Peod, võistused ja puhkused

Tere

Tavaliselt, kui vend mulle Facebookis sõnumi saadab, et kuidas läheb, siis see tähendab, et ma pole vist tükk aega midagi endast koju kirjutanud. Pole ka aega olnud, sest on olnud üritus ürituse otsa. Ma ei tea, kui palju te teate, aga mul on aeg ajalt hirm või foobia rahvarohkete kohtade ees. Äreveus tuleb peale ja ma tahan sealt lahkuda. Eelmine aasta, kui Baranis oli rohkem kui 25 inimest, siis ma ei suutnud seal olla, ma lihtsalt tõusin põsti ja jalutasin minema sõnagi lausumata.

Selleks, et oma hirmudest üle olla, otsustasin see aasta osaleda kalatehase aastalõpupeo korraldamises. Ega ma vist eriti midagi ei teinud, sest see oli mul esimene kord ning teadjamad inimesed olid rohkem organiseerijad. Fusi oli konferansjee, Vilborg oli tehnilise poole pealt abiks, Kapy aitas kõike kokku võtta. Siis olid veel Islandi kolm tüdrukut, kes aitasid mänge läbi viia. Hobbit, Steppi ja Halla (loe: Hatla) filmisid videomaterjali. Mina panin selle video kokku. Lõpuks Steppi ütles, et ta on aastaid kalatehase peo jaoks videosid teinud, aga nii professionaalset videot pole neil varem olnud. Ma küsisin, et miks nad kohe mind kampa ei võtnud, sest ma oleks tahtnud ka osa võtta ja ehk näideldagi, mille peale ta vastas, järgmine aasta oled sa kindlasti meiega, sest me ei teadnud kui osav sa oled. 

Lisaks sellele sebimisele (organiseerimisele), pidi iga rahvus tegema eelroa. Eestlasi on tehases 2 - mina ja Amerikaaniku Toanaaber. Toanaaber, aga ei käi kunagi mingitel pidudel. Ühe korra käib ja siis ütleb, et oh, nõme oli ja ma enam ei lähe. Ma oma rumala peaga arvasin, et ah, mis see kolm kilo kartulisalatit üksi ära pole teha. Kuni sain teada, et tuleb 150 inimest ning arvutades tuli, et pean tegema 15 kilo salatit. Pidin nutma hakkama ja soovisin menüüd muuta - singi küüslaugu-juusturullideks, aga Kapy ütles, et nad on arvestanud, et on kartulisalat ja ma tehku seda. 

Leidsin Toidutarest rustikaalse kartulisalati retsepti. Võtsin koguse 7 portsjonile ja korrutasin selle 10ga, sest eestlased söövad salatit rohkem, aga islandlased panevad selle võileivale ning võtavad ainult supilusika täie. No, seal retseptis on 5 keskmist kartulit.. no kamoon, palju see keskmine kartul siis kaalub??? Mul tekkisid veel suuremad kahtlused, et kuidas ma sellega kõik hakkama saan?

Kui ma Pärnus elasin, siis käisin ma kuskil aasta aega mormooni kirikus, sest lihtsalt oli raske ja nad olid suureks toeks mulle. Sealne kirikupea on põhitöökohaga Pärnu Kutsehariduskeskuses kokanduse õpetaja. Ta käib õpilastega võistlustel ning nad on saavutanud suurepäraseid kohti. Igastahes ma küsisin paar päeva varem Mormooni  (mormooni kirikupea) käest, et kui palju ma midagi peaks salatisse panema. Ta saatis mingi retsepti, kus oli enam vähem samad kogused, mis mul, lihtsalt oli vaja korrutada 150ga.

Küsisin ta käest ka, et palju soola panna. Ta naeris selle peale ja ütles, et maitse järgi. No eriti ma targemaks ei saanud, aga kindlust sain juurde, et vähemalt olen õigel teel, sest olin koostisained juba ära tellinud ja midagi enam eriti teha ei andnud.

Tehas ostis loomulikult kõik toorained. Lõpuks otsustasin tellida umbes nii: 8 kg kartulit, mille ma keetsin ära juba neljapäeval, 1,5 kg soolakurke, 2 kg tomatit, 1,9 kg sinki, 2 kg sibulat, 50 muna, 2 kg hapukoort ja 2 kg Hellmansi majoneesi! Reedel tuli Islandlane appi hakkima. Ta on Baranis kokana abiks olnud ning tean teda juba Pärnu aegadest, kuna ta elas siis Eestis veel. Ta hakkis sibulad, soolakurgi, tomati. Kutt kooris kõik kartulid hapu näoga, aga enne ka ära ei läinud, kui aitas munad ära koorida. Ma hakkisin kartulid, munad ja singi. Mina ei tea, aga selleks kulus ilmatuma palu aega. 10 l ja kaks 5 l potti ja 3 kaussi said kogu seda hakitud kraami täis ja hapukoor ning majonees polnud veel lisatud! 

Pilt enne möllamist: kauss soolakurgi ja tomatidega, 2 potti kartulitega, pott muna ja singiga, kauss sibulatega (selle taga soolakurgi purgid), 5 majoneesi purki, kauss majoneesi-hapukoore segu jaoks (kaks topsi olin juba sinna pannud kui tuli mõte pilti teha), hapukoore topsid.

Vahepeal lippasin veel proovi ning ma polnud vist 48 tundi maganud, sest panin öösel kokku videosid, mille Hobbit ja Steppi pidid tooma mulle kolmapäeval, aga tõid neljapäeval, kell 5 õhtul. Õnneks oli neljapäev vaba päev - ikkagi esimene kevade päev, mida Islandlased tähistavad!

Proov kestis ka 3 tundi ning seal näitasin videoklippe. Mõned klipid tuli välja visata, sest tehase direktor Päälik ütles, et inimeste tervise üle ei tohi nalja visata ning ühtede ja samade inimeste üle oldi juba nalja visatud. 

Peale proovi, pool 12 õhtul, kaapisin siis kõik hapukoore topsid tühjaks ning lisasin 2,5 supilusikatäit soola. Peale segamist maitsesin ja pidin otsad andma kui soolane see tuli! Lohutasin ennast mõttega, et tavaliselt oli emps alati soola lisanud hommikuti vajadusel, sest kartul võtab kõvasti soola endasse. Lisaks oli veel minu retseptis värsket tomatit, mis imeb soola endasse. Lisasin veel 5 purki majoneesi. Ikka oli soolane.. Ning kuhu see kõik peaks veel ära mahtuma? No mina ei tea, aga sellist mökerdamist pole ma varem teinud, pooled kartulid sinna, siis tomatid pooleks ja veel pooleks, sibulad sinna. Munad singiga kukkusid peaaegu kõik ühte potti ning pott sai täis ja sibula jaoks ruumi polnudki. Esialgu möllasin supilusikaga aidata, aga siis lõpuks võtsin hommikuhelbe kausi ja tõstsin kolmest potist ja neljast kausist asju kokku kolme potti. Majoneesi-hapukoore segu oli eriti usukumatu sedasi lisada.

Ma mõtlesin ikka, et oh, kui hea, et me kodus mõnikord segasime enne kausis kastme kokku koos soolaga. Enamasti ju said majonees ja hapukoor otse kartulite peale lisatud ja siis kogu kraam kokku segatud.

​Lõpuks jõudis aeg kogu see kraam läbi segada. Puulusikas kõverdus salati vastupanu all, aga tundus, et sai läbi segatud kõik. Maitsesime... Kutt kiitis kõike. Ma ei uskunud. Laupäeval aitas Kapy oma autoga need kolm potti kultuurimajja viia ja ta palus maitsta enne kui me kodust lahkusime. Ta ütles, et tal on kõht nii tühi, aga see on parim kartulisalat, mida ta söönud on. Ma ei uskunud ikka veel, sest tavaliselt isegi retsepti järgi tehes tulevad mu toidud mingid imelikud. 

Peol olin ma paar korda ka lava peal. Esimest korda siis, kui paluti lavale tulla inimestel, kes eelroad valmistasid. Eeslased pakkusid kartulisalatit; bulgaarlased fetajuustu-spinati pirukat, mis oli nii maitsev; poolakatel oli ka kartulisalati moodi salat, aga nad serveerisid seda lehttaigna korvikestes, mis oli vooderdatud singiviiludega, et lehttainas kuivaks jääks; sakslased pakkusid mingeid vorste saia ja ketšupiga (saia ja ketšupit keegi juurde ei pannud); islandlased ise pakkusid lõhefileed grillitud saia ning sinep-majoneesi kastmega. 

     

Sakslaste saiad, bulgaarlaste fetajuustu-spinati rullid ja minu kartulisalat

Pidusaal kolme pika lauaga

​

Teist korda sai laval käidud, kui pidin juhendama eesti rahvusmängu. Kahjuks teised rahvused ei saanud aru või ei osanu mänge välja mõelda, seega  poolakad pidasid kõne, et millal ja kus kasutada sõna "kurva". Bulgaarlased lõpuks hüppasid alt oma näidendiga, sest nad tõlkisid loo vene keelest inglise keelde ja viimasel õhtul, kui oli vaja harjutada, siis nad kõpsetasid oma pirukaid. Sakslased ütlesid, et neil läheb vorstidega nii pallju aega ning nad ei jõua midagi teha.

​

Olin laval ja ei kartnudki ega tekkinud mingit foobiat. Mõtlesin, et isegi kui tekib, siis ära ma ei jookse, sest järgmine aasta kavatsen rohkem organiseerimisel abiks olla ja tuleb tugev olla. Mängisime seda kalameeste mängu, mida Meos alati pidudel tegi - pudelikaela tuleb saada rõngas, mis on riputatud kalamehe pulga otsa. Noh, selle mänguga läks nii, et keegi ei saanud hakkama. Ma kodus sain esimesel korral poole minutiga ja teisel korral poole kiiremini. Eks lava peal ole ka kõik teine. Auhinnaks oli osalejatele pudel Horvaatia valget veini, mida Amerikaanik siia importis. 

Pilt: ettevalmistused mänguks, unustasin lõpp produktist pilti teha. Kiire oli

​

Pidu iseenesest mulle meeldis, sest see meenutas väga minu vanemate suuremaid sünnipäeva pidusid. Sissejuhatav kõne Fusilt ning siis tehase direktorilt. Eelroogade söömine - kolm pikka lauda olid saalis ning kui eelmine aasta alustas aknapoolne rida, siis see kord uksepoolne. Siis olid need rahvusmängud ja tüdrukute etteasted. Pearoog, mille restoran Baran (Amerikaanik, Ungarlane, Islandlane ja Horvaatlanna) valmistas. Magustoiduks oli komm ja kohvi. Peale seda oli video ning veel mõned mängud. Toitlustamine käis rootsi laua süsteemis - igaüks võttis endale nii palju kui tahtis ja pärast võis veel juurde võtta kui kõik olid korra ära käinud. Kuna kartulisalatit oli nii palju ja kõik, kes maitsesid seda, ütlesid, et parim salat, siis pakuti seda ka pearoa osana. Ma ei tea, ma ikkagi ei uskunud, et see neile meeldis. Ju nad lihtsalt olid lahked, aga mulle endale salat maitses mõnusalt koduselt. 

Udune pilt, kus tüdrukud korraldavad mängu tehaste direktoritele.
Kalatehase ja kalajahu tehase direktorid.

Õhtusöögi lõppedes aitasid kõik taldrikud ära viia ning lauad kokku panna, sest algas "disko" osa. Eelmine aasta ma ei suutnud sinna "disko" people minna. Isegi õhtusöögile minek oli nii, et ütlesin Vilborgile, et tulen siis ja ainult siis, kui tema kõrvale saan istuda. Õnneks olime aknapoolses reas ja seljaga enamike saalisolijate poole ja ei näinud seda rahvamassi. Mulle tookord ikkagi õhtusöögi osa meeldis, sest nagu ma ütlesin, see meenutas vanemate suuremaid sünnipäevasid.

Seekord käisin ka õhtusel tantsulkal, sest järgmine nädalavahetus pidi olema võrkpalli aastalõpu mängud ja suur pidu. Vaja oli koguda julgust, et häbenemata tantsida. Ma päris üksi ei tahtnud minna, aga esialgu keegi minu ja Amerikaaniku tuttavatest ei tahtnud ka tulla. Amerikaanik oli väsinud ja ei tahtnud minna. Ungaslasest Attila, kes oli Eestis 5 tärni restorani kokk ja nüüd on esialgu suveks siin tööl, ei teadnud kas minna või mitte ning horvaatlannast Brankica polnud ka kindel, sest ta ütles, et ei võtnud ühtegi piduriieetust kaasa ja sina Ulrika näed väga pidulik välja. Olin esialgu pettunud, kui aitasin neil asju Baranis maha laadida. Otsustasin nad koju saata ja ise siiski peole minna. Ungaslane ütles, et ta vahetab püksid ära ja tuleb ikkagi kaasa, mille peale Hirvaatlanna ütles, et ah ma tulen samade riietega, mis seal ikka. Jõudsime peole 1 aegu ja pidu lõppes kell 3 ning kogu see aeg sai tantsitud, kas nendega või siis töökaaslastega. Eks pisut sai alkoholist ka julgust juurde joodud.

 * * * * * *

Järgmine nädalavahetus oli Öldungi võrkpalli võistlused. Öldung ehk tõlkes "vanem" on võrkpalliturniir, kus võivad osaleda inimesed, kes on vanemad kui 30 või saavad 2018 aastal 30. Mängitakse 25 punktini ja kui kumbi võistkond on saavutanud ühe geimivõidu, siis kolmas geim mängitakse 15 punktini. Kirja tuleb saada 2 geimivõitu.

Meil Alkuris oli 2 võistkonda, tugevam ja nõrgem. Alkur ehk maakeeli alk on ise lind ning Hrafngerðúr (loe: Hrapp-gerdur) voolis ise puust selle linnu välja.

Meie nõrgem Alkur 2 võistkond treeneriga

Mõlemad võistkonnad treeneriga. Igal aastal on Öldungil ka mingi teema, seekord pidid võistkonnad midagi sarnast kandma, meil olid ererohelised säärikud ja "tätoveeringuga" varrukas. Lisaks sai veel näole "glitter'it" pandud. Ma ei teagi, kuidas see eesti keeles on. Sätendavat geeli?

Alkur 1 ja 2

Geeli lisamine näole

​Me selle nõrgema tiimi koosseisuga olime mänginud ainult ühe korra - esmaspäevases trennis, sest muidu oli meil ülesmängijaks üks noorem naine. Akureyri sõitsime juba reede õhtul, sest esimene mäng oli kell 8 hommikul. Kaotasime mõlemad geimid võistkonnale, kes tuli lõpuks meie liigas teisele kohale. Laupäevane päev läkski meil kõik kaotuse tähe all. 

Iga mäng oli erinevas asukohas. Esimene oli suures jalgpalli hallis, kus oli 9 mänguväljakut. Seal oli esialgu raske mängida, sest ei osanud ruumi suurust tajuda ning lisaks olid laelambid nii heledad, pärast vähendati nende heledust. Teine mäng oli juba tuttavas spordihallis, kus oli 3 väljakut ja kus ma 2 nädalat tagasi olin ka võistlemas, ning saavutasime siis ühe võistkonnaga teise koha. Kolmas mäng oli ühe kooli saalis, kus oli ka 3 väljakut, aga kui meie mängisime, siis oli 2 kasutuses. Kolmanda mängu mängisime selle turniiri kõige vanemate naistega. Minu ja ilmselt meie kõigi üllatuseks võitsime esimese geimi, teise geimi kaotasime. Kolmanda geimi ajaks olid pensionärid juba hoo sisse saanud ja nad olid peatamatud.

Teine mäng

Õhtusöögil käisime sushi restoranis. 

Teisel päeval ütlesid naised, et oh enam pole kaotada midagi, võtame asja naudinguga. Esimesel päeval olid proovimängud, et kes on tugevam ja kes nõrgem. Loomulikult olime siis teisel päeval selles nõrgemas grupis. Alustasime mängu võistkonnaga, kellele eelmine päev kaotasime 25-8 ja 25-12. Vastasvõistkond, nähes meid, oli nägu naeru täis, sest me olime eelmine päev väga nõrgad vastased. Meie aga, kuna polnud enam midagi kaotada, siis võtsime asja lõbusalt, naersime ja kui punkti saime, siis tulime kõik kokku ja hüüdsime oma võiduhõike. Vastasvõistkonna naeratus kadus üsna pea. Meie treener Árni (loe: Aurtni) oli samal ajal teises hallis võistlustel ja ei saanud abiks olla, aga vastased pidasid pikalt nõu, sest seis oli pidevalt viigiline. Kaotasime siiski mõlemad geimid 25-18 ja 25-19. Nad võitsid lõpuks tugeva servijaga.

Teine mäng läks juba paremini, sest esimese mängu kaotasime napilt. Teise võitsime, sest seis oli koguaeg väga viigiline. Kolmas geim tuli vastu võtta kaotusega. Mulle tundus, et nad vahetasid servijat. Et see naine servis alguses, kui ma olin taga ja kui ma olin kolm kohta edasi liikunud, siis servis ta jälle. 

Tulemused

Meie viimasele mängule sattusid kaasa elama meeste võistkond ida Islandilt. Ma kirjutaks koha nime ka, kust nad pärit olid, aga need Islandi nimed on nii keerulised. Meie võistkonnast Hjördis (pildil minu taga) tundis sealt ühte meest, kes oli tema sugulane. Teise geimi ajaks jõudis ka meie esimene võistkond kohale ja ergutajaid oli rohkem ning meie "power" (tõlkes: võimsus, teha tahtmine) nii suur, et vastasvõistkond silmnähtavalt lihtsalt hääbus moraalselt. Nad olid pidevalt 5 või 6 punkti taga. Mängu lõppedes andsid mehed meile roosid ja karbi komme. Tegime ka pilti. 

​

Oma liigas jäime siiski kahe viimase võistkonna hulka ning järgmine aasta oleme madalamas liigas. Meie esimene võistkond, aga sai teise koha ning liigub ühe liiga võrra kõrgemale. 

Õhtust käisime söömas sadama äärses kuulsasmja väga heas restoranis  Bryggjan (loe: Brikjan). Peale õhtusööki läksime hotelli asemel hoopis edasi diskole, kus esines keegi Islandi tuntud laulja. Me jõudsime kohale viimaseks lauluks, peale seda läks tants lahti diskori käe all. 

Islandlased on huvitav tantsurahvas, nad tantsivad oma tuttavate ringis, 10-15 inimest koos, mehed-naised segamini; aeg-ajalt mehed paluvad naisi tantsule ja tantsivad ühe tantsu koos ja siis jälle ringis; samal ajal kõik laulavad täiest kõrist kaasa. Mina, kes ma enamasti ei kuule laulusõnu, ei osanud eriti kaasa laulda, aga refrääni osasid lausin ikka kõvasti ja valesti kaasa. Islandi lugude sõnu oskasin ka enda üllatuseks kaasa laulda, sest tööl ma kuulan koguaeg kõrvaklappidest islandi raadiot  RÁS 2 (loevad seda: raus tvö). Jumal tänatud, et kuulan! 

Pilt ka töö juurest summutavate kõrvaklappidega, milles on raadio. 

Meil käivad trennis kolm meest, kes on üle 30 a vanad. Meie treener Árni, poolakast töökaaslane Thomas ja eestlane Reivo, kes on Saarepiiga vend ja saab sügisel 30. Nad mängivad meeskonnas, mis kunagi koos ei treeni, aga alati võistleb Öldungil. Neil oli välja panna seekord 4 võistkonda tavalise ühe asemel (enne Öldungit mängib ainult üks võistkond). Enamik mehi on pärit Kopaskerist, mis on meist 70 km kaugusel põhjapool, aga kolme võistkonna jagu mehi elab välismaal ja nad harjutavad seal teiste võistkondade juures. 

Esmaspäeval meil enam võistlusi ei olnud, aga Alkur 1 käis veel viimasel mängul, mille mõlemad geimid nad võitsid ja see kindlustas neile teise koha. 

Auhinna galal medalitega

Siis kui nemad käisid oma medalil järgi, siis meid kaunistas makeup artist. Kõik me saime sama silmameigi.

Mina ja Vilborg oma teise koha medaliga. Blak tähendab võrkpalli ja lindi teisele poolele on kirjutataud "peaaegu kohal", mis tõlgendub teise kohana. 

Õhtune pidu toimus suures spordihallis. Tundus, et see võis olla korvpalli saal. Keskel oli lava, lava ees suur tantsupõrand ja mõlemal pool tantsupõrandat oli 6 suuremat lauda, kuhu mahtus istuma 10 kuni 12 inimest. Lisaks oli veel lava vastas seinas 2 baari ning baari ja tantsupõranda vahel oli veel hulga väikeseid püstijala lauadasid. Suurte ja väikeste laudade vahele oli üles pandud ka suuremad serveerimislauad õhtusöögi jaoks, kust igaüks käis endale ise toitu võtmas peale avakõnet. Õhtusöögiks neil laudadel oli sushi ning nagu Vilborg ütles, siis enamik inimesi polnud sellega rahul. 

Meie saime istumise koha, sest me läksime varem kohale
(minumeelest me jäime hiljaks pool tundi)

Pidu jätkus esinejatega. Kaks, ka Eurovisoonil osalenud, lauljat, kes tavaliselt koos ei esine, esitasid tunni aja jagu laule, visates nalja üksteise ja teiste lauljate üle. Rahvas pidevalt naeris, kui nad laulsid või rääkisid palade vahel. VIlborgi õde ütles, et kahju, et sa islandi keelest nii palju veel aru ei saa, sa jääd nii paljust ilma. Tantsisime nende laulude saatel ja kogu saal laulis kaasa. Viskasin õhtu lõpuks nalja, et oh polnud häda midagi 500 inimesega peol olla. Vilborg tegi seepeale suured silmad ja ütles, et pileteid peole müüdi 1500 ja kindlasti oli vahepeal tantsuplatsil 1000 inimest. Siis, kui teine bänd esinema tuli, siis oli tõesti kitsas. Meie 10 inimese "ring" oli nii lapikuks surutud ja minu seljataga tantsiv mees või naine tantsis minuga samas rütmis vasakule ja paremale, muidu oli tunne nagu nühiks selga vastu seina pidevalt. Vot nii kitsas oli!

Peol oli ka pildi tegemise masin. Tegid pildi ja said smsga sõnumi.

Kõik meie naised oma tumedate silmadega.

Viimased peolt lahkujad. Selle pildi tegime telefoniga, sest masin enam ei töötanud.

Võrkpalli hooaeg on sellega lõppenud ja mul on nüüd kaks nädalat puhkust. Käin järgmine nädal ka arsti juures, sest selg ikka teeb valu ning Kristjanil lõpeb kool mai lõpus ning juunis saavad tunnistused ning siis tuleb edasi paberid viia Akureyri kooli.. uhh. Lisaks on mul üks nädal juunis ja üks nädal juulis puhata. Ega me kuskile ei lähegi, aga lihtsalt hea on ka mittemidagi teha.

Tervisi Islandilt,

Ulrika

Lõpetuseks ka klipp videost, kus võetakse tööle mehed pealinnast ja mida nad kõike peavad tegema, et tööle minna. Meil muutusid reeglid karmimaks ja mehed "kogevad" kogevad seda liialdatult.

Hommikune külaline ja päevastest tegemistest

Kuulsin läbi une, et keegi koputas uksele. Uks tehti lahti ja mingi mees astus sisse. Nõudlik ja otsiv hääl küsis: "Karorl?"
Võis ka kõlada ka ka Kalor või Karlorl. Igastahes on minu majaomaniku poja nimi Karol. Ehmatasin ülesse, et ei tea mis sugulased nüüd siia sattunud on. Tõusin kiiresti voodist, et minna vaatama, kes tuli, aga esikus polnud kedagi. Käisin kõik toad läbi, aga Kutt magas oma toas ning maja oli tühi.
Ju see mingi unenäo lõpp oli.

Kobisin voodisse tagasi. Vaatasin sülearvuti kella. Kell oli 7.30! Ohsa, kus võttis vanduma, et olen hiljaks jäänud, enam ei jõua putru ka keeta. Kargasin voodist välja ja hõikasin Kutti, et see üles ärkaks. Panin eelmine päev klaas kaerahelbeid klaasi sooja veega likku, et hommikul läheb pudru tegemise ja söömise peale vähem aega. Köögis pudrukauss käes seistes avastasin, et kell on alles 6.30! Islandil ju kella ei keerata, aga millegi pärast sülearvuti oli kella keeranud.

Magamistuppa jõudes näitas ka telefoni kell ainult 6.30. Läksin siis õnnelikuna kööki tagasi ja valmistasin oma pudru. Lisasin veel soola ja klaas piima. Pudru alla kaussi panen teelusikatäie võid.

Pildil on kausis veega üleöö seisnud kaerahelbed, klaasis piim. Pott on pudrukeetmiseks valmis

Homme tahaks rosinad juurde panna, sest poiss viskas pool putru minema, kuna see oli soolane. Vaatame kuidas rosinad asja mõjutavad. Ma põhimõtteliselt ei taha koju suhkrut osta. Mett võiks vist küll soetada.

Tööl olin INNis ehk seal, kus turska lindi peale pannakse ja see siis kolme korruselisesse sügavkülma läheb. Ootasime mingi 10 minutit UTi järgi, sest nad polnud oma kaste valmis pannud, et sügavkülmast lindi pealt tulev kala pappkarpidesse pakkida.

Peale esimest pausi pidas üks meestest kogu tootmise kinni, kuna kala oli roheline. Ilusate Silmadega ülemus pärast selgitas, et see roheline on teiste kalade nahk, mis on jäänud lindi külge kinni. Kuna külmkapis on 2x3x3 ehk siis 12 suurt mootorit, mis külma ringi ajavad, siis need ventilaatorid lennutavad lindi pealt teiste kalade naha ning kala pole enam puhas.

Kõik kolm ülemust pidasid esialgu aru INNis. Nii palju kui ma Islandi keelest aru sain, siis pakivad nad edasi, aga see kala, mis täna kõik välja võetakse, tuleb teise külmhoone lattu viia. Lisaks nad inspekteerisid veel kalu, mida meie Toanaabriga lindile ladusime. Päälik küsis, et kes lõikamislaual kontrolli teeb, et mõni kala on liiga räbal ja lõikajatele tuleb selgitada, milline kala on kvaliteetne ja millise võib "blokki" (ehk suuremad kalatükid, millelt eemaldatakse enne pakkimist nahk) panna. Meile tulid viis bulgaarlast tööle ja esimesed kolm päeva kui nad tööl olid, siis oli kala eriti jube. Nüüd on see palju parem ja ilusam. Vigu ikka juhtub sisse - mõnel kalal on uim küljes, mõnel on valge nahk veel küljes, mõnel pole sabatükk päris korralikult ära lõigatud jne.

Homme tehakse sügavkülm tühjaks ja ülehomme tuleb seda pesta. Meil on kaks sügavkülma süsteemi. Üks on see suur, kus on INN ja UT. Teine on 8 külmkapi rida, mis käivad kokku ja lahti nagu lõõtspill ning lõõtsa vahele pannakse alumiiniumpannid, mis on omakorda täidetud kas kilekottidega või karbikestega. Kogu jahutussüsteem käib tänu ammooniumile. Aeg ajalt on ka lekkeid olnud. Minu esimesel hooajal korra evakueeriti kogu tehas. Päris hullult ajas see nuuskpiirituse hais nutma ja kargas ninna. Targemad teada rääkida, et too ammoniaak on närvimürk.

Lisaks tursale on praegu ka "krauslepa" (grásleppa) hooaeg. See on minu meelest igavesti tihe/raske ning kole ja hirmutav kala. Kõht punnis ja väiksemad isendid on roosa või helesinise kõhualusega. Väärtuslik on ainult emaste mari. Ma ei teagi, mida tehases nende kala korjustega tehakse. Ilmselt pakitakse kilekotti ja külmutatakse ning siis müüakse firmadele, kes kalast teevad väetist või toidulisandit loomadele. Kalamarja 2 kotti eemaldatakse emase kõhust ja pannakse tünnidesse, kust koheselt järgmised inimesed valavad marja mingisse masinasse, mis eemaldab marjadelt kotid. Kogu tegevus tundub nii jälk. Esimest korda seda nähes pidin öökima hakkama. Aga nüüd kaks nädalat hiljem on isegi ok.

Leidsin YouTubest ühe video. Meil inimesed lõikavad kalal küll keskelt kõhu lõhki ja siis roogivad kõik sealt välja. Aga sealt saab ettekujutuse kala suurusest.

Meil oli eelmine nädal koosolek, kus oli vaja inimesi mingitesse komisjonidesse. Üks oli ürituste korraldamine ja teine oli tööalaste ettepanekute tegemiseks. Igast (rahvuse)grupist pidi olema vähemalt ühes esinduses liige. Mina kui eestlaste esindaja sattusin siis ürituste korraldamise komiteesse. Kapitoola tuli minu juurde enne lõunat ja ütles, et me peame nelipühade plaanis tehasesse mune peitma hakkama, aga enne seda tuleb kõike organiseerida. Neljapäeval peale tööd saame kokku. Kutil on küll vene keele Skype tund, aga nad saavad õpetajaga kahekesi palju paremini hakkama kui mina seal juures ei passi.

Lõuna ajal käisin korra "linnavalitsuses", et küsida rendi toetuse kohta, aga nad ütlesid, et pead ise netist pikenduse tegema. Ma korra proovisin, aga igakord uuele lingile vajutades viskab islandi keelse lehe ette ja siis kui inglise keelse peale lähen, siis olen alguses tagasi. Mõtlesin, et küsin peale tööd Amerikaaniku abi.

Aeg-ajalt on INNis töötades päris külm hakanud. Esimesena hakkavad külmetama näpud, siis varbad ja pärast keha. Ma hommikuti lähen jala tööle, seega on soe sees ja kampsuniga hakkab palav. Sügavkülmas on miinus 45 kraadi. Kui kala läheb lindi pealt pilust külmikusse, siis osa jahedat õhku vajub sealt ikka välja. Pilu ees on küll paksust pehmest läbipaistvast kollakast plastikust ribad, aga see ei hoia 100% jahedust kinni. Eriti külm hakkab siis, kui ka õues on miinuskraadid. Ma olen tavaliselt peale esimest pausi jalga tõmmanud villased sokid. Peale lõunat lisaks ka kampsuni. Paremasse kätte palusin spetsiaalse sooja punase kinda, mis tundub olevat ka videos oleval kalamehel käes. Vasakusse kätte panin kaks villast kinnast (kui on ainult puuvillana ja villane kinnas, siis hakkavad näpud külmetama) ning neile peale läheb veel kaks sinist lateks kinnast. Kaks, kuna kui pealmine läheb katki, siis alumine on terve ja külm vesi ei pääse kätt jahutama. Isegi kui mõni kalaluu teeb mõlemad kindad katki, siis luu väljudes ei pruugi kaks auku kattuda ning vee sattumine villasesse kindasse võtab rohkem aega.

Toanaaber naerutas mind oma rohkete anekdootidega ja elust Eestis kui ta veel noor oli. Kusjuures homme on Toanaabri sünnipäev. Ta saab 27. Sünnipäevadest rääkides, siis Islandlasel on täna sünnipäev. Tema saab kas 52 või 53.

Lõpetasime päeva 10 minutit enne nelja. Sellist kiirpesu pole ma lindile veel teinud kui täna. Homme-ülehomme nagunii läheb rohkemaks seebitamiseks ja küürimiseks.

Tavaliselt peale tööd ma käin ja katsun Bárani ust, et kas keegi on juba tööl. Aeg-ajalt nad jätavad ukse lahti. Leidsingi Amerikaaniku rääkimas mobiiliga. Ta kunagine esimene armastus tuleb siia tööle. Amerikaanik saatis mu pikalt kui tema abi küsisin, öeldes, et las islandi keele õpetaja õpetab elulisi probleeme lahendama. Küsisin veel Islandlase sünnipäeva kohta, aga näis, et Amerikaanik teeb talle lihtsalt õhtusöögi välja ja võtavad paar pitsi ja kõik. Ma polnud restoranis kuulduga rahul ja lahkusin. Mõtlesin, et ehk kogu Bárani seltskond istub peale tööd korraks maha dringiks, aga nad on omavahel koguaeg nagunii nii sabapidi koos, et see ei tulnud kõne allagi.

Käisin poes ja ostsin Kuti soovi peale liha ning hommikupudru jaoks rosinaid ja piima. Lisaks veel salati materjali. Kodus lasin Kutil salati kokku panna - kurk ja maitsestamata kreeka jogurt (hapukoort neil vist polegi). Maitseained võis poiss ise valida. Mina tegelesin hakkliha ja kartulite praadimisega. Kokku sai üks kena moos. Kannatas süüa küll. Ega ma mingi tore kokk pole, aga aia taha ka ei läinud. Meil on muidu nõudepesumasin ka, aga Kutt pesi käsitsi kõik nõud ka ära.

Tänane islandi keele tund lükati homsele. Kutil on koolis mingisuguse peo jaoks näidendi ettevalmistamine käsil. Tunde neil polegi, vaid ta aitab asju maalida ja pärast ka muusikat sättida.

(Kuulsin, et vabakoolis on ka muusikali ettevalmistamise nädal. Neil on 9. aprillil on esietendus.)

Hetkel möllab väike 40 km/h kiirusega tuul väljas ja vihma sajab. Hommikuks lubas külmetada.. ei tea kas lumi on maas. Pean veel pesu masinast välja võtma ja kuivama panema. Homme uued seiklused jälle.