Külalised Eestist - Húsavíki vaala vaatlus

Mulle tundus, et sain vennaga ehk Doktorandiga juba ammu kokkuleppele, et nad tulevad naisega ehk Keeleteadlasega, koos Islandile meile külla. Alguses sain aru, et tulevadki kohe seitsmeks päevaks meie juurde, aga sõidu lähenedes ja asja arutades, tundus mõistlikum vaadata kogu saarel ringi - rentida auto, mitte otselennuga tulla ning paar päeva meie juures olla. Meil siin ümbruskonnas saaks kolme päevaga vaatamisväärsused vaadatud. Siselennu üks pilet on sama kallis, kui Islandile edasi-tagasi pilet kahele.

Keeleteadlane arvas, et kindlasti peab vaalu vaatama minema. Tegin ettepaneku seda teha Húsavík'is. See on meist AINULT 2 tunni kaugusel. Islandil mõõdetakse kaugusi tundides, et kui kaua sa pead kuhugi sõitma. Doktorant pidi pikali kukkuma, kui kuulis, et peab 7-8 tundi autoga sõitma, et pealinnast meie juurde jõuda. Tegin ettepaneku maksta vaalavaatlus ise kinni, sest Islandil on kõik nii kallis. Eestiga võrreldes on asjad kaks kuni kolm korda kallimad, alustades toidust ja lõpetades bensiiniga. Doktorandile ma ei öelnud, aga mul oli plaan anda talle ka N1 tankla bensiini kaart. N.ö. prepaid ehk kaardi peal on raha juba laetud ja kasutad seda maksevahendina.

******

Kutt oli esmaspäeval tööl jala välja väänanud ja jäi teisipäeval koju, aga mul oli vaja veel hulk pesu pesta ning kolmapäeval mängis ta pesunaist. Aeg-ajalt ma ei jaksa kodus midagi teha, esikunurka tekivad tolmurullid ning pesu kuhjub pesukasti ning nõud moodustavad kraanikausis, vaatamata nõudepesumasina olemasolule ikkagi laeni. Tegelikult said nõudepesutabletid otsa ja ... no eks loll on see, kes vabandust ei leia. Igastahes on alati suur motivatsioon koristada enne külaliste tulekut.

Töölt koju jõudes oli Kutt sõpradega väljas ja ma viisin oma voodi teise tuppa ning tõin endale kaks kitsast voodit ning lükkasin need kokku. Pühkisin põrandad igalt poolt ära, kuna Doktorant hakkab hullult aevastama, kui tolmurullid kuskil toas kükitavad. Igastahes said nad privaatsema toa. Kutt maga minu magamistoa eestoas alates mai algusest. Meile mõlemale isegi sobib nii. Ta on mulle lähemal, aga ma ei luba oma toa ust kinni panna. Põhjus on lihtne - ma ei taha, et ta ennast minust päris ära isoleerib, ta ei pea ennast üksikuna kodus tundma. Teisalt saan ma ta toal ka silma peal hoida. Ühest hoiatusest täiesti piisas. Tal olid sokid voodi all ning ma võtsin telefoni ära 24 tunniks. Peale seda pole ükski asi enam põrandal ööd veetnud. Kõik on tooli peale pandud. Isegi mustad pesud on laua all olevas sahtlis.

Ettevalmistused tehtud ja siis 26nda juuli õhtul külalised saabusidki. Nad alustasid sõitu pealinnast hommikul kell 9, peale väikeseid sekeldusi ja saabusid Þórshöfn'i 13 ja pool tundi hiljem.

Kolm sugulast

Tutvustasin neile maja ja tegin WC reeglid selgeks - uks kinni, keegi on sees, uks lahti, järelikult võib sisse minna. WC uksel on tegelikult võti kuskil olemas, aga mulle isegi meeldib see süsteem. Lisaks pole vannituba-WC's soojusallikat, seega kui hoida uks lahti, siis tuleb soojust teistest tubadest ka sinna ning lisaks pääseb niiskus sealt minema peale vannis käiku vms.

Vaala vaatlus algas kolmveerand 10, ja kohal pidime olema pool tundi varem. Sõit Húsavík'i võtab umbes 2 tundi aega. No ausalt, ma ei tea mitu km see on! Selleks, et kindlasti õigeks ajaks kohale jõuda, tegid külalised ettepaneku kell 7 minema sõita. Ise arvasin, et see on liiga vara, aga noh, vahet pole ega ma ka minuti pealt osanud öelda kaua läheb. Kõik oleneb ilmastiku oludest. Kord talvel sõitis Amerikaanik Húsavík'i 5 ja pool tundi.

Ärkasin koputuse peale, Doktorant küsis, et kas te juba olete üleval, Keeleteadlane juba sõi ühe skyr'i jogurti ära. Ma vaatasin kella, pea käis hullult ringi ja mõtlesin, et ma oleksin saanud 5 minutit veel magada, sest äratus oleks siis helisema hakanud. Hommikupudru tegemine võtab aega ainult 5 minutit ja selleks, et putru kiiremini ära süüa serveerin seda suurel taldrikul. Mõtlesin, et Keeletadlane on juba söönud ja tegin putru kolmele inimesele. Kui puder valmis sai, siis Doktorant pakkus Keeleteadlasele ka putru ja ta oli nõus proovima. Käisin korraks oma toas ja kui tagasi tulin, siis olin unustanud kogu jagamise proovi ja ma ei mõistnud, et kuidas Keeleteadlane putru saab süüa kui ta sõi hommikusöögiks juba jogurtit. Mõlemad siis selgitasid, et Doktorant andis oma taldrikust, aga mulle ei jõudnud kohale, et kuidas ta sai anda, kui ma tegin putru ainult kolmele inimesele. Mõlemad olid nii ehmatanud näoga ja nad ei saanud aru, mis toimub, et miks ma selliseid imelikke küsimusi esitan. Mul hakkas piinlik ja ma vabandasin, et pea käib ringi viimasel ajal hommikuti ja hetkel ei saa ma aru ise ka, mis toimub.

Autole andsime hääled sisse täpselt kell 7. Sõit Húsavík'i möödus tutvustades kohalikke inimesi ja kohti.

"Siin selles majas elab Amerikaanik."

"Selles rohelise rõduga majas elab üks kunagine õpetaja, tema projekti kirjutamise oskuste töttu ongi Amerikaanik siin."

"Siit teest edasi elab üks õpilane oma isaga, ta ema elab Þórshöfnis ja see poiss töötab Baranis."

"Siin elab selle rohelise rõduga naise õde."

"See minion on selle õe tehtud. Ma mõtlesingi, et kus tal need heinapallid asuvad."

''Siin on Svalbarð. See on nagu see Norra Svalbard, kus Amerikaanik aprillis käis, aga lihtsalt d-täht on teine.... Ja-jaa, see imelik täht on helisev d. .. Oot-oot, vaata kus see sinine silt peab paremat kätt olema.. oih, hoopis on kollane... Igastakes sõidad siit mäest üles ja siis keerad esimesest teest paremale, kus on leader sheep lamba muuseum. Ah, ma ka ei tea, kuidas seda leader tõlkida. Nagu liider või juht või pealik."

"Varsti tuleb see äge koht, kus saab matkata. Nii tund aega. Ma ei tea palju see on. 7 km vist? Seal on 13 punkti, mida saad läbida... näed siit saabki minna."

"Kui me mäest üles sõidame, siis seal on platoo, kust avaneb nii ilus vaade.... ok, vaade jääb seljataha...    ...hahhahaa, ok, ok me ei pea siin peatuma, meil pole aegagi."

"Siis kui tuleb see suur valge sild, siis enne seda saab sõita Detjafossi juurde. See on Islandi kõige võimsam juga. (Doktorant naeris selle peale ja ütles, et kõik ütlevad oma jugade kohta seda)... ei ole võimalik, ma tean, et see on kõige võimsam. Teised võivad olla kõige kõrgem või kõige laiem jne."

"Peale valget silda vaadake vasakule, seal on hobuserauakuuline kanjon, mille kunagine liustiku jõgi uuristas. Nagu Niagaara juga, mis aastatega taandub. Aga praegu jookseb jõgi teisest kohast... (Keeleteadlane ütleb Doktorandile, et autojuhid vaatavad teed)... Vaata jah teed, me pärast tuleme nagunii siit läbi. See on nagu looduslik rahvuspark... "

"Varsti tuleb see üksik noh, mis ta nüüd ongi, no ütle see sõna. Treiler ta ei ole, aga see on see koht, kuhu asu saab panna... No vaata vaata, seal kaugel üksik.. ohoo, esimest korda näen, et see on avatud.. jajaa! loomulikult, KONTEINER ju!"

"Wow, kui ilus sinine meri. Keeleteadlane sa tee pilte, et pärast Doktorandile näidata... (Doktorant kommenteerib, et see tee on nii jube, järsak on alla aga teepiirdeid polegi ning ta ei julge mere poole vaadatagi, pea hakkab kõrgusest ringi käima).. No, pärast näed neid pilte, aga siin selles kohas on meri alati imelist smaragdi värvi."

"Kui tee hakkab mäest alla minema, siis hakkame kohale jõudma."

"Ooh, ot misasja? See on ju Húsavík'i päikesepaneelide tehas. Seda alles ehitatakse. Meil on üks tuttav (Mömmi, kes teeb ehitajatele soojakus süüa), kes siin töötab. Tehas annab palju töökohti siin põhja piirkonnas, aga islandlased on mugavad ja ei tahagi nii palju töötada, aga immigrandid teevad meelsasti tööd. Tehas saab olema suht suur saasteallikas, kuna hakkab soojuse tootmiseks kasutama kivisütt. Nad kaevasi tunneli läbi mäe ja avastasid seal kuumavee allika, nüüd on kogu tunnel auru täis. Kui tehast hakati ehitama, siis see planeeriti kasutama kivisütt, aga ju nad mõtlevad välja, kuidas seda kuuma vett kasutada, mis maapõuest tuleb.

"Ära muretse see vaalavaatlus koht jääb peatee äärde, paremat kätt. Ära väga kihuta, sõida rahulikult. Näed siin ongi... jajahh, pargi siia. Issand me oleme lausa tund aega varem kohal."

Astusin Gentle Giants'i kontorisse, tervitasin islandi keeles ilusasti góðan daginn ehk 'goudan daiinn'. Jätkasin edasi inglise keeles, et meil on broneering Ulrika Palts'i nimele. Naine leti taga näis olevat segaduses ja küsis, et kas suhtleme islandi keeles või inglise keeles. Ütlesin, et inglise keeles. Ta naeratas ja vastas, et talle tundus, et ma olen islandlane. Leidsime meie broneeringu, sest suure komplimendi peale olin ma unustanud mis kell meil reis algas.

Õnneks, et ma kiirpaati ei valinud, seal pidi kaksiratsi kollastes tunkedes sinisel toolil istuma

Jalutasime all rannas ringi, tegime paar kohustulikku pilti. Panime silma peale meie Sylvia nimelisele paadile. Märkasime, et enamik paate on naistenimedega. Kõht oli tegelikult veidi tühi, ma pakkisin kaasa paar puuvilja ja läksime siis ülesse auto juurde. Panin endale veel kampsuni selga, sest kontorist öeldi, et kindlasti pange soojalt riidesse. Oma õuna ma panin auto tagaistmele ja kui uuesti õuna otsima hakkasin, siis oli see kadunud. Õnneks olin pakkinud kaasa rohkem ning võtsin kotist uue.

Kohustuslik selfie

Gentle Giants kompanii paat Sylvia

Läksime alla istuma ja Keeleteadlane järsku avastas, et mida ta oma käekotiga laevas teeb, et natuke naljakas on sedasi. Nad läksid uuesti ülesse ja tagasi tulles teatasid rõõmsalt, et nad leidsid mu õuna, see oli veerenud kõrval auto alla. Aga kuna auto sõitis ära, siis nad märkasid seda.

Pool tundi enne väljasõitu hakkasid inimesed kogunema meie laeva juurde. Tegin ettepaneku ka kohe laeva peale minna enne teisi. Peale piletite ettenäitamist, ütles pileti kontrolör, et minge laeva ja te saate uveroolid. Mida?, küsisin. Overalls ehk külmakaitse ülikond, noh mingid tunked olid.

Issand jummal, mõtlesin, mul on see paks talvejope peal, mul küll tunked selga ei mahu!!! Jope oli sooja tõttu eest lahti, kui tunked jalga tõmbasin, siis jäi jope ette ja ei saanud selle riietumisega hakkama. Hakkasin isegi juba veidi higistama. Otsustasin siis jope kinni panna ja proovida, kas saan luku kinni või mitte. Doktorant aitas kõhu pealt lukku veidi tõmmata ja vupsti oligi olemas. Kutt imestas, et kui empsile läheb selga, siis peab mulle ka minema. Läkski!

Mahtus selga see XL

Reis alga

Giid ütles, et nüüd kõik pingutage silmi ja kui te näete, kuskil veepahvakut, siis ilmselt seal ongi vaal.

Vaal kella 1 peal

Kapten kihutas paadiga sinnapoole, kuhu enamik inimesi näpuga näitasid, sest pahvakuid tuli mitmest kohast. Alguses nägime ikkagi ainult delfiine.

3 delfiini

Siis vaalasid.

Küürvaal ehk pikkloibvaal (Megaptera novaeangliae) on vaguvaallaste sugukonda kuuluv vaalaline

Küürvaalad elavad maailmameres Arktikast Antarktikani. Neid on tänaseks kindlaks tehtud 14 karja, mis omavahel ei segune.

Küürvaalad on suhteliselt jässakad ja suure peaga. Täiskasvanud isendite kehapikkus on 12–16, harva kuni 18 meetrit. Kaal 35-40 tonni. Nende loivad on pikad, moodustades kuni veerandi kehapikkusest.

Toituvad peamiselt vähilaadsetest, peajalgseist, limustest ja väikestest kaladest. Husaviki laht on väga planktoni rikas ning vähilaadsetel on siin hea elu, seega ka kõikidel vaalalistel. Küürvaalad tulevad siia aprillis ja lahkuvad oktoobri lõpus. Nende pojad peavad sündima soojas vees, tavaliselt ekvatoriaaletes vetes, kuna "vasikatel" puudub külma kaitsev rasvakiht (blubber). Rammusat emapiima saavad nad ühe aasta ja täiskasvanuks saavad nad 10 aastaselt.

Sukelduda võivad nad kuni pooleks tunniks. Meie nägime neid nii kahe kuni 10 minuti tagant peale sukeldumist. Nad võivad samas kohas pinnale tõusta, aga samas võivad ka täiesti ootamatult kuskil mujal veest välja tulla. Mömmi pärast küsis, et kas te nende hingeõhku ka tundite? Minu pearaputuse peale krimpsutas ta nina ja ütles, et see on lihtsalt jälk, kui sa sellesse pahvakusse satud.

Giid ütles, et kui saba kõrgelt üles tuleb, siis vaal sukeldub. 

Esimene vaal ujus meie paadi alt läbi ning hispaanlasest merebioloog-giid ütles, et kui mulle näete, siis sealt tuleb varsti vaal välja. Doktorant nägi varsti igal pool mulle.

"Näe, vaata, seal on mullid.... oo jajaa, vaal läheb seal!"

Alguses olime paadi ahtris, aga vaalu taga ajades ronisime laeva ülemisele dekile, kus giid ja kapten olid. Kapten pidas raadio vahendusel teiste kaptenitega sidet. "Meil siin lääne osas on kaks vaala hommikul nägime kanjndsj klasdjf kljdko8uoirk, jaaa jahh, teine paat nägi seal ka aoksfd kksdpoa....... hahhahaa, ok tulge siis siia amkl ospdo ölsdfk löslldf." ning kapten pani paadile hääled sisse. Loomulikult ei saanud ma kõigest aru ega mäletagi, mida seal räägiti, aga Doktorant oli üllatunud, et ma neile seal tõlk olin.

"Ohohh, ohohh, mis see veel on? Ulrika, mis see on? Kas tal on saba lõhki või? Mis toimub?," päris Doktorant mult. Giid oleks nagu temast aru saanud ja vastas, et vaadake nüüd kõik, see vaal lehvitab meile, ta on külili ning kas te märkasite kui suur on tema uim? Veerand tema kehapikkusest!" Ma ei tea, vaal oli kaugel ja me alles sõitsime tema poole...

Vastastvõistkonnale tervist. Teise firma tunked olid helekollase õlakuga.

Pooleteist tunni pärast sai mul kõrini. Pilti ma vaalast ei saanudki, siin blogis olevad pildid on Doktorandi või Keeleteadlase tehtud. Videod olid ka sellised, et vaal oli juba läinud või siis oli kellegi pea või käsi telefoniga ees. Ühe video ma isegi filmisin kogemata laeval olijate jalatseid. Oehh.

Andsin omadele teada, et lähen alla. All ahtris istudes meri kõigutas nii mõnusalt, oi kui mõnusalt. Ma olin potsatanud kahe naise vahele. Pikema vaatlemise peale ja saksa keele oskuse tõttu sain aru, et mõlemal on paha olla. Vasakul olev naine pani silmad kinni, sest tal oli nii parem olla. Paremal pool olev noor naine oli näos valge, aga 5 minuti pärast jäi magama. Mul tuli ka tukk peale. Hoidsin silmad üles teki poole ja märkasin, et Doktorant korraks pööras pilgu ahtri poole, aga alla ei vaadanud. Mõtlesin, et Doktorant siin klõpsutab pilte kiiresti-kiiresti ja ma ei saa talle lubada kolme uinuva kaunitari pilti. Pingutasin, et ärkvel olla.

Hispaanlase sõnul on see maailma parim kakao

Kuskil 20 minuti pärast hakkasime tagasi sõitma. 3 tunnisest reisist oli 45 minutt veel järel. Olime tulnud lahe teise serva ja tagasi sõit kestiski peaaegu nii kaua. Soojenduseks saime pool tassi kakaod, rohkem poleks saanudki, sest meri loksutas parajalt. Ning kakao kõrvale sai traditsioonilist islandi pööratud rombikujulist pontsikut kleinat.

Kleina

Peale reisi käisime Husaviki restoranist läbi. Kutt sõi burksi, Doktorant ja Keeleteadlane päeva kala ning mina võtsin kergelt soolatud tursa kartulipudruga. Alguses kui minu taldrikuga tuldi, siis kukkus mu nägu öra, kuna ma nägin kui suured portsjonid olid päevaprael. Pärast tuli välja, et minu hiiglama suurel taldrikul on keskel süvik, kuhu kogu portsjon ära mahutati. Väga hea söök oli.

No vaadake ise!

Iga kord kui me Husavikis käime, siis läheme kohalikku maailma parimasse pagarikotta. Võtsime seal koogitüki, mis oli hiiglama suur ning mida Islandi kombe kohaselt serveeriti vahukoorega. Loomulikult meilt küsiti, et kas soovime. Ikka soovime! Islandi traditsioone tuleb jälgida, kui soovid kogeda maksimaalset nädalasest reisist.

Siinkohal jätan jutu katki, sest pean magama minema ja homme ootab põnev tööpäev, aga sellest varsti. Kui me kolmapäeva õhtul koju jõudsime, siis Keeletark ütles, et talle tundub, et me olime nagu kolm päeva ära, sest iga peatuspaiga vahel tuli sõita nii kaua. Järgmises postituses kirjutan Ásbyrgi kanjonis käigust.

Ok üks video ka siia lõppu.

Puhkepäevad ehk meenutusi elust Fellis (Fetlis)

Nüüd olen Islandil olnud juba üle kuu aja. Tundub nagu oleks alles eelmine nädal tulnud. Vahepeal pole aega blogida olnud. Tegelikult pole ka tahtmist olnud, sest kui asjad ei lähe kohe nii nagu ma arvan, et läheb, siis ma olen tujutu. Vanematega olen ikka sidet pidanud vaikselt.

Elu Fell'is (Fetlis)

Kuna mul juhilube pole igasugustel põhjustel, siis pidi alati keegi meid kas koju tooma või Þórshöfni (Thoršoppi) viima. Ühe korra saime koju kohaliku preestriga, kellel on kõige roosam džiip maailmas.

Roosa džiip

Mitmes kohas Islandil on nö lammaste väravad. Autoga põristab veidi, kui üle sõita, aga kord käisime jala Perenaisega ja Piigaga koeri jalutamas ning nende koduväravast ei julenud väljagi minna, sest need vahed seal raudade vahel on ikka päris suured. 

Autode värav, millest jalgsi on üsna kõhe üle minna

Mul vend, kes on pere pesamuna, armastab lauamänge mängida. Olgu, olgem ausad, mulle meeldib ka. Selleks, et Kristjanit rohkem perre sisse sulatada, võtsime ette Monopoli õhtu. Piiga kogus endale 500 rahakupüüre. 

Kutt, Piiga ja mina Monopoli mängimas

Piiga oli see ka, kes mulle õpetas paar kaardimängu. Nimesid ma loomulikult ei mäleta, aga huvitavad ning põnevad ikkagi. Vaatasin, et ka kalatehases pauside ajal nooremad mängivad neid samu mänge.

Siiski keerles elu loomade ümber. Käisime jäärade aeda parandamas ning selleks, et nad emastele järgi ei jookseks on nad eraldatud piisavalt suurel karjamaal elektrilise karjapoisiga. Selleks, et elektrit karjapoissi tuleks, peab olema vooluallikas. Suvel on selleks hea kasutada päikesepatareid. Peremees hakkas mulle õpetama, et mida see plekijurakas teeb ning ma ütlesin, et ta ei pea selgitama, kuna ma õpetasin seda sama asja teoreeliselt 17 aastat. Selle peale Peremees mühatas, et noh, siis sa oskad ju traate ka kokku panna. Aga ta ikkagi ise ühendas päikesepatarei akuga ning testriga kontrollisid pinget, mis oli hetkel vais 1,6 volti.

Peremees päikesepatareid akuga ühendamas

Samal õhtul jätkus hobuste rautamine. Möödunud korral sai neile esimesed kingad alla, aga seekord siis sai linnast toodud ka tagumised, suuremad rauad. Perenaine hoidis hobust ohjadest ning Peremees ning tema väimees kopsisid rauad alla. Alguses puhastasid kabja ära, siis lõikasid tangidega vanad augukohad välja. Kui naelu hakati sisse klopsima, siis selleks, et liiga ei põrutaks, hoiti teist haamrit teiselpool vastas. Siiski oli see veidi ebamugav hobusele ning mehed pidid hobuse jalga päris tugevalt kinni hoidma, et ta taskaalu ei kaotaks ja samas ka veel jalga maha ei paneks. Üks hobune kartis veidi rohkem kui teine. Pildil olev hobune oli vana rahu ise.

Peremees ja väimees hobuse kapja puhastamas

Islandil on väga popupaarne Snapchat ning Perenaine tegi nutiajastule kohaselt ka mõned pildid ja videod meenutuseks. 

Perenaine ja hobune

Kutsikad kasvasid kiiresti, selleks ajaks kui meie lahkusime olid kaks õde juba elama kolinud Akureyri lähedale kuskile. Niipea kui kutsikad ema nägid, olid tal tissis kinni ning piima joomas. 

Kunagi ei saanud kõike 7 kutsikat peale, sest nad sebisid nii kiiresti ringi

Tüüpiline pilt, kui ema Piila seisma jäi

Kive pole ma kunagi riisunud, aga iseenesest miks ka mitte, kui sa tahad, et rohi kasvaks. Kitse aiast said "mõned" kivid kokku korjatud.

Riisutud kivid

Õhtul, kui Peremee ja Perenaine olid linna peale läinud, siis olid siga koos 5 tallega plehku pannud. Käisime Kutiga neid oma aedikusse tagasi ajamas. Kogu ajamise töö tegi tegelikult ära pere koer Piila, kes jooksis küll ühelt küll teiselt poolt. Tallekesed jäid kord ühtepidi ja kord teistpidi jalgu, aga ära me nad tõime. 

Koduteel

Peremehe lapselaps oli ka tol päeval hoida ning tol õhtul eriti tahtis ta toast plehku panna. Loomulikult kui meie Kutiga olime lambaid "koju" viimas, siis leidis lapselaps võimaluse välja tulla. Kui meie aedikusse jõudsime, siis tuli ta rõõmsal meelel meile lauda poolt vastu. Mõne minuti pärast tema kannul lõõtsutav Piiga. Vaatasime siis veidi loomi, söötsime talled ja sea ära ning läksime koju tagasi. Lapselaps ei tahtnud minna, aga ütlesin talle, eesti keeles, et hakkame minema. Ta vaatas mulle otsa ja pani jooksuga koju. Kodus ütles ta Piigale, et ta natuke kardab seda tädi, sest ta ei lubanud tal sinna jääda... ˇ

Kutt, Piiga ja lapselaps lammastele pai tegemas

Järgmisel päeval oli poiss vist koguaeg õues. Alustades mängimisest kutsikatega. Oi, kuidas ta neid venitas ja kallistas ja paitas. Siis käisime ka rannas palke kasti ladumas. Töö läks Piiga ja ta õe meelest päris kiiresti, sest neljast kastist kolm olid juba täidetud ja pool aega valvas üks ja pool aega teine õde pisikese lapselapse järele. Peale tööd sai veel liivaga mängitud.

Lapselaps kutsude ukse juures

Millist jälle võtta ja vedada?

Mere ääres liivaga mängimas. Musta värvi liiv

Peremees ja Perenaine tegid heina või silo lammastele talveks. Kuna neil on 400 looma, siis peab olema neil ka 400 kiletatud heinarulli. Käisin õhtul abiks kileotsi kinnitamas. Tolleks korraks saadi 83 rulli, aga parematel aegadel on saadud ka 120 sealt põldudelt.

Traktor, millega tehakse heinapall valmis

Enne...

..... ja pärast

Viskasin nalja, et ma ei oska süüa teha, aga ega ma mingi super kokk ka pole. Peremees õpetas siis mulle, kuidas Islandi pärast leiba teha. Pigem olid need 30 minutiga tehtavad kakukesed, kuhu ta pani sisse sammalt... mul pidi hing kinni jääma, kui ta seda tegi, sest kes siis muru leiva sisse paneb.. see nägi nii jube välja. Pärast aga küpsetatuna oli päris maitsev. 

Järgnevatel päevadel sai ühte koma teist tehtud. Kutt käis juba Þórshöfnis (Thoršoppis) tööl, aga ühe korra ta ei ärganud õigeks ajaks ja magas oma auto maha, siis tuli ta appi aeda parandama. Hobuseid taheti viia uuele karjamaale, aga üks hobune hüppas pidevalt vanal karjamaal üle aia, seega tuli elektrilist karjapoissi tõsta ning ka teine traat alla poole panna, et väiksemad hobused alt läbi ei läheks. Tõmbasime siis vanad punnid välja, paar korda sain ka haamriga näpu pihta löödud. Kutt tagus siis uude kohta naelad sisse tagasi. Vaade töö ajal oli siiski hingemattev.

Kutiga minemas hobuse aeda parandama

No naerata siis!?

Vaade peale tööd oli suurepärane. Istusime oma 10 minutit seal ja käskisin poisil nautida olukorda.

Fellis (Fetlis) oli pidevalt udu. Udu jahutas maja ja kõik, mis talle ette jäi. Islandi udu on huvitav. Kõik eestlased, keda siin kohanud olen, ütlevad, et see udu "jookseb".  Kord Þórshöfnist (Thoršoppist) tulles nägime, kuidas udu, mis tuli merelt, lausa jooksis ja kukkus üle 719 meetrise mäe. 

Merelt tulev udu

Sama mägi teise nurga alt - udu on jõudnud juba üle mäe

Tomahawk oli ka rahutuks muutunud ning käis mul külas auru välja laskmas. Ta tegi ainult tööd ja tööd ning päevadel, mil nad pidid väljasõidule minema, jäi Islandlane haigeks ning Amerikaanik pidi tööl olema. Seega käisime väikese tiiru Bakkaförderis (jumal teab, kuidas seda koha nime päriselt kirjutatakse. targemad võivad guugeldada.)

Sajaaastane sild

Tomahawk 100 aastast silda pildistamas

Sild teiselt poolt siis

Põhimõtteliselt ma tegin pilti samamoodi

Leidsime seega seene

See mägijõgi asub üsna Felli lähedal teel Þórshöfni (Thoršoppi) 

Tegelikult olin selleks ajaks juba veidi rahutuks muutunud, sest "linna" kolimisest polnud midagi kuulda ja kui Kutt järjekordselt sisse magas, siis tuli lihtsalt nutt peale. Poissi ise ära visata ka ei saa, sest lube pole ning kuidas sa pererahvast ikka tülitad, kui juba niigi nad olid meile nii palju vastu tulnud. Tol hommikul nutsin lihtsalt ja kurtsin muret. Terve järgnev nädal kulus meile uue elukoha leidmiseks, sest esmaspäeval pidi kalatehases töö hakkama ja ma ei kujutanud ette, et ma pean 13 km kauguselt tööle hakkama käima. Lõpuks Islandlane teatas, et tule Þórshöfni (Thoršoppi), sest peavari on leitud. 

Nädal oli vihmane ja pererahvas tegi rohkem koduseid töid. Mina klopsisin kokku veel neli aeda, saagisin tol nutusel hommikul kastitäie puid. 

Elektrisaega sai puud u  40 cm pikkuseks saetud

Õujeee... ma olen nii palju tööd teinud

Peremees ja Perenaine traktoril osi vahetamas. Ma aitasin ka, aga hetkel ei mahtunud rohkem traktori alla. 

Pererahval sai oma uitavatest kitsedest villand ja viisime nad mägedesse tagasi. Nägime ka isaseid kitsi, kes olid juba poolel teel koju.  Peremees rääkis, et möödunud suvel tulid emased kitsed koju ja nad viisid nad uuesti mägedesse ja sügiseks olid nad uuesti peaaegu koju jõudnud 

Kitsed mägedes

Perenaise õde käis oma kaasa ja lapsega külas ning nad tegid Snikersi kooki. Selles pole kasutatud ei suhkurt ega nisujahu. Põhilised olidki mandlikreem/või, maapähklivõi, mandlid, kookosrasv, kakao, või. Kaunistuseks soolapähklid

Snikersi kook

Tüüpiline pidupäeva saiavorm. Sink, sai, juustukaste ja riivitud juust. Enne piduliste tulekut ahju ja soe roog ongi võtta.

Piiga tegi lastele riisikrõbinatest, kakaost ja kookosvõist magustoidu

Toidust rääkides, siis mulle meeldivad islandi hotdogid. Paned saiad ja vorstid kuuma. Võtad saia ja paned sinna vahele hakitud toorest valget sibulat. Teine sama suur lusika täis läheb praetud sibulat peale (seda saab poest osta) siis vorst ja sik-sakiliselt lased peale ketšupit ja sinepit. 

Hot dogid

Perenaine tegi ka alati pidevalt mingeid kakukesi ehk siis lusika suurusi küpsetisi. Neid sai süüa igaks vahepalaks. Vahest ka lõigata pooleks ning sai prae kõrvale süüa. Väga head olid ka lihapallid ning ka kalapallid. Kuna pererahvas sõi iga 3 tunni tagant, siis nad palju ei söönudki korraga. Salat oli alati laual, aga seda söödi õige natuke. Kord kui panin rohkem endale, siis Peremees küsis, kas ma olen lambaks hakanud... 

Näide lõunalauast. Ahjukana. Veidi salatit, natuke kastet, kartul.

Tundub, et mulle meenus alati siis pilti teha, kui friikad olid. seekord on lambalihapallid. Nämmmm

Ma olen ülimalt tänulik Felli pererahvale, sest nad olid nii minu kui ka mu poja vastu ülimalt lahked ja kaastundlikud ning usun ka, et kannatlikud. Meie esialgu nädalasest kohalviibimisest sai 3 nädalat.  Suur tänu sellele perele kõige eest!

Enne lahkumist käis akna taga putukaid otsimas selline lind. Me isegi vaatasime linnumäärajast, mis lind see on, aga hetkel ei mäleta. Nende pereisa on nagu minu isa, teab vist kõiki linde, loomi ja taimi...!