Ei ole siis vaja siin nii palju vihastada

Ärkasin halva tujuga, juba viimased kolm päeva ajab iga asi nii närvi. Töötasin esmaspäeval Toanaabriga INNis, kus laotame lindile kalu. Kalade selgrood peavad sirged olema, siis mahuvad nad kastidesse paremini ära. Lisaks pärast Hispaania ostjad "saevad" kalad pooleks selgroo järgi, aga kui see on kõver, siis tükid ei jää ilusad ning tekib palju ebakvaliteetseid jääke.

Toanaaber tõmbas minu kalu sirgeks või sättis sabasid sirgemaks või võttis juba minu paika pandud kala ning asetas kuskile tema poole auku. Grrh. 

Õhtul oli Hispaania reisi laste vanemate koosolek. Enda üllatuseks polnud ma sealt seltskonnast ainult ühte inimest varem näinud - kehalise õpetaja, kellel pole last seal klassis, aga ta on üks kolmest täiskasvanust, kes reisile kaasa läheb. Kogu koosolek oli loomulikult islandi keeles. Sain aru numbritest ainult, et kui suur võib olla laste pagas ja kui palju raha on puudu 130-140 tuhat. Koosolek peetigi maha selleks, et korraldada üks rahakogumise üritus laupäeval. Palju visati nalja, millest ma aru ei saanud. Üks lapsevanem ütles, et kas eestlastele ka tõlgitaks, ning klassijuhataja ütles, et pärast ta teeb seda. 

Tegigi pärast. 5 minuti jooksul ja siis viskas ta meid välja, et tal on nüüd üks koosolek. Ma tahtsin veel küsimusi küsida, aga ta ütles, et saame homme kokku. Kui soovisin teada, et mis kell, siis ta ütles, et ta on TERVE PÄEVA koolimajas. Ma ütlesin, et pean töölt küsima, mis kell saan tulla, sest ma ei teadnud, millisel tööpostil ma olen. Kui ma olen lõikamas, siis saan ära tulla ükskõik mis kell, aga kui INNis, siis tuleb mulle asendaja otsida kuniks ma ära olen. 

Olin teisipäeval lõikamas (kala fileelt uimi ja musta/valget kelmet ära lõikamas). Küsisin hommikul bossidelt, et kas võin peale lõunat minna. Nad ütlesid, et pole probleemi. Saatsin esimese pausi ajal  klassijuhatajale sõnumi läbi Facebooki, et olen tulemas, kuna ta kahele telefonilkõnele ei vastanud. Lõuna ajal polnud vastust tulnud. Proovisin korra veel helistada. Telefon oli nüüd välja lülitatud. 

Kuna koolis olid kevadised eksamid, siis olid õpilased kodus ja ainult õpetajad koolis, eksameid hindamas. (Kutt sai inglise keeles jälle neli A-d.) Lõuna ajal aga oli Báranisse tulnud mitu õpetajat. Küsisin, et kas kõik õpetajad tulevad siia. Nad ütlesid, et enamik läksid koju, klassijuhataja kaasa arvatud ning tuleb alles ühest tagasi. Palusin saata klassijuhatajale sõna, et ta helistaks mulle tagasi või saadaks FB sõnumi.

Peale ühte sain sõnumi, et tule koolimajja kell 12, siis saab direktor ka koosolekul osaleda. Vastasin, et kell on 1 läbi, kas nad soovivad homme kohtuda?  Nägin, et vastust ei tulnud ja mõtlesin uuesti helistada. Minu kumbagi kõnet vastu ei võetud. Jäin bossile telefoniga nö vahele, ta küsis, et kas ma olen tagasi ja miks ma helistan. Selgitasin olukorda ja läksin lõikama tagasi. Kella 2 pausi ajal polnud vastust tulnud. Arvasin, et ju siis homme tahavad kohtuda. Olin unustanud eelmisel õhtul telefoni akut laadida ja see oli 10%, seega lülitasin neti välja.

Loomulikult ajas kogu situatsioon jälle marru. Tavaliselt, kui mind kõik vihale ajab, siis pean jogurtit piimabakteritega sööma. Lugesin kunagi kuskilt, et nende bakterite jääkained pole nii mürgised ja organism pole siis nii "vihane". Peale tööd seadsin sammud poodi. Väljudes nägin Amerikaanikut. 

******

Tundub, et kunagi jäi üks postitus poolikuks, aga avaldan selle siiski, isegi siis, kui jutt poolikuks jäi.

Burrito pannkoogid

Kaks aastat tagasi käisin ma õpilastega Islandil esimest korda. Ma ei mahtunud lennuki istmele ära, pidin ennast kuidagi istmesse suruma. Vöö läks vaevalt-vaevalt kinni. Kui me 8-kohalise minibussiga mööda Islandit sõitsime, siis ei mahtunud ma esiistmele ära. Kuna ma nii suur olin, siis palusin kõige kõhnemal Eesti tüdrukul istuda esiistmel koos minuga, aga kui ma seal siis teda ootasin, siis ta ei tulnud ja ei tulnud. Järsku kuulsin teda enda selja taga kilkavat, pöörasin ennast ja nägin teda tagaistmel minu eest peitmas. Loomulikult ma vihastasin ja võtsin oma koti Amerikaaniku juhitud minibussist ning läksin teise minibussi, mida juhtis Islandi õpetajanna Vilborg. Magasin pea kogu tee. Lennukis seekord ei tahtnud vöö isegi kinni minna. Koju jõudes näitas kaal rekordilised 132 kilo.

Mõtlesin, et Nüüd AITAB! ja  liitusin ma Erik Orgu programmiga, sest eesmärk oli õppida tervislikumalt elama ehk süüa tegema ning rohkem ennast liigutama.  Pool aastat, mis ma tema programmi tegin, sain ka 10 kilo kergemaks.

Liigutamisega oli ka see lugu, et kuna tookord Amerikaanik kutsus meid Islandile hooajaks tööle, siis et vastu pidada tööl, oli vaja hakata keha harjutama liikumisega. Kutil oli koolis probleeme ja me otsustasime, et parem on kooli vahetada. Tegin ettepaneku üldse Islandile ära kolida, aga ta oli selle vastu. Poole aasta pärast, jõulude aegu ütles ta, et ok, me võime Islandile ära kolida.

Alguses, kui saareriiki kolisime, siis tundsin väga puudust juu- ja puuviljadest. Eestis on neid poes ja turul rohkelt saadaval, aga siin esialgu tundusid juurviljad just maksvat hingehinda. Lihaga on sama lugu. Nüüd oleme hakanud rohkem juurvilju sööma, aga liha mitte eriti. Kuigi Kutt soovib rohkem liha süüa.

Islandi koolis toimus laste iga-aastane tervisekontroll ning Kutt saadeti toitumisnõustaja juurde. Lisaks oli ta koolis kogemata endale toitumistunni võtnud. Poiss on hakanud jälgima, mida sööb ja on paari kuuga 7 kilo alla võtnud. Ise ma kaotasin siia tulles esimese viie kuuga 10 kilo, aga peale jõule tuli 3-4 kilo tagasi.

Kevad on käes ja siis tuleb rohkem energiat juurde ning on soov tervislikumalt toituda. Ma pole kunagi söögitegemist nautinud eriti. Aeg ajalt on nii, et kui Kutt ütleb, aitäh, ma rohkem ei soovi, siis on teada, et söögitegemisega on seekord haneks mindud. Ega endalegi ei meeldi, aga ma ei tea ka mis maitseainest puudu jäi. Siiski Erik Orgu retseptid on alati olnud väga maitsvad ja mingid lihtsad nipid teevad toidust gurmee söögi.

Üks põhjusi, miks mulle tema retseptid meeldivad on see, et kui viimastel aastatel alati peale sööki hakkas mul paha, siis tehes tema programmi järgi süüa, kadus kehv enesetunne. Piimatoodetest tundsin siiski puudust esialgu.

Olen püüdnud siin jälgida nippe, mida Eriku programmist õppisin. Jälgin teda ka Facebookist aeg ajalt. Viimane kord nägin tema live-videot, kus ta tegi burrito pannkooke. Otsustasin, et kui on lihtne teha, siis teen järgi.

Enne poisi sündi tegin ma endale pea koguaeg ainult pannkooke süüa. Enam ma endatehtud pannkooke ei armasta, aga retsept tundus kiire ja lihtne:

Gluteenivabad pannkoogid

• 120 gr bataati ehk maguskartulit (kooritud ja pannil kergelt praetud või ahjus eelküpsetatud)
• 4 muna
• 2 spl kaerajahu
• 3-5 gr ürdisoola
• praadimiseks kookosõli

Prae pannkoogid pannil kookosrasvaga. Arvesta ca  6 spl tainast ühe koogi kohta. Pööra pannkook ettevaatlikult suure pannilabidaga ümber. Tõsta pannkook restile jahtuma, et alt saaks õhk liikuda.

Täidis

Valmista oma maitsele sobivalt. Toitumiskava jälgijad saavad oma täpsed kogused kätte oma menüüst.

• Haki kurk, paprika ja koriander
• Prae hakkliha ja maitsesta soola, tšilli maitseainega

Pane kõik komponendid pannkoogi sisse ja keera ettevaatlikult rulli.

******************************
Ma kaerajahu jaoks lasin kaerahelbed blenderiga (Nutribullet) jahuks. Kuna tegin Kutile ja endale, siis 4 spl kaerahelbeid oligi pärast kogus, et masin saaks need katki teha.

Poest ostsin maguskartulit ja kiiresti praadisin vähese õliga läbi, siis tuli talle see mustjas koorik, mis on väga magus, peale. Lasin veidi jahtuda enne kui blenderisse panin, et muna ära ei küpseks.

Mul ürdisoola polnud, seega segasin ise kokku oma ürdisoola. Panin paprikapulbrit, sibulapulbrit, küüslaugu pulbrit, basilikut ja vist oreganot.

Loomulikult pole mul ka sellist spetsiaalset resti, kuhu jahtuma panna. Selleks võtsin 3 väikest taldrikut ja panin ahjuresti nende peale.

Kirjutasin Erikule:

Kolisime HISPAANIASSE?

Me tulime Islandile eelmise aasta 29. juunil. Eestis polnud tookord veel soojad ilmad alanud ja Islandil oli pidevalt 8 kraadi. Paar päeva olid sellised, kus restorani rõdul istudes sai jope seljast visata, aga koguaeg pidi mantliga käima. Mul endal tegelikult jaheda ilma vastu pole midagi, aga tunda kaks aastat järjest talve, on ka veidi imelik.

Täna aga oli lausa uskumatu ilm. Hommikul läksin jope hõlmad lahti tööle. Lõuna ajal istusime restorani rõdul, et maksimaalselt ära kasutada ilusat ilma

Toanaabriga söömas "plokkfiskur'it", mis on kartulipuder purukstambitud kalaga ning juustuga

Akna taga päikese käes näidas termomeeter 28 kraadi.

Nägin Kuti telefonis pilti, kus termomeeter näitas 32 kraadi. Ma ei mäleta küll, et ma oleks Hispaaniasse kolinud.