta. Tehti röntgen. Film oli vigane, sest sele koha peal, kus oli see hammas, mis valutas, oli must triip. Uus röntgen näitas, et juur oli katki ja mädane. Hammas tuleb välja tõmmata. Kuna tegemist on tarkusehambaga, siis pole hullu... eee vist? Natuke hirmus on ikka, et hammas välja tõmmatakse.
Nädal aega antibiootikume ja siis kolme nädalal pärast on nad tagasi.

Tänaseks on nädal möödas. Hambavalu pole, aga tunda annab ikka.

Mu enda telefon andis suht otsad. Postitusi on ka seepärast vähe kuna arvutit pole.... saame hakkama

Ursula ehk nimedest

Mul pole kunagi nimede meelde jäämine kerge olnud. Isegi koolis töötades kulus kolm kuud kui kõikide laste nimed selgeks sain.

Seega jätan inimesi meelde nende välimuse järgi. Mõtlesin, et tean vist pooli päevase vahetuse inimesi nende õigete  nimede järg.

Esialgu puutusin kokku Pikkade juustega ülemusega, kellel on ilus nimi – Karitas.
Siis tuli Ilusate Silmadega ülemus. Kui ma temast rääkisin kui ilusate silmadega, siis ei saanud keegi aru, keda ma mõtlen. Hiljem Islandlase tütrega rääkides jäi mulle Hanna nimi meelde.

Blond ülemus  on Árdis (Áurdis), kes küll on rohkem öises vahetuses ja ma teda eriti ei näe.

Viiekümnendates Vanamees osutus Kiddiks (Kiti), aga tema kolis Þórshöfnist ära.

Esimene, kelle nimi meelde jäi oli Rakel, sest nägin tema plätude pealt, kuidas ta nime kirjutatakse.

Alustasin tööd kalatehases „makrillflokkaril“ (ma ei tea ikka veel, mis see ’flokkari’ on) ja seal töötasin „poola naistega“, kes hiljem osutusin bulgaarlannadeks. Üks oli blond ja teine tumeda peaga (ma ei suuda tunnistada sõna „brünett“). Praeguseks on nende naiste nimed meeles. Blond Bulgaarlanna Dima räägib inglise keelt ja temaga oleme rohkem suhelnud. Tumedapeaga Bulgaarlanna Violeta räägib vene keeles vahest veidi, aga mõnikord ma ei saa aru, mis ta ütles.

Bulgaarlasi on rohkem. Pikk Mees sai südame ataki ja viidi pealinna haiglasse, kus tal tehti op trombi eemaldamiseks. Pikk Mees Azen on ainult 38 aastane ja juba stressis. Peale opi sai ta kohe koju, sest op tehti jalaveeni kaudu.

Teine Bulgaaria mees on Kivimees, sest kui Amerikaanik rääkis, et teab ühe bulgaarlase nime, mis tähendab vene keeles ’kivi’ – Kamen. Nädal peale Pika Mehe südame probleeme oli Kivimehel paanikahoog ilmselt, sest ta on ikka tööl..

Edasi tean noort poola poissi, kelle nimi jäi kohe meelde, sest see on venepärane – Pavel.

Siin töötades me ei tee sama asja koguaeg. Vaatan, et nüüd on rahvast rohkem liigutama hakatud. Peale makrillflokkarit läksin tööle masina peale, kus tuleb kaladel kõht ette keetata ja masin teeb neist fileed. Seal töötasin veel koos Eestlanna ja Islandlase Tütrega. Eestlanna läks Rauvarhöfni  (Röivarhopi)
kalatehasesse tööle. Ta kirjutas, et tal läheb seal vahelduva eduga hästi.

Töötasin paar päeva ainult selle masina peal, kui mind viidi „pak’kun löisfiskuri“ peale. Mis sisuliselt on sorteerimine enne maailma suurimat külmkappi. Alguses puhastasime peata makrille – näpp sisikonda ja pööre ning kisud sisikonna välja, kui masin seda polnud välja pesnud.

Seal löisfiskuris puutusin kokku kahe pisikese naisega Kunksmoor ja Printsess, kes on veidi pöörased. Aeg ajalt teevad nad lollusi,  on kanged jurakad ja teevad teiste inimeste elu põrguks ning ise muigavad, et ’allt í lagi“ (kõik on korras). Kunksmoor ja Printsess on vanemad, lühikesed naisterahvad mõlemad. Arvasin, et mõlemad on poolakad, aga Kunksmoor on puhas islandlane, kes oli abielus nüüdseks pensionile läinud kohaliku politseinikuga. Aga mõlemad vannuvad poola keeles nii, mis kole. Bulgaaria ja Poola keel on sarnased – kord kui Blond Bulgaarlanna töötas meiega, siis ta ütles, et ta annaks oma lapsele kere peale kui ta selliseid sõnu kasutaks. Lisaks ütles ta, et Printsess koguaeg kurdab töö üle. ....koguaeg koguaeg...

Löisfiskuris saab teha kahte asja – nokkida kaladelt sisikonda ja siis see läheb otse külmikusse või olla pakkimismasina peal ja pakkida. Seal on pakkimismasinaid kaks. Mõnikord töötab üks masin, kus on 3-4 inimest ja mõnikord 2 masinat, siis tootab 7-8 inimest.

Tavaliselt töötasine mina, Printsess, Kunksmoor ja Aspergeri poiss seal. Aspergeri poiss on tegelikult hästi nutikas, räägib inglise keelt vabalt, paindlik töötamaks fuuriatega (ega mul ka kerge iseloom ole). Siiski mulle tundub, et selle poisiga saan väga hästi läbi ta on heasüdamlik ja abivalmis. Kuna ta on alles 17, siis ta töötab kella 20ni ning tema vahetab välja Húlda. Huldale mingit välimuse nime ei tekkinud, sest kuna Köögitädi on ka Húlda, siis jäi ta nimi meelde.

Kord tuli meie masinate peale Habemik. Temags kohtusin paar päeva varem, kui ta küsis kus pood on, islandi keeles. Vastasin inglise keeles, aga ma polnud kindel kas ta must aru sai. Siiski oskab ta inglise keelt vabalt, aga seal masinal töötades, läksime siiski riidu. Tema ülesanne oli kilekoti otsad sulgeda, aga ta palus mul seda teha. Küsisin talt, et mis siis tema ülesanne siin on? Ta ei kuulnud võib olla küsimust, sest ta jättis vastamata. Peale pausi, kui jälle koos töötasime, siis ta küsis, et kust ma pärit olen, et islandi keelt ei oska.
Habemik ehk Biggi on veider inimene, ta aeg ajalt räägib nii kõva häälega või hõikab midagi entusiastlikku üle saali.. või noh, võib-olla selline käitumine pole veider, sest Printsessi pausilt tulemist on kuulda juba kaugelt – ta kas laulab või karjub midagi... ’aufram’ ja ’Anno’ on põhilised. Anno on Kunksmoori nimi vist poola keeles.

Poola Naine Dóróta, kellel on poeg ... ok ma ei suuda meenutada.. Ku midagi.. Kuntsel? Kumar? ... aah Lukas.. ok peaaegu. Doorota oli meiega taga löisfiskuri peal, aga nüüd olen temaga koos ’PÖKKUN’is, mis on tegelikult pakkimine.

Meil on ka üks mees, kes on Lihtsameelne. Mulle tundub, et t on nagu Downi sündroomiga, aga ta on hullult heasüdamlik. Mulle ja meeldib, kuidas teised temasse suhtuvad – väga hästi ja naljatlevalt.

Põselohkudega Piigaga ehk Sylvianaga puutusin kokku esimest korda koristamise/pesemise päeval. Pesime koos pökkuni masinaid.

Ongi veel üks jäänud – Kuri Poiss. Ühel paeval kui oli Justin Bieberi kontsert ja Kunksmoori-Printsessi polnud tööl (nemad olid küll haiged), oli palju uusi töölisi. Õpetasin ühte poissi, aga mingi moment tal viskas üle ja ta ignoreeris mind.. ma ju tahtsin aidata, aga mul viskas ka kopsu üle maksa ning tegin sama vastu. Tänu sellele oli tema töö veidi raskem. Peale pausi ta küll vabandas, et kõht oli tühi. Ma ka diis vabandasin, et ei tahtnud ju liiga palju õpetada, vaid teda lihtsalt paremaks teha. Hiljem sai temast üks kiireim pakkija.. usun et tänu minu vihjetele/õpetamistele.

Hetkel töötan koos Heledahäälse Poolatariga ehk Mariaga. Kui enamik juba räägivad minuga islandi keeles, millest töö sõnavarast ma saan enamik aru, siis Heledahäälne Poolatar suhtleb minuga ikka veel viipekeeles – sina siin, mina seal... jne.

Siis on veel Ilus Spordipoiss ja Vanem Poola Mees, kes tulid alles hiljuti tööle, kuna algas kooli minemise aeg. Paljud Islandi vanemate klasside õpilased ja üliõpilased ei lähe esimesel septembril kooli, sest on kuskil tööl. Aga kui nemad lahkuvad, siis on vaja töölisi. Palju on poolakatest lihttöölisi.

Loomulikult on meil ka elektrikuid, kelle nimesid ma ei tea – Pikk Blond Tehnik; Naljakas Väikemees; Mees, Kes Näeb Pika Blondi Moodi Välja, Aga On Lühem; Kiilakas Spordikutt; Halli Habemega Tehnik. Tehnika meestel on musta värvi töö rõivad, teistel töölistel sinised, külalistele antakse punane kittel, mille selja peal on ’GESTIR’ ehk ’külaline’.

Ma ei ole eriti inimeste inimene, aga tundub, et islandlased on mind lahkemini vastu võtnud kui poolakad. Nad naeratavad rohkem, isegi kui ma nende nimesid ei tea ja eriti keelt ei oska.

Ja lõppeks nimetavad osad inimesed mind aeg ajalt ka Ursulaks...

Ja ei mingit kodutööd, et homme tood puhastatud kala tagasi!!!

Hetkel on poolteist tundi möödas sellest, kui alustasin regular grupis. Täna lõikame turska. Issand jummal küll! See pole nii hull, aga käsi on juba natuke valus.

Naised seisavad lindi taga reas ja masin jagab igaühele kala haaval mingi portsu kalu. Mind õpetas üks pruunide silmade, õlgadeni juustega islandi neiu. Pigem on ta naine, sest ta on kuskil 25 a vana. Kui mul midagi kahe silma vahele jäi, siis ta osutas noaga kalale ja mul tuli seda veel puhastada.

Kõige pealt tuleb sabast kuskil 2 cm maha võtta, siis vaadata kas uime tükke pole järgi jäänud ning siis rinnakust vaadata, et kelme on ära ning et usse pole. Kõlab lihtsalt jah? Nii ja nüüd seda kolm korda minutis.

Aa ja vahepeal käis habemega vanamees nuge teritamas. Igaühel on 3 nuga, mis on plastik taskus, kus on igaühe nimi peal. Kui vanamees lauale lähenes, siis panid oma 2 nuga lauale, sest ühega just töötasid. Kui ta oli ühe ära teritanud, siis võtsid selle, et ta saaks ka teised 2 teritada.

Tegelkult polnud asi hull, saan hakkama. Hetkel.

Esimene paus on 1.5 tunni pärast alustamist. Ja paus ise kestab pool tundi. Sööklas on laual puuvilju ja kohvi. Piim ja suhkur ka loomulikult. Mõni sööb juba võileibu. Eks näib, mis saab järgmise pausi ajal.

**********

Kui tööpäev algas väikeste ussitanud kalade puhastamisega ja lõppes ÜLIsuurte kaladega. Siis edasi läks töö  suurte kaladega, mis iseenesest oli hea, kuna siis sain aimu, mis värki nende kaladega teha tuli. Teine töö sats lõppes keskmisest veidi väiksemate kalade puhastamisega. Kuna ma juba olin aimu saanud, mis seal kalal siis puhastada tuleb, siis oli nüüd kuidagi hoopis lihtsam. Kuigi nuga läks nüriks, ma mõtlen, et need kõik kolm!...

Moment on jälle paus 30 minutit. Küsisin seda kolmelt inimeselt, sest ma lihtsalt ei uskunud, et lõuna on ainult 30 minutit. Esialgu küsisin seda pruunide silmadega ilsandlannalt Hildurilt (minumeelest on Hildur kõige ilusam Islandi nimi üldse) ja ta ütles, et pole kindel, aga äkki on see tund aega pikk või tund ja 10 minutit. Kuna ma tahtsin minna Bárani (Baurani) lõunale, siis ei saa riskida, olemata kindel, millal lõuna läbi saab.

Nägin koridori peal ühte eestlasest kalatehase töötajat Ghosti, .kes elab Amerikaaniku juures ja küsisin pausi pikkuse kohta, siis oskas ta öelda, et pool tundi.

Ghost sai oma nime selle järgin, kuna rahvas Amerikaaniku juures näeb teda harva, sest kui tema on tööl, siis teised magavad ja vastupidi – ta on olemas, aga keegi teda ei näe.

Küsisin ka veel Felli (Fetli) peretütre käest üle ja ta ka vastas, et pool tundi on paus.

Kirjutades nüüd siin pausi ajal oma telefoni, tuli m meelde, KURAT MA EI REGISTREERINUD JU ENNAST HOMMIKUL TÖÖLE.  Ja siis veel lisaks mõned vandesõnad tulid meelde.

********

Täna on mul silmad nii punased, nagu oleks nutnud, aga tegelikult on veidi palaviku tunne.

Pffff.. kolmas paus oli nagu „mine vetsu ja tule tööle tagasi“ pikk. Eks ta 10 minutit oligi. Selleks, et kalayehasesse pääseda pead sa oma jope varna ja välisjalanõud riiulisse panema ning plätude vastu vahetama. Siis astud üle pingi, mis on maa külge naelutatud. Edasi lähed pesuruumi ja otsid omale sinise kitli ning kas villased või valged kindad. Kittel kinni, lähed paned endale pähe sinise võrgu. Läbi kolmhargi saad siis kui pistad mõlemad käed ühe masina aukudesse, kus ühe käe peale tuleb törts seepi. Alati ma mõtlen, et siin ei saa töötada ühekäelised inimesed.

Pesed oma käed puhtaks ja siis pead valima endale esimesel korral kummikud ja kõrvaklapid. Lisaks alati tehasesse minnes tõmbad endale otsa kilevarrukad, mis ulatuvad küünarnukini. Kindad kätte ja pöidla auk kilevarrukatesse sisse, siis ei libise minema.

Nüüd tuleb teisest uksest läbi minna paremal on valged kalamehepüksid reas. Ma sain endale omanimelised, sest Vala lahkus. Maha on kruvitud metallkanttoru, millest plätudega üle ei tohi astuda. Ja kummikutega ei tohi olla jälle siin pool toru. Kui püksid ja kummikud on jalas, siis valid vastavalt käe suurusele sinised kummikindad.

JA SEE EI OLE VEEL KÕIK! Viimane samm on astuda üle värava, mis pühib kummikute tallad vee ja pöörleva harjaga puhtaks. Jällegi on kolmhark värav, kuhu tuleb käed pista. Seekord doseeritakse mõlemale käele desinfitseerivat alkoholi sisaldavat möga. Ja ongi kõik.

Tagasi töölt tulles võtad valged traksid lahti, püksid maha ja jäävad kummikute otsa sind ootama. Seega 10 min paus... riietu lahti ja riietu ... ee ... kinni?

Hetkel on tööpäev läbi. Viimases vahetuses töötades kutsuti siis mind vaatama uuesti kuidas kala puhastatakse. Ma polnud seda päris õigesti teinud.  Aga pole hullu, homme mul lubati tagasi tulla kell 8 jälle! Ja mis peamine, ei mingit kala koju kaasa, et homme viin tagasi puhastatuna.

Puhkepäevad ehk meenutusi elust Fellis (Fetlis)

Nüüd olen Islandil olnud juba üle kuu aja. Tundub nagu oleks alles eelmine nädal tulnud. Vahepeal pole aega blogida olnud. Tegelikult pole ka tahtmist olnud, sest kui asjad ei lähe kohe nii nagu ma arvan, et läheb, siis ma olen tujutu. Vanematega olen ikka sidet pidanud vaikselt.

Elu Fell'is (Fetlis)

Kuna mul juhilube pole igasugustel põhjustel, siis pidi alati keegi meid kas koju tooma või Þórshöfni (Thoršoppi) viima. Ühe korra saime koju kohaliku preestriga, kellel on kõige roosam džiip maailmas.

Roosa džiip

Mitmes kohas Islandil on nö lammaste väravad. Autoga põristab veidi, kui üle sõita, aga kord käisime jala Perenaisega ja Piigaga koeri jalutamas ning nende koduväravast ei julenud väljagi minna, sest need vahed seal raudade vahel on ikka päris suured. 

Autode värav, millest jalgsi on üsna kõhe üle minna

Mul vend, kes on pere pesamuna, armastab lauamänge mängida. Olgu, olgem ausad, mulle meeldib ka. Selleks, et Kristjanit rohkem perre sisse sulatada, võtsime ette Monopoli õhtu. Piiga kogus endale 500 rahakupüüre. 

Kutt, Piiga ja mina Monopoli mängimas

Piiga oli see ka, kes mulle õpetas paar kaardimängu. Nimesid ma loomulikult ei mäleta, aga huvitavad ning põnevad ikkagi. Vaatasin, et ka kalatehases pauside ajal nooremad mängivad neid samu mänge.

Siiski keerles elu loomade ümber. Käisime jäärade aeda parandamas ning selleks, et nad emastele järgi ei jookseks on nad eraldatud piisavalt suurel karjamaal elektrilise karjapoisiga. Selleks, et elektrit karjapoissi tuleks, peab olema vooluallikas. Suvel on selleks hea kasutada päikesepatareid. Peremees hakkas mulle õpetama, et mida see plekijurakas teeb ning ma ütlesin, et ta ei pea selgitama, kuna ma õpetasin seda sama asja teoreeliselt 17 aastat. Selle peale Peremees mühatas, et noh, siis sa oskad ju traate ka kokku panna. Aga ta ikkagi ise ühendas päikesepatarei akuga ning testriga kontrollisid pinget, mis oli hetkel vais 1,6 volti.

Peremees päikesepatareid akuga ühendamas

Samal õhtul jätkus hobuste rautamine. Möödunud korral sai neile esimesed kingad alla, aga seekord siis sai linnast toodud ka tagumised, suuremad rauad. Perenaine hoidis hobust ohjadest ning Peremees ning tema väimees kopsisid rauad alla. Alguses puhastasid kabja ära, siis lõikasid tangidega vanad augukohad välja. Kui naelu hakati sisse klopsima, siis selleks, et liiga ei põrutaks, hoiti teist haamrit teiselpool vastas. Siiski oli see veidi ebamugav hobusele ning mehed pidid hobuse jalga päris tugevalt kinni hoidma, et ta taskaalu ei kaotaks ja samas ka veel jalga maha ei paneks. Üks hobune kartis veidi rohkem kui teine. Pildil olev hobune oli vana rahu ise.

Peremees ja väimees hobuse kapja puhastamas

Islandil on väga popupaarne Snapchat ning Perenaine tegi nutiajastule kohaselt ka mõned pildid ja videod meenutuseks. 

Perenaine ja hobune

Kutsikad kasvasid kiiresti, selleks ajaks kui meie lahkusime olid kaks õde juba elama kolinud Akureyri lähedale kuskile. Niipea kui kutsikad ema nägid, olid tal tissis kinni ning piima joomas. 

Kunagi ei saanud kõike 7 kutsikat peale, sest nad sebisid nii kiiresti ringi

Tüüpiline pilt, kui ema Piila seisma jäi

Kive pole ma kunagi riisunud, aga iseenesest miks ka mitte, kui sa tahad, et rohi kasvaks. Kitse aiast said "mõned" kivid kokku korjatud.

Riisutud kivid

Õhtul, kui Peremee ja Perenaine olid linna peale läinud, siis olid siga koos 5 tallega plehku pannud. Käisime Kutiga neid oma aedikusse tagasi ajamas. Kogu ajamise töö tegi tegelikult ära pere koer Piila, kes jooksis küll ühelt küll teiselt poolt. Tallekesed jäid kord ühtepidi ja kord teistpidi jalgu, aga ära me nad tõime. 

Koduteel

Peremehe lapselaps oli ka tol päeval hoida ning tol õhtul eriti tahtis ta toast plehku panna. Loomulikult kui meie Kutiga olime lambaid "koju" viimas, siis leidis lapselaps võimaluse välja tulla. Kui meie aedikusse jõudsime, siis tuli ta rõõmsal meelel meile lauda poolt vastu. Mõne minuti pärast tema kannul lõõtsutav Piiga. Vaatasime siis veidi loomi, söötsime talled ja sea ära ning läksime koju tagasi. Lapselaps ei tahtnud minna, aga ütlesin talle, eesti keeles, et hakkame minema. Ta vaatas mulle otsa ja pani jooksuga koju. Kodus ütles ta Piigale, et ta natuke kardab seda tädi, sest ta ei lubanud tal sinna jääda... ˇ

Kutt, Piiga ja lapselaps lammastele pai tegemas

Järgmisel päeval oli poiss vist koguaeg õues. Alustades mängimisest kutsikatega. Oi, kuidas ta neid venitas ja kallistas ja paitas. Siis käisime ka rannas palke kasti ladumas. Töö läks Piiga ja ta õe meelest päris kiiresti, sest neljast kastist kolm olid juba täidetud ja pool aega valvas üks ja pool aega teine õde pisikese lapselapse järele. Peale tööd sai veel liivaga mängitud.

Lapselaps kutsude ukse juures

Millist jälle võtta ja vedada?

Mere ääres liivaga mängimas. Musta värvi liiv

Peremees ja Perenaine tegid heina või silo lammastele talveks. Kuna neil on 400 looma, siis peab olema neil ka 400 kiletatud heinarulli. Käisin õhtul abiks kileotsi kinnitamas. Tolleks korraks saadi 83 rulli, aga parematel aegadel on saadud ka 120 sealt põldudelt.

Traktor, millega tehakse heinapall valmis

Enne...

..... ja pärast

Viskasin nalja, et ma ei oska süüa teha, aga ega ma mingi super kokk ka pole. Peremees õpetas siis mulle, kuidas Islandi pärast leiba teha. Pigem olid need 30 minutiga tehtavad kakukesed, kuhu ta pani sisse sammalt... mul pidi hing kinni jääma, kui ta seda tegi, sest kes siis muru leiva sisse paneb.. see nägi nii jube välja. Pärast aga küpsetatuna oli päris maitsev. 

Järgnevatel päevadel sai ühte koma teist tehtud. Kutt käis juba Þórshöfnis (Thoršoppis) tööl, aga ühe korra ta ei ärganud õigeks ajaks ja magas oma auto maha, siis tuli ta appi aeda parandama. Hobuseid taheti viia uuele karjamaale, aga üks hobune hüppas pidevalt vanal karjamaal üle aia, seega tuli elektrilist karjapoissi tõsta ning ka teine traat alla poole panna, et väiksemad hobused alt läbi ei läheks. Tõmbasime siis vanad punnid välja, paar korda sain ka haamriga näpu pihta löödud. Kutt tagus siis uude kohta naelad sisse tagasi. Vaade töö ajal oli siiski hingemattev.

Kutiga minemas hobuse aeda parandama

No naerata siis!?

Vaade peale tööd oli suurepärane. Istusime oma 10 minutit seal ja käskisin poisil nautida olukorda.

Fellis (Fetlis) oli pidevalt udu. Udu jahutas maja ja kõik, mis talle ette jäi. Islandi udu on huvitav. Kõik eestlased, keda siin kohanud olen, ütlevad, et see udu "jookseb".  Kord Þórshöfnist (Thoršoppist) tulles nägime, kuidas udu, mis tuli merelt, lausa jooksis ja kukkus üle 719 meetrise mäe. 

Merelt tulev udu

Sama mägi teise nurga alt - udu on jõudnud juba üle mäe

Tomahawk oli ka rahutuks muutunud ning käis mul külas auru välja laskmas. Ta tegi ainult tööd ja tööd ning päevadel, mil nad pidid väljasõidule minema, jäi Islandlane haigeks ning Amerikaanik pidi tööl olema. Seega käisime väikese tiiru Bakkaförderis (jumal teab, kuidas seda koha nime päriselt kirjutatakse. targemad võivad guugeldada.)

Sajaaastane sild

Tomahawk 100 aastast silda pildistamas

Sild teiselt poolt siis

Põhimõtteliselt ma tegin pilti samamoodi

Leidsime seega seene

See mägijõgi asub üsna Felli lähedal teel Þórshöfni (Thoršoppi) 

Tegelikult olin selleks ajaks juba veidi rahutuks muutunud, sest "linna" kolimisest polnud midagi kuulda ja kui Kutt järjekordselt sisse magas, siis tuli lihtsalt nutt peale. Poissi ise ära visata ka ei saa, sest lube pole ning kuidas sa pererahvast ikka tülitad, kui juba niigi nad olid meile nii palju vastu tulnud. Tol hommikul nutsin lihtsalt ja kurtsin muret. Terve järgnev nädal kulus meile uue elukoha leidmiseks, sest esmaspäeval pidi kalatehases töö hakkama ja ma ei kujutanud ette, et ma pean 13 km kauguselt tööle hakkama käima. Lõpuks Islandlane teatas, et tule Þórshöfni (Thoršoppi), sest peavari on leitud. 

Nädal oli vihmane ja pererahvas tegi rohkem koduseid töid. Mina klopsisin kokku veel neli aeda, saagisin tol nutusel hommikul kastitäie puid. 

Elektrisaega sai puud u  40 cm pikkuseks saetud

Õujeee... ma olen nii palju tööd teinud

Peremees ja Perenaine traktoril osi vahetamas. Ma aitasin ka, aga hetkel ei mahtunud rohkem traktori alla. 

Pererahval sai oma uitavatest kitsedest villand ja viisime nad mägedesse tagasi. Nägime ka isaseid kitsi, kes olid juba poolel teel koju.  Peremees rääkis, et möödunud suvel tulid emased kitsed koju ja nad viisid nad uuesti mägedesse ja sügiseks olid nad uuesti peaaegu koju jõudnud 

Kitsed mägedes

Perenaise õde käis oma kaasa ja lapsega külas ning nad tegid Snikersi kooki. Selles pole kasutatud ei suhkurt ega nisujahu. Põhilised olidki mandlikreem/või, maapähklivõi, mandlid, kookosrasv, kakao, või. Kaunistuseks soolapähklid

Snikersi kook

Tüüpiline pidupäeva saiavorm. Sink, sai, juustukaste ja riivitud juust. Enne piduliste tulekut ahju ja soe roog ongi võtta.

Piiga tegi lastele riisikrõbinatest, kakaost ja kookosvõist magustoidu

Toidust rääkides, siis mulle meeldivad islandi hotdogid. Paned saiad ja vorstid kuuma. Võtad saia ja paned sinna vahele hakitud toorest valget sibulat. Teine sama suur lusika täis läheb praetud sibulat peale (seda saab poest osta) siis vorst ja sik-sakiliselt lased peale ketšupit ja sinepit. 

Hot dogid

Perenaine tegi ka alati pidevalt mingeid kakukesi ehk siis lusika suurusi küpsetisi. Neid sai süüa igaks vahepalaks. Vahest ka lõigata pooleks ning sai prae kõrvale süüa. Väga head olid ka lihapallid ning ka kalapallid. Kuna pererahvas sõi iga 3 tunni tagant, siis nad palju ei söönudki korraga. Salat oli alati laual, aga seda söödi õige natuke. Kord kui panin rohkem endale, siis Peremees küsis, kas ma olen lambaks hakanud... 

Näide lõunalauast. Ahjukana. Veidi salatit, natuke kastet, kartul.

Tundub, et mulle meenus alati siis pilti teha, kui friikad olid. seekord on lambalihapallid. Nämmmm

Ma olen ülimalt tänulik Felli pererahvale, sest nad olid nii minu kui ka mu poja vastu ülimalt lahked ja kaastundlikud ning usun ka, et kannatlikud. Meie esialgu nädalasest kohalviibimisest sai 3 nädalat.  Suur tänu sellele perele kõige eest!

Enne lahkumist käis akna taga putukaid otsimas selline lind. Me isegi vaatasime linnumäärajast, mis lind see on, aga hetkel ei mäleta. Nende pereisa on nagu minu isa, teab vist kõiki linde, loomi ja taimi...!

Minust loomaarsti ei saa

Ma mõtlesin tükk aega, kas kirjutada sellest või mitte, sest endal pidi kohapeal pilt eest minema. Seega nõrganärvilised, teil palun lõpetada lugemine kust algavad tärnid (*****), sest meil käis külas loomaarst ja tegi täkust ruuna.

Hommikul nagu juba öeldud, tegime Kutiga hommikuse loomasöötmisringi ja tuppa tulles ikka kedagi kodus polnud. Seinad kostavad majas päris hästi läbi ja alles tunni pärast oli majas kosta Peremehe ja Perenaise häält. Meie Kutiga elame maja keldrikorrusel ja häälte peale läksin ma üles. 

Uniste nägudega pere tuli mulle üleval koridoris vastu. Minu küsimuse peale, kas nad alles ärkasid, vastas Perenaine jaatavalt. Ta oli eile oodanud Peremeest rebasejahilt ning ta oli saabunud alles kell pool kolm öösel. Küsisin Peremehelt, et kas siis tasus nii kaua jahil olla või nad äkki ei tahtnudki ennem koju tulla kui vähemalt üks rebane käes. Peremees vastas mulle enne, kui jõudsin oma küsimuse lõpetada islandi keeles: "Fjórir, fjórir." Seega neli rebast ning Perenaine kinnitas oma tõlkega, et olin õigesti aru saanud. Peremees ei taha eriti inglise keeles rääkida ja kohe esimesel päeval ta ütles, et õpetab mulle islandi keelt. Mees on oma lubadusest kinni pidanud, kuigi aeg-ajalt ta siiski suhtleb ka inglise keeles, aga kohe kordab sõnu islandi keeles. Ma saan väga harva mõnest sõnast aru. 

Päeva plaanidest rääkides ütles Peremees, et täna tuleb neile külla loomaarst täkku ruunama ja küsis kas ma tahaksin ka vaadata. Ütlesin pool kõhklevalt, et ikka, miks mitte. Ise teadsin, et vere nägemine paneb mul pea ringi käima, aga .. võib-olla nüüd enam ei pane?

Käisin korraks all Kuti juures ja kui üles tagasi läksin, siis polnud pererahvast enam majas. Vedasin oma valged VEESEADMETE kummukud jalga ja läksin lauda poole. Nägin, et pererahvas toimetas koplis, kus üks päev kitsi kokku ajasime. Läksin sinna ja neli hobust, kes hommikul sõid taamal koplis, olid ära toodud. Emastel oli päitsed peas ja isased olid alles noored ning need kappasid emaste järgi. 

Perenaine läks emastega ees ning noored hobused, kes polnud kunagi siseruumides viibinud, ei tahtnud kuidagi minna angaari. Hoidsime siis poolringi, et nad ikka märadele järgneksid. Peremees käis emastega angaarist sisse ja välja viis korda. Isased panid mitu korda kaugemale plehku, aga lõpuks saime nad sisse. Ruttu angaari uks kinni ja puidust värav ette. Lisaks veel teinegi värav latri ette.

Perenaine ütles, et nad hoiavad talvel mõnikord lambaid seal  ja panevad sisse kolm heinarulli. "Siis ei pea me neid pidevalt toitma, vaid lihtsalt uue heinarulli asemele panema. See teeb meie elu palju lihtsamaks."

See, kuidas üheaastasele noorele täkule päitseid pähe pandi oli omaette lugu. Ma panin mitu korda käe silme ette, sest ma lihtsalt ei julenud vaadata. Seega Perenaine hoidis märasid ohjadest koos ning tagurdas nad kokku nii, et noored hobused jäid väikesesse ruumi. Peremees seisis märade taga ja noor täkk tahtis kolme hobuse vahel läbi pugeda, aga oli nii kitsas. Peremees kõigepealt andis hobusele ohje nuusutada, siis proovis neid õrnalt ja imeaeglaselt üle pea panna samal ajal hobuse kaela paitades.

10 minutilise kerge "tantsu" tulemusena sai Peremees päitsed pähe ning oli vaja ainult rihma sättida külje pealt, aga täkuke raputas nii tugevalt pead, et päitsed kukkusid maha. Panin käe silme ette, sest kogu seda janti uuesti vaadata oli lihtsalt hirmus. Järgmise 5 minutiga olid päitsed uuesti peas ja seekord oli Peremees kaval, hüppas kohe teisele poole hobust hoidis peast kinni ja sai kiiresti suurust reguleerida.

Ja kus siis hobune hakkas üles hüppama. No talle kohe ei meeldinud see, mis temaga tehti. Piiga teiselt poolt aeda hüüdis: "Papi, vaata, et sa nüüd ära ei sure!" Pärast Piiga kommenteeris mulle inglise keeles, mida ta oli öelnud. "Ma armastan hobuseid, aga ma kardan neid kohutavalt," kordas ta juba varem öeldud sõnu.

Täkk seoti taha tara külge rahunema, et ta päitsetega harjuks. Peremees muidugi hakkas lollitama, et ta seisab seal, käed puusas ja parem jalg takti löömas, kuniks olukord rahuneb. Lõpuks võeti päitsete küljest köis lahti ja me läksime tuppa loomaarsti ootama.

Perenaine oli juba teise linna tööle läinud, kui loomaarst tuli. Peremees tutvustas mind talle, aga unustas ära vist, kust riigist ma olen. Ma sain islandi keelest aru ja lõpetasin Peremehe lause, mille peale viimane noogutas mulle heakskiitvalt.

************

Esimene süst tehti üheaastasele täkule juba angaaris. Enne seda jõudis ta juba eest üles lööma hakata. Peremees soovis ta süsti ajaks posti külge paigale saada, mis tal ka õnnestus, aga ilmselt mitte nii nagu soovis. Nimelt seisis täkk kui naelutatult kui Peremees köit vaevalt-vaevalt ümber posti hoidis. Jalad tikksirgelt ning pea kõrgel. Loomaarst arvas, et vast nii ongi hea ja tegi esimese süsti loomale nn tagumikku.

Siis võeti teised hobused ning viidi nad tarasse, kus nad hommikul olid. Mulle anti pihku ühe hobuse ratsmed ning hobune tuli mulle nii lähedale ja ma kartsin, et ta astub mulle jala peale.

Arvasin, et täkule tehakse operatsioon seal koha peal, aga ta toodi ka aedikusse. Loomaarst tegi veel ühe süsti. Mulle tundus, et ootasime igaviku, millal loom magama jääb ja siinkohal lõi Peremehes jälle välja koomik. Ta pani käe puusa ning tegi norskamise häält. Peretütred hakkasid naeru kihistama. Endalgi võttis suu muigele. Loomaarst kommenteeris midagi ja Peremees tegi süütu näo pähe ja hakkas veel kõvemini norskamishäätl tegema.

Lõpuks loomake kukkus potsti pikali. Oehh.. jõnks käis südamest läbi. Loomaarst jooksis kiiresti oma tööriista kastiga kohale ja hakkas tegutsema. Üks jalg seoti köiega üles ning Peremees paitas looma pead, et see rahulik oleks. Loomaarst valas kõigepealt looma elundi peale roosat vett (võis olla ka lillateravesi, aga see oli natuke liiga roosa selle jaoks), siis läks 0,5 liitrisest plastikpudelist alkoholi ning veel mingit pruuni segu, mida oppidel kasutatakse.

Skalpelliga tehti kummalegi poole munandit kiired lõked. Loomaarst haaras ühe munandi pihku ja pikistas selle sealt pilust välja. Munand oli mingi valge kesta sees ja sellele tehti veel üks lõige ning ilmus roosakas muna, mida ta hoidis kõvasti peos ja teise käega üritas suuri klambreid panna ämbrisse, kus oli roosa lahus.

Samal ajal peretütred vaatasid pealt ja üks nendest isegi filmis. Tundsin, et mul hakkas juba veidi paha. Keerasin enanst ümber ja kui tagasi pöörasin, siis oli üks klamber looma küljes ja loomaarst viskas munandi aia äärde. Oehhh õudust, tundsin, et enam ei jaksa olla. Läksin, käisin toas ära ja sõin ühe kuklikese.

Tagasi tulles Piiga küsis, et miks sa ära läksid, kas sinu jaoks oli see liiga rõve (gross)? Ütlesin, et ei, ma lihtsalt ei kannata vere nägemist. Loomaarst ütles, et see pole veel midagi, tal on mitu korda farmerid hobuse kaela otsas ära minestanud. Siis on farmerite naised appi tulnud ja mehed hobuse kaelalt lihtsalt ära.

Noor hobune oli narkoosist toibumas ja Peremees hoidis teda veel kinni, et ta endale haiget ei teeks. Aga lõpuks sai hobune Peremehest jagu ja tahtis püsti tõusta. Oeh küll see oli vaevaline. Hobune oli nii hakkamist täis, aga ta kukkus ühe külje pealt teisele. Kuni ta momendiks rahunes ja lõpuks jõusis jalgele ning käis nagu purjus teismeline. Paar sammu ja edasi, siis natuke külje peale ning tagasi ning siis edasi.

*************

Ma küsisin Piigalt, et mis siis lõpuks sai, kas looma õmmeldi ka, aga ta ütles, et ta ei tea nii palju sõnu inglise keeles.

Loomaarst kirjutas arve ning viskas veel natuke nalja Peremehega ning ma mõtesin, et minust küll loomaarsti ei saa. Aga põnev oli ikkagi. See maaelu on nii põnev ning selle talu rahvas tundub, et teeb kõike armastusega! 

Hommikune ringkäik

Ärgates polnudki vist kedagi majas. Nagu oli ja ei olnud ka. Ei saanudku aru. Meenus, et Perenaine oli öelnud varem, et ta käib kolmapäeviti abis ühel vanainimesel. Põhiliselt koristab kodu, aga aitab ka planeerida toitu ja muid tegemisi kaheks nädalaks, kuni ta jälle tagasi on.

Seega. Kamandasin Kuti ruttu üles ja mulle appi. Sest ma polnud kindel, kas koerad lasevad ennast ketti panna või mitte.

Alguses ma ei saanud kuuri ustki lahti ja kohe käis peast läbi tuhat mõtet. Aga näis,  et tegemist oli "nõr'kuus kon'tiides" situatsiooniga. Nii kui kuuris koerte ruumi ukse lahti tegin, tormasid kolm suurt koera välja ja kõik pidid just jalgevahelt läbi jooksma. Mul võttis esimese hooga hinge kinni. Kutsikad on ka juba nii suured, et need jaksavad üle paku läve tulla ning korraga oli terve õu neid täis.

Edasi läksime lambalauda poole. Ja minu imestuseks läksid isased koerad oma kohtadele ning lasid ennastka ketti panna. Veidi värsket vett neile ning tallekesed ootasid.

Viis tallekest, kes kasvavad põssaga koos.

Põssa on üks igavene ahnepäits, aga tundub, et kõhud said gneil täidetud.

Põssa jäi magama peale piimaportsu.

 Partidega läks lihtsalt. Munad pesast põue, natuke sööta ja vesiheina.

Hobused taamal söömas.

Kitsed tulid ka vaatama, milleg tegeleme. Taamal on haned

Ulrika the farmer

Eilne päev osutus veidi pettumuseks. Käisime Þórshöfnis (Thoršoppis), et kohtuda kalatehase ülemusega, aga Amerikaanik ja tema miljoni tegemise ja toimetamise hulgas ta ei jõdnudki korralikult asja organiseerida ning me lihtsalt istusime paar tundi  Báranis (Bauranis).

Mr. Hulk jõudis ka mingi aeg Báranisse (Bauranisse) ja hommikusöögi käigus selgus, et talle on see Þórshöfnis (Thoršoppis) viimane p2ev.

"On ka aeg," ütles ta naerdes, "ma olen siin kõik juba ära näinud, mis näha on - kosk ja lambafarm. On aeg edasi liikuda ja vaadata, mida inimesed tsivilisatsioonis teevad."

Amerikaanik ja Mr. Hulk läksid poole kolmese lennukiga minema Akureyri (Akurejri), kust edasi läheb teine lend Reikjavikki.

Meile tuli perenaine restorani järgi ja tulime koju ära. Kodus kinnitasime keha ning ootasime, et kas tänaseks on mingit tööd teha, kui tuppa jooksis Piiga, pere noorim tütar, ja hakkas midagi islandi keeles ja kätega vehkides selgitama.

Tuli välja, et Peremees oli saduldanud hobuse ja Piiga oli teda ratsmetest kinni hoidnud. Äkki oli hobune ehmatanud ja sööstis minema, hüppas üle aia ja siis veel üle teisegi. Esimesel aial tuli ülemine laud ära. Peremees käis hobusel järgi ja Piiga polnud enam nõus selle hobuse selga istuma. Peremees küsis oma 5-aastaselt õetütrelt, kas too sooviks veidi sõita. Väikesel tüdrukul polnud midagi selle vastu, kui ainult hobune ainult jälle üle aia hüppama ei hakka, see oleks tore. Peremees kinnitas, et ta on tugevam kui Piiga ja nad võivad jalutamas ära käia.

Pärast ratsutamist tuli perenaine tuli ütlema, et täna pole mingit tööd, aga pärast hiljem selgus, et neil oli parajasti hobuste rautamine pooleli ning seal poleks meist suuremat abi olnud. Vihma ka veel hakkas sadama... Need vihmased päevad tunduvad nii lõputud.. mida nad ongi, sest päike siin kandis ei loojugi enne 17. juulit.

Õhtusöögi ajal küsisin, et kas homse päeva plaane on juba. Neid oli mitu - minna rannikule puid ja palke koguma. Seal kandis kus elame, tuleb tormide aegu palju palke rannale. Inimesed transpordivad palke jõgedes, parvetades neid allavoolu, aga osa palke panevad plehku, lähevad merre ja jõuavad siis hoovustega Islandile. Kus need jõed asuvad ma ei mäleta ja ka Perenaine ei osanud öelda. Teine plaan oli värvida väikese maja veranda uuesti ära. Ja kolmandaks näidata, kuidas talitada loomi, sest pere sõidab paariks kolmapäeval Akureyri (Akurejri) ja tulevad neljapäeva õhtul tagasi.

Hommik algaski sellega, et Peremees näitas mida teha vaja on. Esiteks tuleb koerad välja lasta. Nad on öösel kuuris koos kutsikatega. Kutsikatele tuleb anda juua ja süüa. Koerad tuleb panna lambafarmi ette ketti. Laudas tuleb teha viiele tallele piimasegu ja põssake tuleks eemale ajada, sest ta muidu joob kõigi tallekeste piima ära. Põrsas oli nii solvunud, kui Peremees ta õuest uuesti tuppa lasi piimale. Järgmisena tuli partidele söök panna, munad korjata ja suplemis-joogivesi ära vahetada ning kitkuda neile rohtu. Partidele meeldib eriti vesihein. Aa ja kõige lõpuks tuleb ka koertele vett panna selle koha juurde, kus nad ketis on. Peremees küsis, et kuidas on olla "Ulrika, the farmer". Vastasin, et pole hullu, see oli kerge praegu.

Mul on siin Islandil olnud pidevalt külm. Keha pole harjunud 25 kraadisest soojusest tulles, veel 8 kraadise jahedusega. Külma peletamiseks olen palju kuuma vett joonud. Aga täna oli väga päikesepaisteline hommikust saati ning tundus, et hakkan ka oma külmavaresusest jagu saama. Nagu see oleks mingi haigus. Eh.

Peremees kutsus mind appi kitsi kokku ajama, sest kõik isased kitsed ehk sokud teise karjamaa peale viia. Enne, kui käisime laudas, siis kitsed olid aias ja üks neist hakkas koeraga põksima. Ja hakkasin veidi pelgama, sest sokkude sarved on igavesti pikad ja keerdus, aga tööst ka ära ei öelnud. Põnev ju.

Ajasime kitsed ühte kokku aedikusse. Mina olin rohkem kartlik pealtvaataja, aga oma ajamise element ma olin ikka, minust nad mööda ei jooksnud, kui julgesin süda see puperdades, käed laiali ajada.

Siis tulid ka Kutt, Perenaine ja pere tütred appi. Ka Peremehe vanim tütar oma kolmeaastase pojaga, tuli vanaisale külla. Toimus tutvustamise ring ja Piiga kallistas oma suurt õde tugevalt ning ütles, et seda õde armastan ma kõige rohkem.

Sellesks, et sokud kätte saada, aeti kitsed laadimissulu ette kokku ja emased kitsed lasti värava vahelt välja. Viis isast laaditi hobusekärusse. Loomulikult kaks kõige nooremat panid käru ukse vahelt jooksu, aga nad saadi peagi kätte.

Sõitsime Kutiga autos kaasa 25 km kaugusele mägijõe äärde, kuhu sokud jäetakse kuni sügiseni. Peremees ütles, et kitsedele meeldib seal, kuna kitsedele meeldib turnida

Auto hobusetreileris kitsedega mägijõge ületamas. Selline org saigi neile "suvilaks".

Peremees ajas kitsed autost eemale, et need auto järgi joostes koju tagasi ei tuleks.

Tagasiteel haaras Peremees autos binokli järele, kuid seda siiski ei võtnud. Ta ütles: "Ma vaatasin, et lambatalled jooksevad. Tundus olevat huvitav." Paus. Ma juba jõudsin mõelda, et mis seal ikka huvitavat on kui talled kepsutavad. Ju on siis mingi maameeste asi, et talle kaugelt lambaid vaadata meeldib. Mine inimesi tea. "Meil liigb ringi rebaseid. Mõtlesin, et lambad jooksevad nende eest ära." Selge. Siis on tõesti huvitav.

Autos olles keegi midagi eriti ei öelnudki, aga Peremees ütles järsku, et tal on kohting. Selgitades selgus, et ta saab jahimeestega kokku, et minna rebasejahile. Talust idapool, kose juures, mis langeb otse merre, olla nähtud mitut rebast ja nad lähevad nüüd neid jahtima.

Koju jõudes küsis Peremees, et kas sa aeda oskad parandada? Vastasin noogutades. Viisime aia lauta ja kui haamrid, naelad, mõõdulindid koos, siis hakkasime Kutiga vanu laudu lahti kangutama. Uued lauad, mis olid juba kuskil mingid lauad olnud, läksid kiiresti kasutusse. Naelad sisse ja aed oma koha peale tagasi. Mul isa õpetas, et vanadest laudadest tuleks naelad välja võtta, sest pärast on nii jama tuha seest naelu korjata. Lisaks võivad laua sees olevad naelad kellelegi kogemata jalga sattuda. Seega tõmbasime ka katki läinud laudadest naelad välja.

Värav on lambalaudas pikali. Saag, naelad ja haamer on valmis. Kutt läks mõõdulinti ja teist haamrit tooma

Saime just enne lõunasööki aia parandatud. Kui Peremees küsis, et kaugele jõudsite, siis vastasin, et ah, see nii raske töö, et me homme lõpetamine. Tema polnud suu peale kukkunud ja tögas, et jajahh, selleks kulub tal tavaliselt kolm-neli päeva.

Peremehe hing jäi vist kripeldama ja peale lõunat ma siis ütlesin, et aed sai ette, lõime naelad vanadest laudadest ka välja ja tööriistad panime tagasi. Saime kiitva noogutuse osaliseks.

Enne jahile minekut andis Peremees mulle ülesandeks traktor seest pesta. Alguses arvasin, et ta teeb nalja, aga kui tolmuimejat traktori juures nägin, siis oli kõik selge. Kutile jäid traktori taga olevate liigendite õlitamine.

Vot sellise traktori kabiinis ma istusingi. Alati tööd tehes ei tule meeldegi pilti teha. Käed märjad ka. 

Traktor pestud ja tee joodud, polnud siin aega puhata. Järgmisena läks töösse väikese palkmaja veranda õlitamine. Perenaine ütles, et meil kulub selleks paar päeva. Kutt vajus kohe näost ära. Ma mõtlesin, et üls kolme tunni me seda tööd küll ei tee. Koostöö Kutiga oli imehea. Üks värvis ühelt poolt käsipuud ja teine teiselt poolt. Põranda tõmbasin ise suure pintsliga üle, sest eelmine abiline oli selle natuke laiguliselt vävinud ja ma kartsin, et Kutt ei saa hakkama. Seega Kutt värvis samal ajal trepikäsipuid. Tööks kulus ainult tund ja 45 minutit.

Vasakpoolse maja rõdu saigi üle õlitatud. Nad rendivad suveks külastajatele: http://fellcottages.is/?lang=en#

Kutt oli nii uhke oma kiire töö üle ja sai ka Perenaiselt kiita, kui nad olid vanas majas asju ära panemas. Kui me Perenaisega sõitsime Þórshöfni (Thoršoppi) tütardele, kes käisid sisebasseinis ujumas oma õelapsega, siis Perenaine tunnistas, et tal on ikka nii hea meel, et terass sai värvitud. Sest külalised tulevad juba ülehomme ja tal oli piinlik laigulise põranda üle.

Õhtusöögiks oli traditsiooniline islandi söök: kartulipuder, lambamaksa pikkpoiss ja toorsalat. See lambamaksa värk oli veidi imelik, aga halb ka pole. Kutt ütles, et tema seda enam ei sööks.

Peremehel on ka uudiseid rebasejahilt, aga ta pole veel tagasi ja egas enne homset sellest ma vast kuule. Perenaine lisas, et kolmapäeval ta ära ei lähe, ainult Peremees läheb käib linnas ära.

Tänane päev on nagu täiega asja ette läinud ja tegelikult mul on väga hea meel, et saatuse tahtel viimasel hetkel sattusin just islandi perre. Mida ma oleksin teadnud elust Islandil ilma nendeta?

Ma usun, et mul ema imestab, et me nii palju tööd siin teeme. Aga ma ise mõtlen küll: "Issand Jummal tänatud, et ema-isa on meile kõiki neid remondi ja majapidamistöid õpetanud - mul oleks piinlik täiega, kui ma oleksin mingi linnapreili, kes ei oska, peale pitsa tellimise ja küünte lakkmise, mitte midagi!!"