Þorrablót 2018 ehk Thorrablott 2018

(Pilte ja videosid ma ei teinud)

Thorrablott on kesktalvine iga-aastane festival, kus inimesed saavad kokku ja pidutsevad. Þorri on skandinaavia jumal Thor ja blóti otsene tähendus on ohverdus, aga see tähendab ka pigem söömaaega. Alguse said see Taanist ning Kuna Island oli sa Taani Kunigriigist, siis levis see ka siia. Suuremat populaarsust kogus pidustus 60ndatel, kui pealinna restoranid seda hakkasid populariseerima.
Tervitusnapsuks oli brennivín ehk islandi köömnemaitseline viin ning enne seda tuli võtta tükk kääritatud haikala. Natuke lõi ammoniaagi lõhna ninna, aga brennivín oma maitsega loputas selle minema.
Meie lauas istusid Niki nõbu oma naisega, kes just saabusid nädalaks Islandile; uus muusikaõpetaja Louis Inglismaalt koos oma indialasest mehega Rohit'iga; tehases ehitus- ja elektritöid tegevad Siggi ja Bjussi; üks habemikuga kalamees, kes aeg-ajalt Thorshöfnis käib; meie tehase elektrik Siggi ja Nik. Kui Nik meid üksteisele tutvustas, siis teatas kalamees, et tema ei taha kunagi Indiasse minna, sest seal on nii palju inimesi. Rohit ütles selle peale midagi sarkastilist, aga keegi ei kuulanud teda. Kogu jutuajamine tundus nii naljakas.

Õhtusöök kestis 3 tundi. Pidu algas kõnega ning videoga, kus postiljon otsis Solei'd. Ta käis läbi kõik küla hostelid ja külalistemajad, aga kuskil ei elanud sellenimelist inimest. Kui ma ühest kohast teise kolisin, siis postitöötajad teadsid kohe, kus ma elan ja post jõudis õige omanikuni. Video lõpus oli postiljon juba nii nödrinud, et rebis ahastusest kirja lihtsalt lõhki. Postiljoni mängis Kristjani klassijuhataja Árni Davíð [loe: aurtni daavid]. Peale seda sai sööma hakata.

Thorrablotti söök ehk Þorramatur on väga proteiinirikas. Liudadel on hangikjöt ehk suitsutatud lambaliha, hrútspungar ehk hapendatud jäära munad želees, blóðmör ehk verikäkk, hákarl ehk kääritatud haikala, harðfiskur ehk tuule käes kuivatatud tursk, hvalrengi ehk marineeritud vaalapekk, marineeritud lamba kõhurasvast rullid, keedetud lehmakeel, Kõigle sellele lisaks oli islandi flatbrauð ehk lame rukkileib, milelle sai peale määrida võid ning kartulid. Meie laual olid kartulid valges kastmes ja minu üllatuseks olid need soojad.
Ilmselt käib ka lambapea sellesse menüüsse, aga meil seda polnud.
Meie laua eest hoolitses Nik ning ma proovisin kõik ära. Haikala tõi küll tehase elektrik Siggi. Ei tea kas juba sain niipalu joodud, aga tema haikalal polnud seda jämedat maitset. Kui 5 tükki korraga sai ära söödud, siis korraks tundsin, aga kartul ajas asja ära ja päris hea oli. Mulle need marineeritud hapud asjad ei meeldinud. Peol oli kohal kuskil 280 inimest ja igaühel oli laual midagi, mis lõhnas või haises. Kui kõht täis sai, siis see eriti hea ei olnud.

Söömingule järgnes kahetunnine programm. Heiðrún pidas sissejuhatava kõne ja siis peale seda näidati kas videot või mängisid korraldajad laval mingi olukorra läbi. Silma hakkasid kaks meest - üks oli Raggi ja teise nime ma ei tea.
Videote ja näidenditega pilati külaelu ehk kuidas linnapea küsis inimestelt allkirju lasteaia valmimise kohta ja kui last polnud, siis lükkas mees ise ukse kinni, et sinuga pole midagi teha. Sellele järgnenud videos näidati, kuidas linnapea mõõdab maad lasteaiale juurde, aga nöör läheb elamu ukse lingist läbi.

Raggi mängis ka Hobusesita Halli't, kellel on alati räbalad riided seljas, kuna ta töötab enamasti tallis. Näidendis tuli talle külaline, kes ööseks jäi. Vaatajatest keegi ei suutnud aga naeru pidada, sest pükste august rippus Hallil välja jäme sokk. Halli on veidi naiivne vanamees, kes on muidu väga lahke ja hea südamega, aga teda lihtsalt ei koti, kuidas ta välja näeb. Ta on meil ka kalatehases tööl olnud ja inimesed ütlevad, et ta haiseb hobusesita järgi ja ta alati räägibki ainult hobusesitast ja selle viskamisest ning mis sellest edasi saab. Minu meelest ta ei haise ning minu meelest on lambasita hais PALJU hullem, KORDI hullem. See ei tule riietelt ka nii hästi maha

Külas on üks mees, kellel on alati koer kaasas. Škets koosnes sellest, et mees on alandlik ja annab koerale süüa ning veini juua ning koer on kut restoranis ning kui ei kõlba, siis lööb käega toidu laualt minema. Kui mehele helistati, siis koer haugub kõva häälega ning hüppab peremehele sülle ning lakub teda. Raggi mängis peremeest ja Árni Davíð oli koer.

Tehases töötav Alli on ilmselt üks suur ralliäss, kes käib alati erekollastes töötunkedes, kuna ta töötab enamasti väljas Manitou kahveltõstuki peal tehase ja sadama vahel. Ta oli mitmes šketsis sees, kuna ta on tuntud oma rallisõidu stiili poolest. Kihutab edasi-tagasi, kas Manitouga või enda valge autoga teistele masinatele otsa. Alguses õiendab teistega, et olid ees, aga kui teised toovad välja, et ma seisin auto kõrval õnnetuse ajal, siis vabandab ja palub teinekord oma auto teise kohta parkida. Alli on tuntud ka poest koore ostjana ning aeg ajalt käib ta poodi ka midagi müügiks pakkumas.

Raggi mängis ja tehases töötavad Jonast ehk Ninnit, kellele ka Alli oma autoga otsa tagurdas.

Tehasetöölisi nokiti ka sellega, et alati kui on hooaeg, siis keegi ei tea, mis kell ja kus nad pausile peavad minema. Šketsis muidugi võimendati asja üle, et alguses 1 tunni töötamise asemel pidi lõpuks 5 tundi töötama ja peale seda on 10 minutit pausi.

Vanadekodu töötajaskondki ei jäänud puutumata. Seal korraldati töötajate vastuvõtu katsed. Õllepurgiga pidi jooksma mööda küla ning siis autoratta ära vahetama, aga kuna nad olid nii joogised, siis vahetasid lapsevankril rattad ära. Kui ülemus seda nägi, siis palus rattad tagasi panna ning jooks jätkus. Tundus, et jooks toimus kahe tiimi vahel ning lõpus kukkusid kõik finišijoonele maha. Video lõppes sellega, et vanadekodu elanik tuli pargipingile (võitjatele?) töötajatele hommikul järgi kõndimisraamiga.

Hollandlasest Max oli ka korralduskomitees ning tema osales videos, mis näitad seljakotiga reisijate "kurvast" Islandi saatusest. Kaks turisti jõudsid, siis ööbimiskohta ja selleks, et nad oma magamiskohta pääseksid, pidid nad redelitest-treppidest üles ja alla ronima ning lõpuks oli nende ööbimiskoht pooleliolev majaosa, mis oli ehitusprahti ja -tööriistu täis. Nad heitsid täisriietes magamiskottides magama, sest õues oli lumi põlvini ning tuba külm. Hommikul kell 6 tuli peremees ning hakkas remontima, ajas ühe neist üles ning kamandas tööle. Teise turisti ajas mõne aja päras ning siis nad seal kopsisid ja koristasid. Söögipaus oli pisuke ning töö jätkus väljas lumekoristamisega. Õhtus kui pererahvas ära läks, panid turistid jooksu oma kohvritega, aga lumisel pinnal Max kukkus ning jättis oma kohvri sinnapaika ja lidusid minema.

Ma käin ka võrkpalli trennis. Seda tegid järgi videos ainult mehed, kellel oli parukad peas ning roosad retuusid ja trennisärgid seljas. "Naised" meikisid ennast pikalt peegli ees tükk aega ning spordijoogi pudelitesse kallasid õlut. Saalis trenni ajal said paar korda pallile pihta ja treener siis kiitis ette ja takka kui tublid nad on. Kui ma oma lauas ütlesin, et ma käin ka võrkpalli trennis, siis kalamees küsis, et kuidas siis päriselt on? Ma vastasin, et päriselt käib ka kõik nii.

Need olid sellised eredamad šketsid, mis meelde jäid. Peo lõppedes elektrik Siggi ütles, et ma ei teadnud, et Hobusesita Halli selline on. Kogu pidu toimus spordisaalis ja edasi läks tantsupidu kultuurimajas. Mina sinna ei läinud ja tulin koju.

Külalised Eestist - Húsavíki vaala vaatlus

Mulle tundus, et sain vennaga ehk Doktorandiga juba ammu kokkuleppele, et nad tulevad naisega ehk Keeleteadlasega, koos Islandile meile külla. Alguses sain aru, et tulevadki kohe seitsmeks päevaks meie juurde, aga sõidu lähenedes ja asja arutades, tundus mõistlikum vaadata kogu saarel ringi - rentida auto, mitte otselennuga tulla ning paar päeva meie juures olla. Meil siin ümbruskonnas saaks kolme päevaga vaatamisväärsused vaadatud. Siselennu üks pilet on sama kallis, kui Islandile edasi-tagasi pilet kahele.

Keeleteadlane arvas, et kindlasti peab vaalu vaatama minema. Tegin ettepaneku seda teha Húsavík'is. See on meist AINULT 2 tunni kaugusel. Islandil mõõdetakse kaugusi tundides, et kui kaua sa pead kuhugi sõitma. Doktorant pidi pikali kukkuma, kui kuulis, et peab 7-8 tundi autoga sõitma, et pealinnast meie juurde jõuda. Tegin ettepaneku maksta vaalavaatlus ise kinni, sest Islandil on kõik nii kallis. Eestiga võrreldes on asjad kaks kuni kolm korda kallimad, alustades toidust ja lõpetades bensiiniga. Doktorandile ma ei öelnud, aga mul oli plaan anda talle ka N1 tankla bensiini kaart. N.ö. prepaid ehk kaardi peal on raha juba laetud ja kasutad seda maksevahendina.

******

Kutt oli esmaspäeval tööl jala välja väänanud ja jäi teisipäeval koju, aga mul oli vaja veel hulk pesu pesta ning kolmapäeval mängis ta pesunaist. Aeg-ajalt ma ei jaksa kodus midagi teha, esikunurka tekivad tolmurullid ning pesu kuhjub pesukasti ning nõud moodustavad kraanikausis, vaatamata nõudepesumasina olemasolule ikkagi laeni. Tegelikult said nõudepesutabletid otsa ja ... no eks loll on see, kes vabandust ei leia. Igastahes on alati suur motivatsioon koristada enne külaliste tulekut.

Töölt koju jõudes oli Kutt sõpradega väljas ja ma viisin oma voodi teise tuppa ning tõin endale kaks kitsast voodit ning lükkasin need kokku. Pühkisin põrandad igalt poolt ära, kuna Doktorant hakkab hullult aevastama, kui tolmurullid kuskil toas kükitavad. Igastahes said nad privaatsema toa. Kutt maga minu magamistoa eestoas alates mai algusest. Meile mõlemale isegi sobib nii. Ta on mulle lähemal, aga ma ei luba oma toa ust kinni panna. Põhjus on lihtne - ma ei taha, et ta ennast minust päris ära isoleerib, ta ei pea ennast üksikuna kodus tundma. Teisalt saan ma ta toal ka silma peal hoida. Ühest hoiatusest täiesti piisas. Tal olid sokid voodi all ning ma võtsin telefoni ära 24 tunniks. Peale seda pole ükski asi enam põrandal ööd veetnud. Kõik on tooli peale pandud. Isegi mustad pesud on laua all olevas sahtlis.

Ettevalmistused tehtud ja siis 26nda juuli õhtul külalised saabusidki. Nad alustasid sõitu pealinnast hommikul kell 9, peale väikeseid sekeldusi ja saabusid Þórshöfn'i 13 ja pool tundi hiljem.

Kolm sugulast

Tutvustasin neile maja ja tegin WC reeglid selgeks - uks kinni, keegi on sees, uks lahti, järelikult võib sisse minna. WC uksel on tegelikult võti kuskil olemas, aga mulle isegi meeldib see süsteem. Lisaks pole vannituba-WC's soojusallikat, seega kui hoida uks lahti, siis tuleb soojust teistest tubadest ka sinna ning lisaks pääseb niiskus sealt minema peale vannis käiku vms.

Vaala vaatlus algas kolmveerand 10, ja kohal pidime olema pool tundi varem. Sõit Húsavík'i võtab umbes 2 tundi aega. No ausalt, ma ei tea mitu km see on! Selleks, et kindlasti õigeks ajaks kohale jõuda, tegid külalised ettepaneku kell 7 minema sõita. Ise arvasin, et see on liiga vara, aga noh, vahet pole ega ma ka minuti pealt osanud öelda kaua läheb. Kõik oleneb ilmastiku oludest. Kord talvel sõitis Amerikaanik Húsavík'i 5 ja pool tundi.

Ärkasin koputuse peale, Doktorant küsis, et kas te juba olete üleval, Keeleteadlane juba sõi ühe skyr'i jogurti ära. Ma vaatasin kella, pea käis hullult ringi ja mõtlesin, et ma oleksin saanud 5 minutit veel magada, sest äratus oleks siis helisema hakanud. Hommikupudru tegemine võtab aega ainult 5 minutit ja selleks, et putru kiiremini ära süüa serveerin seda suurel taldrikul. Mõtlesin, et Keeletadlane on juba söönud ja tegin putru kolmele inimesele. Kui puder valmis sai, siis Doktorant pakkus Keeleteadlasele ka putru ja ta oli nõus proovima. Käisin korraks oma toas ja kui tagasi tulin, siis olin unustanud kogu jagamise proovi ja ma ei mõistnud, et kuidas Keeleteadlane putru saab süüa kui ta sõi hommikusöögiks juba jogurtit. Mõlemad siis selgitasid, et Doktorant andis oma taldrikust, aga mulle ei jõudnud kohale, et kuidas ta sai anda, kui ma tegin putru ainult kolmele inimesele. Mõlemad olid nii ehmatanud näoga ja nad ei saanud aru, mis toimub, et miks ma selliseid imelikke küsimusi esitan. Mul hakkas piinlik ja ma vabandasin, et pea käib ringi viimasel ajal hommikuti ja hetkel ei saa ma aru ise ka, mis toimub.

Autole andsime hääled sisse täpselt kell 7. Sõit Húsavík'i möödus tutvustades kohalikke inimesi ja kohti.

"Siin selles majas elab Amerikaanik."

"Selles rohelise rõduga majas elab üks kunagine õpetaja, tema projekti kirjutamise oskuste töttu ongi Amerikaanik siin."

"Siit teest edasi elab üks õpilane oma isaga, ta ema elab Þórshöfnis ja see poiss töötab Baranis."

"Siin elab selle rohelise rõduga naise õde."

"See minion on selle õe tehtud. Ma mõtlesingi, et kus tal need heinapallid asuvad."

''Siin on Svalbarð. See on nagu see Norra Svalbard, kus Amerikaanik aprillis käis, aga lihtsalt d-täht on teine.... Ja-jaa, see imelik täht on helisev d. .. Oot-oot, vaata kus see sinine silt peab paremat kätt olema.. oih, hoopis on kollane... Igastakes sõidad siit mäest üles ja siis keerad esimesest teest paremale, kus on leader sheep lamba muuseum. Ah, ma ka ei tea, kuidas seda leader tõlkida. Nagu liider või juht või pealik."

"Varsti tuleb see äge koht, kus saab matkata. Nii tund aega. Ma ei tea palju see on. 7 km vist? Seal on 13 punkti, mida saad läbida... näed siit saabki minna."

"Kui me mäest üles sõidame, siis seal on platoo, kust avaneb nii ilus vaade.... ok, vaade jääb seljataha...    ...hahhahaa, ok, ok me ei pea siin peatuma, meil pole aegagi."

"Siis kui tuleb see suur valge sild, siis enne seda saab sõita Detjafossi juurde. See on Islandi kõige võimsam juga. (Doktorant naeris selle peale ja ütles, et kõik ütlevad oma jugade kohta seda)... ei ole võimalik, ma tean, et see on kõige võimsam. Teised võivad olla kõige kõrgem või kõige laiem jne."

"Peale valget silda vaadake vasakule, seal on hobuserauakuuline kanjon, mille kunagine liustiku jõgi uuristas. Nagu Niagaara juga, mis aastatega taandub. Aga praegu jookseb jõgi teisest kohast... (Keeleteadlane ütleb Doktorandile, et autojuhid vaatavad teed)... Vaata jah teed, me pärast tuleme nagunii siit läbi. See on nagu looduslik rahvuspark... "

"Varsti tuleb see üksik noh, mis ta nüüd ongi, no ütle see sõna. Treiler ta ei ole, aga see on see koht, kuhu asu saab panna... No vaata vaata, seal kaugel üksik.. ohoo, esimest korda näen, et see on avatud.. jajaa! loomulikult, KONTEINER ju!"

"Wow, kui ilus sinine meri. Keeleteadlane sa tee pilte, et pärast Doktorandile näidata... (Doktorant kommenteerib, et see tee on nii jube, järsak on alla aga teepiirdeid polegi ning ta ei julge mere poole vaadatagi, pea hakkab kõrgusest ringi käima).. No, pärast näed neid pilte, aga siin selles kohas on meri alati imelist smaragdi värvi."

"Kui tee hakkab mäest alla minema, siis hakkame kohale jõudma."

"Ooh, ot misasja? See on ju Húsavík'i päikesepaneelide tehas. Seda alles ehitatakse. Meil on üks tuttav (Mömmi, kes teeb ehitajatele soojakus süüa), kes siin töötab. Tehas annab palju töökohti siin põhja piirkonnas, aga islandlased on mugavad ja ei tahagi nii palju töötada, aga immigrandid teevad meelsasti tööd. Tehas saab olema suht suur saasteallikas, kuna hakkab soojuse tootmiseks kasutama kivisütt. Nad kaevasi tunneli läbi mäe ja avastasid seal kuumavee allika, nüüd on kogu tunnel auru täis. Kui tehast hakati ehitama, siis see planeeriti kasutama kivisütt, aga ju nad mõtlevad välja, kuidas seda kuuma vett kasutada, mis maapõuest tuleb.

"Ära muretse see vaalavaatlus koht jääb peatee äärde, paremat kätt. Ära väga kihuta, sõida rahulikult. Näed siin ongi... jajahh, pargi siia. Issand me oleme lausa tund aega varem kohal."

Astusin Gentle Giants'i kontorisse, tervitasin islandi keeles ilusasti góðan daginn ehk 'goudan daiinn'. Jätkasin edasi inglise keeles, et meil on broneering Ulrika Palts'i nimele. Naine leti taga näis olevat segaduses ja küsis, et kas suhtleme islandi keeles või inglise keeles. Ütlesin, et inglise keeles. Ta naeratas ja vastas, et talle tundus, et ma olen islandlane. Leidsime meie broneeringu, sest suure komplimendi peale olin ma unustanud mis kell meil reis algas.

Õnneks, et ma kiirpaati ei valinud, seal pidi kaksiratsi kollastes tunkedes sinisel toolil istuma

Jalutasime all rannas ringi, tegime paar kohustulikku pilti. Panime silma peale meie Sylvia nimelisele paadile. Märkasime, et enamik paate on naistenimedega. Kõht oli tegelikult veidi tühi, ma pakkisin kaasa paar puuvilja ja läksime siis ülesse auto juurde. Panin endale veel kampsuni selga, sest kontorist öeldi, et kindlasti pange soojalt riidesse. Oma õuna ma panin auto tagaistmele ja kui uuesti õuna otsima hakkasin, siis oli see kadunud. Õnneks olin pakkinud kaasa rohkem ning võtsin kotist uue.

Kohustuslik selfie

Gentle Giants kompanii paat Sylvia

Läksime alla istuma ja Keeleteadlane järsku avastas, et mida ta oma käekotiga laevas teeb, et natuke naljakas on sedasi. Nad läksid uuesti ülesse ja tagasi tulles teatasid rõõmsalt, et nad leidsid mu õuna, see oli veerenud kõrval auto alla. Aga kuna auto sõitis ära, siis nad märkasid seda.

Pool tundi enne väljasõitu hakkasid inimesed kogunema meie laeva juurde. Tegin ettepaneku ka kohe laeva peale minna enne teisi. Peale piletite ettenäitamist, ütles pileti kontrolör, et minge laeva ja te saate uveroolid. Mida?, küsisin. Overalls ehk külmakaitse ülikond, noh mingid tunked olid.

Issand jummal, mõtlesin, mul on see paks talvejope peal, mul küll tunked selga ei mahu!!! Jope oli sooja tõttu eest lahti, kui tunked jalga tõmbasin, siis jäi jope ette ja ei saanud selle riietumisega hakkama. Hakkasin isegi juba veidi higistama. Otsustasin siis jope kinni panna ja proovida, kas saan luku kinni või mitte. Doktorant aitas kõhu pealt lukku veidi tõmmata ja vupsti oligi olemas. Kutt imestas, et kui empsile läheb selga, siis peab mulle ka minema. Läkski!

Mahtus selga see XL

Reis alga

Giid ütles, et nüüd kõik pingutage silmi ja kui te näete, kuskil veepahvakut, siis ilmselt seal ongi vaal.

Vaal kella 1 peal

Kapten kihutas paadiga sinnapoole, kuhu enamik inimesi näpuga näitasid, sest pahvakuid tuli mitmest kohast. Alguses nägime ikkagi ainult delfiine.

3 delfiini

Siis vaalasid.

Küürvaal ehk pikkloibvaal (Megaptera novaeangliae) on vaguvaallaste sugukonda kuuluv vaalaline

Küürvaalad elavad maailmameres Arktikast Antarktikani. Neid on tänaseks kindlaks tehtud 14 karja, mis omavahel ei segune.

Küürvaalad on suhteliselt jässakad ja suure peaga. Täiskasvanud isendite kehapikkus on 12–16, harva kuni 18 meetrit. Kaal 35-40 tonni. Nende loivad on pikad, moodustades kuni veerandi kehapikkusest.

Toituvad peamiselt vähilaadsetest, peajalgseist, limustest ja väikestest kaladest. Husaviki laht on väga planktoni rikas ning vähilaadsetel on siin hea elu, seega ka kõikidel vaalalistel. Küürvaalad tulevad siia aprillis ja lahkuvad oktoobri lõpus. Nende pojad peavad sündima soojas vees, tavaliselt ekvatoriaaletes vetes, kuna "vasikatel" puudub külma kaitsev rasvakiht (blubber). Rammusat emapiima saavad nad ühe aasta ja täiskasvanuks saavad nad 10 aastaselt.

Sukelduda võivad nad kuni pooleks tunniks. Meie nägime neid nii kahe kuni 10 minuti tagant peale sukeldumist. Nad võivad samas kohas pinnale tõusta, aga samas võivad ka täiesti ootamatult kuskil mujal veest välja tulla. Mömmi pärast küsis, et kas te nende hingeõhku ka tundite? Minu pearaputuse peale krimpsutas ta nina ja ütles, et see on lihtsalt jälk, kui sa sellesse pahvakusse satud.

Giid ütles, et kui saba kõrgelt üles tuleb, siis vaal sukeldub. 

Esimene vaal ujus meie paadi alt läbi ning hispaanlasest merebioloog-giid ütles, et kui mulle näete, siis sealt tuleb varsti vaal välja. Doktorant nägi varsti igal pool mulle.

"Näe, vaata, seal on mullid.... oo jajaa, vaal läheb seal!"

Alguses olime paadi ahtris, aga vaalu taga ajades ronisime laeva ülemisele dekile, kus giid ja kapten olid. Kapten pidas raadio vahendusel teiste kaptenitega sidet. "Meil siin lääne osas on kaks vaala hommikul nägime kanjndsj klasdjf kljdko8uoirk, jaaa jahh, teine paat nägi seal ka aoksfd kksdpoa....... hahhahaa, ok tulge siis siia amkl ospdo ölsdfk löslldf." ning kapten pani paadile hääled sisse. Loomulikult ei saanud ma kõigest aru ega mäletagi, mida seal räägiti, aga Doktorant oli üllatunud, et ma neile seal tõlk olin.

"Ohohh, ohohh, mis see veel on? Ulrika, mis see on? Kas tal on saba lõhki või? Mis toimub?," päris Doktorant mult. Giid oleks nagu temast aru saanud ja vastas, et vaadake nüüd kõik, see vaal lehvitab meile, ta on külili ning kas te märkasite kui suur on tema uim? Veerand tema kehapikkusest!" Ma ei tea, vaal oli kaugel ja me alles sõitsime tema poole...

Vastastvõistkonnale tervist. Teise firma tunked olid helekollase õlakuga.

Pooleteist tunni pärast sai mul kõrini. Pilti ma vaalast ei saanudki, siin blogis olevad pildid on Doktorandi või Keeleteadlase tehtud. Videod olid ka sellised, et vaal oli juba läinud või siis oli kellegi pea või käsi telefoniga ees. Ühe video ma isegi filmisin kogemata laeval olijate jalatseid. Oehh.

Andsin omadele teada, et lähen alla. All ahtris istudes meri kõigutas nii mõnusalt, oi kui mõnusalt. Ma olin potsatanud kahe naise vahele. Pikema vaatlemise peale ja saksa keele oskuse tõttu sain aru, et mõlemal on paha olla. Vasakul olev naine pani silmad kinni, sest tal oli nii parem olla. Paremal pool olev noor naine oli näos valge, aga 5 minuti pärast jäi magama. Mul tuli ka tukk peale. Hoidsin silmad üles teki poole ja märkasin, et Doktorant korraks pööras pilgu ahtri poole, aga alla ei vaadanud. Mõtlesin, et Doktorant siin klõpsutab pilte kiiresti-kiiresti ja ma ei saa talle lubada kolme uinuva kaunitari pilti. Pingutasin, et ärkvel olla.

Hispaanlase sõnul on see maailma parim kakao

Kuskil 20 minuti pärast hakkasime tagasi sõitma. 3 tunnisest reisist oli 45 minutt veel järel. Olime tulnud lahe teise serva ja tagasi sõit kestiski peaaegu nii kaua. Soojenduseks saime pool tassi kakaod, rohkem poleks saanudki, sest meri loksutas parajalt. Ning kakao kõrvale sai traditsioonilist islandi pööratud rombikujulist pontsikut kleinat.

Kleina

Peale reisi käisime Husaviki restoranist läbi. Kutt sõi burksi, Doktorant ja Keeleteadlane päeva kala ning mina võtsin kergelt soolatud tursa kartulipudruga. Alguses kui minu taldrikuga tuldi, siis kukkus mu nägu öra, kuna ma nägin kui suured portsjonid olid päevaprael. Pärast tuli välja, et minu hiiglama suurel taldrikul on keskel süvik, kuhu kogu portsjon ära mahutati. Väga hea söök oli.

No vaadake ise!

Iga kord kui me Husavikis käime, siis läheme kohalikku maailma parimasse pagarikotta. Võtsime seal koogitüki, mis oli hiiglama suur ning mida Islandi kombe kohaselt serveeriti vahukoorega. Loomulikult meilt küsiti, et kas soovime. Ikka soovime! Islandi traditsioone tuleb jälgida, kui soovid kogeda maksimaalset nädalasest reisist.

Siinkohal jätan jutu katki, sest pean magama minema ja homme ootab põnev tööpäev, aga sellest varsti. Kui me kolmapäeva õhtul koju jõudsime, siis Keeletark ütles, et talle tundub, et me olime nagu kolm päeva ära, sest iga peatuspaiga vahel tuli sõita nii kaua. Järgmises postituses kirjutan Ásbyrgi kanjonis käigust.

Ok üks video ka siia lõppu.

Ei ole siis vaja siin nii palju vihastada

Ärkasin halva tujuga, juba viimased kolm päeva ajab iga asi nii närvi. Töötasin esmaspäeval Toanaabriga INNis, kus laotame lindile kalu. Kalade selgrood peavad sirged olema, siis mahuvad nad kastidesse paremini ära. Lisaks pärast Hispaania ostjad "saevad" kalad pooleks selgroo järgi, aga kui see on kõver, siis tükid ei jää ilusad ning tekib palju ebakvaliteetseid jääke.

Toanaaber tõmbas minu kalu sirgeks või sättis sabasid sirgemaks või võttis juba minu paika pandud kala ning asetas kuskile tema poole auku. Grrh. 

Õhtul oli Hispaania reisi laste vanemate koosolek. Enda üllatuseks polnud ma sealt seltskonnast ainult ühte inimest varem näinud - kehalise õpetaja, kellel pole last seal klassis, aga ta on üks kolmest täiskasvanust, kes reisile kaasa läheb. Kogu koosolek oli loomulikult islandi keeles. Sain aru numbritest ainult, et kui suur võib olla laste pagas ja kui palju raha on puudu 130-140 tuhat. Koosolek peetigi maha selleks, et korraldada üks rahakogumise üritus laupäeval. Palju visati nalja, millest ma aru ei saanud. Üks lapsevanem ütles, et kas eestlastele ka tõlgitaks, ning klassijuhataja ütles, et pärast ta teeb seda. 

Tegigi pärast. 5 minuti jooksul ja siis viskas ta meid välja, et tal on nüüd üks koosolek. Ma tahtsin veel küsimusi küsida, aga ta ütles, et saame homme kokku. Kui soovisin teada, et mis kell, siis ta ütles, et ta on TERVE PÄEVA koolimajas. Ma ütlesin, et pean töölt küsima, mis kell saan tulla, sest ma ei teadnud, millisel tööpostil ma olen. Kui ma olen lõikamas, siis saan ära tulla ükskõik mis kell, aga kui INNis, siis tuleb mulle asendaja otsida kuniks ma ära olen. 

Olin teisipäeval lõikamas (kala fileelt uimi ja musta/valget kelmet ära lõikamas). Küsisin hommikul bossidelt, et kas võin peale lõunat minna. Nad ütlesid, et pole probleemi. Saatsin esimese pausi ajal  klassijuhatajale sõnumi läbi Facebooki, et olen tulemas, kuna ta kahele telefonilkõnele ei vastanud. Lõuna ajal polnud vastust tulnud. Proovisin korra veel helistada. Telefon oli nüüd välja lülitatud. 

Kuna koolis olid kevadised eksamid, siis olid õpilased kodus ja ainult õpetajad koolis, eksameid hindamas. (Kutt sai inglise keeles jälle neli A-d.) Lõuna ajal aga oli Báranisse tulnud mitu õpetajat. Küsisin, et kas kõik õpetajad tulevad siia. Nad ütlesid, et enamik läksid koju, klassijuhataja kaasa arvatud ning tuleb alles ühest tagasi. Palusin saata klassijuhatajale sõna, et ta helistaks mulle tagasi või saadaks FB sõnumi.

Peale ühte sain sõnumi, et tule koolimajja kell 12, siis saab direktor ka koosolekul osaleda. Vastasin, et kell on 1 läbi, kas nad soovivad homme kohtuda?  Nägin, et vastust ei tulnud ja mõtlesin uuesti helistada. Minu kumbagi kõnet vastu ei võetud. Jäin bossile telefoniga nö vahele, ta küsis, et kas ma olen tagasi ja miks ma helistan. Selgitasin olukorda ja läksin lõikama tagasi. Kella 2 pausi ajal polnud vastust tulnud. Arvasin, et ju siis homme tahavad kohtuda. Olin unustanud eelmisel õhtul telefoni akut laadida ja see oli 10%, seega lülitasin neti välja.

Loomulikult ajas kogu situatsioon jälle marru. Tavaliselt, kui mind kõik vihale ajab, siis pean jogurtit piimabakteritega sööma. Lugesin kunagi kuskilt, et nende bakterite jääkained pole nii mürgised ja organism pole siis nii "vihane". Peale tööd seadsin sammud poodi. Väljudes nägin Amerikaanikut. 

******

Tundub, et kunagi jäi üks postitus poolikuks, aga avaldan selle siiski, isegi siis, kui jutt poolikuks jäi.

Kolisime HISPAANIASSE?

Me tulime Islandile eelmise aasta 29. juunil. Eestis polnud tookord veel soojad ilmad alanud ja Islandil oli pidevalt 8 kraadi. Paar päeva olid sellised, kus restorani rõdul istudes sai jope seljast visata, aga koguaeg pidi mantliga käima. Mul endal tegelikult jaheda ilma vastu pole midagi, aga tunda kaks aastat järjest talve, on ka veidi imelik.

Täna aga oli lausa uskumatu ilm. Hommikul läksin jope hõlmad lahti tööle. Lõuna ajal istusime restorani rõdul, et maksimaalselt ära kasutada ilusat ilma

Toanaabriga söömas "plokkfiskur'it", mis on kartulipuder purukstambitud kalaga ning juustuga

Akna taga päikese käes näidas termomeeter 28 kraadi.

Nägin Kuti telefonis pilti, kus termomeeter näitas 32 kraadi. Ma ei mäleta küll, et ma oleks Hispaaniasse kolinud.

Nii palju puhkepäevi - külalised

Jälle oli minu üleandeks Amerikaanik hommikul üles ajada. Seekord ta hüppas peale esimest raputust voodist välja ja dušši alla. Ma ise olin nii väsinud eelmisest päevast, et ma ei tahtnud lennujaama kaasa minna. Nimelt läks ta vastu oma kunagisele kolleegile Ameerikast ja kahe tunni pärast pidi saabuma vahetusõpilane Taanist.

Whimsy töötas koos Amerikaanikuga raskesti kasvatatavate poiste internaatkoolis. Amerikaanik kuskil aasta kuni poolteist ja Whimsy pidas vastu kolm aastat.

Vahetusõpilane Anete õpib Taani KonTiki vabakoolis. See on see vabakool, mis oli tihedates suhetes Pärnu Vabakooliga. Taani Tüdruk õpis 7.klassis, mis on Islandil 8.klass.

Kui Amerikaanik lahkus, siis sõin hommikust ja mõtlesin, et jätkan eile alustatud Kahoot!iga. Koostasin mängu, kus pildile tuli leida vastav islandikeelne sõna.

Kahooti ettevalmistamine

Kasutasin oma telefoni, aga eks see oli üks igavene susserdamine. Ning ma olin maru väsinud. Ärkasin kui Amerikaanik hakkas naerma, et ma olin magama jäänud. Nad tulid lennujaamast tagasi, sest Taani Tüdruku lend oli umbes tund aega edasi lükkunud.

Whimsy küsis, et kas ta võib korra voodisse pikali heita. Ta ütles, et hea oleks magada, aga ta ei saa uinuda enam, kui silmaklappe ees pole. 20 minuti pärast ta juba nohises magada.

Pool 10 hakkasime liikuma. Amerikaanik viskas mu ostukeskusesse ära, sain sealt endale teksad, käisin ka Siminni esinduses, et teada saada, kust ma oma arveid näen. Lisaks vahetasin ka interneti paketti, sest ilmselgelt olime Kutiga kasutanud üle limiidi. Nüüd on meil lõpmata mahuga internet. Tuleb odavam. Käisin ka veel kohvikus ning veel paaris poes. Ostsin vannipomme, aga šoppamine pole küll minu teema.

Helistasin Amerikaanikule, et kaugel ta on. "5 minutit veel," ütles ta. Ok, see tähendas kuskil üle 10 minuti ootamist. Ma ei eksinudki, vähem kui veerand tunni pärast oli ta kohal. Ta oli ka saanud ilusasti lennujaamast Taani Tüdruku kätte. Otsustasime, et võtame Whimsy peale pärast Rúmfatalagerinn'is käiku. Rúmfatalagerinn on Eestis ja mujal maailmas lihtsalt JYSK, aga kuna islandi keeles J ja Y on sisuliselt samad tähed, siis islandlane loeks seda sõna JJSK, mida on ilmvõimatu hääldada. Seega panid islandlased sellele poeketile oma nime, mis tähendab toa sisustamise kauplust põhimõtteliselt. Sain sealt omale voodilinad ja kordasin omaette, et ei vaata mujale, ei vaata mujale, ei vaata mujale ja saingi poest välja kolme linaga.

Whimsey oli maganud kõik need 4 tundi, mis me eemal olime. Käisime ka elektroonika poes, sest ta oli unustanud pakkida endale fööni kaasa. Ma ostsin meile koju NutriBulleti. Tundsin puudust võimalusest teha smuutisid aeg ajalt.

Tagasiteel tegime väikese põike Hofsós'i ning läksime suhteliselt uude basseini, mis oli alles 2-3 a tagasi avatud. Vaade, mis basseinist avanes merele oli väga ilus. Pildilt ei saagi aru, aga bassein asus üsna kõrgel merest.

Vaade Hofsós'i ujula ooteruumist. Õues oli 6 kraadi

Whimsy'ga sai nalja pesuruumides. Esimene üllatus oli talle, et seal polnud lukustatavaid kappe (lockers inglise keeles), vaid 10x10 cm luugiga lukustatavad pisikesed kapid, kuhu said oma telefoni ja rahakoti panna. Whimsy oli aga kaasa võtnud fotoaparaadi ja see lihtsalt ei mahtunud luugist sisse.

Riietusruum oli üsna väike võrreldes eelmise ujulaga. Seinadel olid nagid ja nagide all pink. Pingi peale sai veel võtta poeostukorvi, kuhu sai panna ülejäänud riided, asjad ja kotid.  Mõlemal pool ruume läks koridor, seega ruumid olid avatud. Seega siinpoolne sein oli ka samasugune nagu pildilt näha

Leidsin netist pildi riietusruumi kohta.

Mina olin juba pesemas, kui Whimsy tuli trikoos pesuruumi. Nähes, et pesemine toimub trikoota, tormas ta minema. Ta ütles, et ma lähen vetsu. Aga ta just tuli sealt, sest ta käis seal trikood vahetamas. Ameeriklanna jaoks oli see ilmselgelt liig.

Riietusruumist järgmine oli kuivatusruum peeglitega. Taamal on rätikute jaoks mõeldud rest. Restide vastas on pisike WC. 

Avatud dušširuum. Uks viis õue basseinide juurde

Me Taani Tüdrukuga panime oma rätikud vastavasse seina riiulisse ning tulime õue ning sulpsasime kõige soojemasse pisikesse basseini.

Pildi leidsin internetist, aga siin on kenasti näha, milline vaade avaneb basseinistki

10 minuti pärast tuli Whimsey oma käekoti ja rätikuga õue. Asetas need kivi peale ja ütles. et ta ei julgenud oma asju sinna jätta. Amerikaanik hakkas seepeale naerma ja ütles, et keegi Islandil ei tule sinu asju varastama.

Hakkasin juba aru saama, et kuidas islandlased seal basseinis oskavad ja julgevad olla, kui õhutemperatuur on "külmavõitu". Kõik on harjumise asi. Lihtsalt. Kui ma soojast basseinist suurde ujuma läksin, siis polnudki õues enam nii külm kui arvasin. Ujusin paar kiiremat ringi ning suplesin niisama.

Riietusruumis kohtasime noori ameeriklannasid. Kolm sõbrannat, kellest ilmselt üks oli tükk aega Islandil elanud.

"Miks neil kappe pole? Kuhu ma oma rahakoti, telefoni ja autovõtmed jätan"
"Keegi Islandil ei tule su asju varastama. Pealegi on meie rendiautol jälitus GPS peal ja firma leiab auto kiiresti üles."
"Kuidas ma ennast siin teiste ees lahti riietun?"
"Keegi ei vaata sind. See ongi normaalne."
"Ma jätan trikoo selga". "Mina ka."
"Te peate dušši all nagunii trikood seljast ära võtma."
Nad lahkusid pesemisruumi poole kuni kuulsime kiljatust.
"Aaaah! Kõik on avatud! Kes meist esimesena läheb?"
"Ah teid, te ei saa oodata kuni kedagi pole. Inimesed võivad tulla ujumast ja siis te pole nagunii üksi. Võtke vabalt."

Muigasin ja küsisin Whimsy'lt, kes kammis oma märgi juukseid "Nooh, tuleb tuttav ette jah?"
"Ameeriklase jaoks on, jah, Islandil ujumas käimine paras väljakutse."

Islandi suuremates külakestes on alati üks kirik. Hofsósi kirik

Edasi sõitsime läbi mitme tunneli. Esimene



Mömmi helistas, et ootab meid enda poole kui Húsavíkist (loe: huusavikist) läbi läheme. Ta pakub kohvi ja võileibu. Teada saades kus me oleme, palus ta eesolevast tunnelist paremale vaadata, seal taamal on tema lapsepõlve kodu.

Läbisime linna, kuhu varem sai ainult laevadega. Seepärast neid tunneleid niipalju ehitatud oligi. Tee peale tunneleid oli kruusane ja täis auke, aga vaatepilt kaljueendilt alla oli päris ilus.

 Húsavíkis pakkus Mömmi meile võileibu ning kadedaks veidi tegi meeste puhkeruum. Kaks piljardilauda ja istumisnurk.

Mina, Whimsey, Amerikaanik ja Taani Tüdruk

-

Istumisnurk ning just-just kokkupandud piljardilaud. Taamal Mömmi akna peal.

Koju jõudsime üsna pimedas. Kuskil peale südaööd. Kutil oli siis ikka veel vaheaeg ja mina läksin järgmisel päeval üheks päevaks tööle seoses munadepühadega.

Nii palju puhkepäevi - autoost

Amerikaanik palus mind äratada kell 7, et enne kella 8 saaksime linna peale minna. Ega ta siis kell 7 ärganud, alles poolest tõusis üles. Sõime kiire hommikusöögi, mille olime eelmine päev kiiresti enne poe sulgemist poest ostnud. Skyr, greip ja apelsin. 

Tegelikult miks me nii vara ärkasime, oli see, et Amerikaanik lubas hommikult Mömmi lennuki peale viia, et ta saaks tagasi Husaviki tööle minna. Lennuk oli aga täis ja mees otsustas kella neljasele lennukile jõuda. Õhtusele lennule tavaliselt on pileteid. Kuna me juba nii vara üleval olime, siis otsustasime minna ujuma enne kella 10st koosolekut.

Täiskasvanu ujula pilet Islandil maksab tavaliselt 950 krooni, mis on praeguse kursi järgi umbes 8 € (1 EUR = 117.820 ISK). See oli ilus koht. Riietusruum oli mahukas. Kapid käisid lukku kummist käepaela kiipidega. Kui sa ei mäletanud, kus su kapp on, siis oli selleks kontroll arvuti seina peal. Esimese ehmatusena mõjus ilma trikoota naiste hulk. Ma polnud ammu käinud sellises asutuses, kus naised ennast ei häbene. Riietusruumist edasi oli vist 30 duššiga asuv pesuruum, mis oli töötajate poolt valvatav.  Naistöötajad kontrollisid, et naised ennast korralikult ilma trikoota peseksid. Ning kui peale suplust tulid pesemast, siis pidid ennast ära kuivatama. Kõik märjad jalajäljed kuivatasid töölised ära. Iseenesest oli tore kuiva sokiga minema saada.

Bassein linnuvaatelt. 

Ülemise pildi paremal pool on klaasuksed, kust sai õue. Klaasuste taga on sopikestega suurte kividega bassein, kus mõnes kohas tuleb seinast tugev veejuga. Tornist saab alla lasta, aga sellise külmaga ma ei näinud kedagi seda tegemas. Pildil tagumine bassein on kuskil meetri sügavune bassein. Silla all on poid ning poide alt saab ujuda suurde 25 m basseini. Pildi all servas on näha veel mullivannide rõngad.

Amerikaanik oli mulle öelnud, et saame taga nurgas olevas soolabasseinis kokku. Jätsin prillid ette, sest mis "taga bassein"? Võtsin rätiku igaks juhuks kaasa, sest õues oli vaid 6 kraadi külma. Kohalikud käisid rätikuteta nagu oleks kõige palavam suvepäev. Brrrhhhh. Viskasin rätiku üle esimese ettejuhtuva käepideme ja kiirustasin lähimasse basseini ning soojenesin. Mis taga bassein? Basseinidest auras vesi ning päike oli erakordselt ere. Vaadates suunda, kus võiks see "taga" olla, siis otsustasin, et jalgsi ma sinna ei lähe, vaid leian tee läbi basseinide. Mis siis kui 10 sekundiks pean veest välja minema, siis olgu. Aga 1 minutiks ma küll ei lähe. 

Siin ees on bassein, kuhu kohe sisse kupatasin, kuna mul oli nii külm.

Kuidagi koperdasin paremal asuvasse basseini, siis silla alt läbi suure basseini ujusin sinna taha nurka. Näete, jah? Seal kus on see sinine sein, vot seal see "tagumine soola bassein" oligi. Bassein oli väga soe, aga kukal külmetas pidevalt. Kastsin seda pidevalt vee alla. Kohalikud ajasid juttu. Märkasin, et paljud olid pensionärid. Üks naine oli midagi ajalehest lugenud ja ilmselt oli see midagi naljakat, kuna kõik basseinis istujad pakatasid naerma. Ma pole rahul oma islandi keelega üldse. Mingitest asjadest ma saan aru, aga teinekord ei saa mitte kui midagi aru. Üldse ei saa. 

Amerikaanik läks suurde basseini ujuma. Ma ei tahtnud trenni teha, vaid pigem niisama supelda. Läksin talle järgi ja ütlesin, et ma siplen seal madalas basseinis ning siis ligunen esimeses kividega basseinis. Leppisime kokku, et lahkume pool 10. 

Enda meelest tegin väga kiiresti. Pesin pea. Kuivatasin trikoo tsentrifuugiga ära. Kiiresti riidesse. Saapad jalga. Välja tulles oli möödunud juba 20 minutit. Helistasin Amerikaanikule, ta oli ka just saapad jalga saanud. Jõudsime umbes samal ajal auto juurde. Kohtumisele jäime ainult minut aega hiljaks. 

Turismifirma oli väga huvitatud Islandi kirdeosa arendamisest. Neil pole seal palju ööbimiskohti ja nad otsivad endale arendajaid. Kohalik omavalitsus pakkus nädalat kaks Amerikaanikule muuta Bakkafjörður'i kooli hosteliks. Langanesbyggð* (loe: langanesbid) otsustas, et Bakkafjörður'i kool ei tasu ennast ära 7 õpilasega, kuna pooled tunnid toimuvad nagunii Þórshöfnis. Turismifirma oli aga sellest kuulnud ja pakus ennast partneriks. Neil on muidugi endal palju nõudmisi, mis peab hostelis olema ja mis mitte. Samas kui sa täidad kõik need, siis vasutasuks on palju hüvesid. Üks on näiteks abistamise broneerimisega ning erinevate otsingumootorite ühendamine. 

*Langanes+byggð tähendab sisuliselt Langanes'i omavalitsust, mille suurim asula on Þórshöfn.

Peale koosolekut läks auto otsimiseks/ostmiseks lahti. Ma arvan, et ühte teeotsa Reykjaviki tänavatel sai sõidetud vist 6 korda. Auto esindused olid enam vähem kobaras koos. Ühes kobaras müüdi uusi autosid, teises samade firmade kasutatud autosid, kolmandas olid igat marki ainult kasutatud sõiduautod. Nende vahel me siis pendeldasimegi. 

Reykjaviki linnatänavad

Seda teed sõitsime vähemalt 3 korda

Kõige esimesena sai mindud Mömmi soovitatud (esimeses kobaras asuva) automüüja juurde, aga too oli haigeks jäänud just hommikul ja poole tunni eest koju läinud. Uus müügimees oli ka  väga tore, sõbralik ja vastutulelik. Ta otsis välja vastava hinnaklassiga auto, vaatas, milline oleks ilmselt kõige sobilikum ning printis koheselt välja auto ajaloo ja näitajad. Kuuldes, et see Renault Megane kasutab vaid 3,84 liitrit sajale, lõid Amerikaaniku silmad särama ning huvi auto vastu kasvas suureks. Mehed leppisid kokku, et küsivad pangast laenu, et kas 400 000 sissemaksuga ja teatud kuumaksega saab Amerikaaniku firma laenu võtta. Pangast saab vastuse paari tunni jooksul. Auto oli küll kasutatud, aga seisis hoovi peal.

Käisime üle õue asuvas Volkswageni esinduses. Nad saatsid meid teise kobarasse. Loomulikult me ei leidnud seda kohta üles ja sattusime hoopis Volkswageni tehnohooldusesse. Nad siis näpuga näitasid, kus eelmise firma kasutatud autode maja asub. Me olime sellest just mööda sõitnud. Volksvageni esindusel polnud sellise hinnaklassiga autot nagu me otsisime. Tulime sealt lönta-lönta minema. Ning vaatasime kolmandas kobaras asuvaid kasutatud autosid. Uhkemad džiibid maksavad üle 20 miljoni ehk umbes 200 tuhat euri.

Esimese proovisõidu tegime kasutatud autode müügiplatsil Škoda Fabiaga. Neljarattaveoline, parim saare põhjaosa jaoks. Sisse istudes hoidsime mõlemad hinge kinni ja arutlesime, et kes võis olla eelmine autoomanik. Auto lõhnas kas hobuse või lamba sõnniku järgi. Müügimees oli imestunud, kui lõhna probleemist kuulis. Škoda oli veidi kallim kui Renault, aga see sõnnikuhais pani "ei" ütlema. 

Amerikaanik siiski tahtis saksa autot. Volkswagenit. Tegime isegi ühega proovisõitu, aga too oli 2 korda kallim kui Renault'. Samas seda autot hakkavad kasutama restorani töötajad ning kuna eelmised 3 autot on lõppenud kas avariide või auto purunemisega, siis polnud selle Volksu ostmine riski väärt. Ilus auto oli muidugi. Renault' müügijuht helistas, et pank kiitis laenu heaks. Proovisõit jäi lühikeseks. Ilmselt oli Amerikaanik otsustanud. "Pane paberid käima, me tuleme paari tunni pärast ja ostame selle auto ära."

Mömmi helistas, et ta on nüüd vaba ja me võime kuskil söömas käia enne kui ta lennukile läheb. Käisime ühes Tai kiirtoidu kohas. Menüü oli islandi keeles. Ainuke asi, mis ma sealt aru sain, oli "kana". Panin näpu suvaliselt menüüs kuskile peale ja ütlesin, et ma võtan selle. Sain kana riisi ja maapähklitega. Kartsin, et kaste võib olla liiga vürtsikas, aga see oli päris mahe. Vat sinna läheks isegi uuesti. Neil oli väga palju kliente. Enamik võtsid siiski toidu koju kaasa. 

Mömmi lennukile viidud, läksime Fordiga esindusse ja jätsime vana auto sinna. Müügimees ütles, et minge sõitke autoga enne kui ära ostate. Kui Amerikaanik on muidu väga hoolas juht, siis selle autoga oli ta nagu ralliäss. Autost väljudes oli mul süda paha ja jalad värisesid. 

Renault Megane

Kui Amerikaanik kunagi noor oli, siis elas ta ühe aasta Islandil vahetusõpilasena. Perekonna lapsi, kus ta elas, kutsub ta oma kasuõdedeks ja -vendadeks. Käisimegi ta kasuvennal, tema naisel ja 3-aastasel tütrel külas. Nad parajasti pakkisid asju, et kolida. Minu küsimuse peale, et miks, vastas pereisa, et on aeg soetada oma korter enne kui rendi hinnad lakke lähevad. Lisaks on mõlemal nüüd parem töökoht, suurem palk ning nad suudavad hetkel endale korteriostu lubada.

Kasuvenna maja ees

Kuna mul lube pole, siis aitas kasuvend tuua autoesinduse juurest Fordi ära ning jätta see rendiauto firmaomaniku maja ette. Ta elas suures kortermajas. Mees ei saanud välja tulla, kuna tal oli järgmine päev suur kontrolltöö, seega autovõtmed jäid kuskile rattakoopasse. Kahe kuu rendiraha jättis Amerikaanik siiski enda kätte. 

Läksime korraks kasuvenna juurde tagasi, kui avastasime, et kell on juba 6 ning poed pannakse varsti kinni. Ma ka tahtsin pealinnast paar asja osta. Kummiga 2x2 m voodilina, endale teksaseid Lindeks'ist ja poisile dressipükse, sest tema pole nõus muid pükse jalga panema. Lahkusime ning esimesena käisime spordipoes. Sain poisile 4 paari pükse, endale jalanõud saalis sportimiseks. Amerikaanik käis samal ajal toidupoes, et õhtuks süüa osta. Rohkematesse poodidesse ei jõudnud, kuna kell 7 pandi ostukeskused kinni. 

Jõudsime koju 8 aegu. Kell 9 tegi Amerikaanik süüa. Ma pesin nõud, viskasin pikali. Jõudsin veel kuulda, et ta läheb viib Fordi rendiraha ära, kui juba magasin. Minu jaoks oli selline päev päris väsitav. 

Nii palju puhkepäevi - esimene päev

Aprill on tore kuu, sest tööl pole pidanud eriti käima pidanud. Möödunud esmaspäeval käisime Amerikaanikuga Reykjavikis, neljapäevast esmaspäevani olid munadepühad ja täna on ka vaba päev - nimelt suve esimene päev ja seda tuleb tähistada!
Lisaks oli Kutil koolivaheaeg 8.aprillist kuni 17. aprillini. Ning tänase vaba päeva puhul ei pea ta ka homme kooli minema ja juba ongi nädalavahetus - 4 päevane puhkus lisaks!

Reykjavikis käik

Kui Eestis käisin kodust ära, siis läks poeg minu vanemate juurde. Reis Eestisse, aga ei tulnud kõne alla, sest olime ära vaid kaks ööd. Esialgu mõtlesime, et ehk Kutt läheb kuskile sõprade juurde farmi, seal hakkavad talled sündima ning see oleks kena kogemus, aga kuna oli koolivaheaeg, siis läksid paljud reisima. Lõpuks oli Saarepiiga nõus poissi valvama - ta magas meie majas ja tegi süüa. Kuna Saarepiiga töötab hosteli heaks, siis seal oli jällegi kiired tööpäevad, aga poiss oli vähemalt valvatud. Jätsin Kutile ka oma arvuti, siis sai ta YouTube'i vaadata nii palju kui süda lustis.

Sõit Reykjaviki pidi algama pühapäeval 16. aprillil, kell 10 hommikul. Teades Amerikaaniku, siis lükkus aeg sujuvalt edasi 12-le. Tal oli ka mõjuv põhjus. Reedel tegi oma viimase tööpäeva Mäks, kes lahkus laupäeval koos Hiirekesega (ungarlannast vabatahtlik Bakkafjörður'i koolis) Reykjaviki. Ehituspoisid pidid appi tulema, aga üks jäi haigeks ja teine ei saanud tulla. Amerikaanik pidi siis viimasel hetkel ise baari õhtul baarman olema. Nad on alati kahekesi, aga kuna hollandilane Maks oli esimest korda abiks, siis Amerikaanik ei jätnud teda üksi. Pitsameister oli Akureyris ja Islandlasel oli puhkepäev ning uus tööline sloveenlasest "Pikk" Gregga oli viimase õhtu koos oma boyfriend'iga ning alustas tööd alles pühapäeval.

Autosse istudes sain üllatuse osaliseks - nimelt oli Pika boyfriend Pisike ka autos. Esialgu pidi ta lennukiga minema, aga lõuna Islandil möllas torm, siis lennuk pealinna lihtsalt ei sõitnud. Ega ma ei olnud rahul, tahtsin ju ise esiistmel istuda kogu tee. Arvasin, et tagasi tulles saab Amerikaaniku sõber "Whimsy" Melanie ees istuda ja pilte teha, kuna ta on hobifotograaf. Whimsyl on oma blogy - http://whimsyways.com/, kust võib lugeda inglise keeles tema reisist Islandile ja Svalbardi. Whimsy (hääldus: ˈwɪmzi) maakeeli tähendab "vallatult omapärane" või "tujukas käitumine" või "huumorikas".

Lumised mäetipud

Esimest korda kui Reykjaviki sõitsime, siis olin ma veel õpetaja ning olime projekti raames õpilastega tagasiteel Eestisse, vat siis jäi hing koguaeg kinni. Hetkel on nii, et on mäed ja metsi pole. Nii imelik, et puid pole. Näed kaugele-kaugele. Mäed on kilomeetreid kõrged ning sulle tundub, et pfff, kah asi. Kuni sa märkad imetillukest, vaevumärgatavat autot mäejalami lookleval teel sõitmas. Vat alles siis mõtled, Eestis meil küll sellist ei ole. Mõni ime, et välismaalsed naeravad Munamäe üle. Vaatamata sellele, oleme me eestlased ikka uhked oma 318 m üle.

Reykjaviki jõudes me ei leidnud oma majutuskohta. Tiirutasime tänavatel edasi tagasi, kuni otsustasime parkida ja jala minna ning vaadata, et kus see koht siis on. Kuna majutusasutus asus kesklinnas, siis oli sissekäik ühe poe kõrval.

Sissekäik on umbes seal, kus naine ust katsub. Pilt on võetud Google Maps'ist

Ma märkasin seina küljes mingit nuppu, mille kohale oli kirjutatud Apartment K. Küsisin Amerikaaniku käest, et mis selle hotelli nimi peaks olema, kus me peatume. Tuli välja, et olime õiges kohas.

Ma ise ei julenud seda nuppu vajutada ja õhutasin ameeriklast seda tegema, aga ta ilmselt ka ei julenud. Katsus mõlemat ust. Lukus. Lõpuks vajutas ta uksekella, mis hakkas lärmama ning tundus juba, et "kedagi pole kodus".

Naise pea taga kahe klaasukse vahel on uksekellanupp.

Viimaks avas ukse üks kidur, pikk tumeda peaga noormees telefon kõrva juures ning vastas koguaeg "yes, yes... yes, yes, i know.... ok, yes.... yes.... yes, yes." Kui ta oma telefoni ära pani, siis küsisime, et kas oleme ikka õiges kohas. Broneering oli olemas ja ta hakkas meid sisse registreerima, kui tormas leti äärde indialanna. Tal tundus olevat Inglismaalt oma aktsendi poolest. Küll ta selle noormehe kallal hakkas võtma. Noormees jäi viisakaks ja ütles, et ta just lõpetas kõne omanikuga ja ta ei saa midagi hetkel teha, asjaga tegeletakse. Naine aga selgitas ikka mitu korda, et tema on vahendaja, tema sõbranna maksis toa eest ja nende ruumi on palju halvema kvaliteediga kui neile lubati ja kui palju nad selle eest maksid. Noormees ütles, et võttis toa eest õiglase hinna, mitte kõrgema. Naine aga vastu, et tema on vahendaja ja ta peab nüüd siin vahendama, võtku noormees nüüd telefon ja helistagu ning andku raha kohe tagasi. Tahtsin noormehe kaitseks välja astuda, sest sama jutt käis juba kolmandat korda ning ma hakkasin kannatust kaotama kuni nägin, et ka Amerikaanik hakkab nihelema. Meil oli veidi kiire ka, tahtsime sööma minna enne kui Pika kaaslase lennujaama bussipeale viime.

Lõpuks juhatas meid noormees tuppa ja küsis ega meid kolm pole, sest broneeringus on kirjas kaks. Amerikaanik vastas, et kolmas inimene on meie sõber ja viime ta varsti lennuki peale. Tuba oli pigem nagu väike korter. Tegin kohast ka väikese video.

Käisime kohe kõrvaltänavas asuvas väikeses mugavas söögikohas nimega Prikið burgerit söömas. Olime lõunatanud kuskil poole tee peal mingis grillibaaris. Võtsin lambaliha, salati ja ahjus fooliumis küpsetatud kartuliga. Väga hea toit oli.

Prikið.

Ka õhtusöök ei jäänud alla. Kuna India tädi raiskas meie aega, siis võtsime kõik burgerid friikatega (borgari og franskar). Rahvast oli palju ja Pisike ütles, et ta maksab arve, sest meil polnud enam palju aega tema bussini. Jõudsimegi bussijaama 5 minutit enne bussi väljumist. Head aega kallid ja minek.

Küsisin, et kas me Mömmi juurde ei lähegi? Guðmundur aka Mömmi oli suvel värvimas koolimaja sisemust ning kutuurimaja välimust. Amerikaanik ütles, et nad tegid ka seest, aga ma enne remonti sees pole käinud, seega ei oska öelda. Kuna remondimehed käisid Báranis lõunat söömas ning mõlemad mehed on head jutumehed, siis sealt nende sõprus alguse saigi. Iga kord, kui Amerikaanik Akureyris käib, siis külastab ta Husaviki päikesepaneelide tehase ehitustööliste konteinerelamut, kus Mömmi töötab talvel kokana. Suvel peab lisatööna maalri ametit.

Mulle tundus, et Saarepiiga pani Guðmundurile selle hüüdnime, aga Mömmi üks nõbu elab Þórshöfnis ning ta väitis, et mees sai oma nime juba väiksena. Minule Mömmi pärisnimi meelde ei jäänud, kuni olime tema ukse taga ja helistasime kella. Kellanupu juures oli kolme inimese nimed. Palusin Amerikaanikul näidata milline on Mömmi oma. Aaaaa... ! Islandlastel on kombeks võtta nime tagumine pool ja siis sellele i-täht lõppu lisada. Seega Guðmunduri nime tagumine pool on Mundur ja sealt saabki kuidagi Mumm+i.

Mömmi naine oli teinud ümmargust keeksi. Islandlased kui söövad magusaid asju, siis need ON magusad. Keeksidele, kookidele, vahvlitele, pannkookidele lisatakse alati moosi, šokolaadi või karamelli siirupit, Nutellat ning mis kõige tähtsam vahukoort. Kõht oli just söödud burksist nii täis, aga me mõlemad sõime ühe tüki keeksi vahukoorega ning rüüpasime kohvi peale.

Amerikaanik küsis Mömmilt nõu, et millist autot osta. Mees soovitas tal minna ühte autoesindusse ning küsida teatud nimega (no ei jää mulle need islandi nimed meelde) automüüjat, kes kindlasti teeb kõige parema pakkumise.

Kell 11 õhtul läksime paar tänavat edasi asuvasse baari nimega Kaffibarinn.

Amerikaaniku pealinna lemmikbaar oli tühi, aga nädalavahetusel pidi koht nii paksult täis olema, et liikuda on võimatu. Kuna sõber teeb suitsu, siis läksime tagahoovi suitsunurka juttu ajama. Sinna tulid kolm meest ning maailm on lihtsalt väike. Amerikaaniku isa on horvaatlane, aga ta pole kunagi Islandil ühtegi teist horvaatlast kohanud. Üks meestest oli horvaatlane ning nad hakkasid omavahel kohe rahvuskeeles suhtlema. Sain isegi päris palju aru, kuna see kõlas vene keelele sarnaselt. Lisaks elasid nende mõlemad vanaisad kõrvuti külades.

Teine mees oli meremees, kes oli just tulnud 25 päevaselt kalapüügi reisilt. Nende laeval on sügavkülmik. Seega nad püüavad, puhastavad ise kala ära ja pakivad sügavkülma. Teada saades, kust meie tuleme, küsis kas te "seda ja seda" meest teate. Amerikaanik teadis seda "meie" küla meest küll. Tuli välja, et ta on ühe väga toreda töökaaslase vend. Ta on Kunksmoori poeg. Meie küla mees oli esimest korda nendega merel ning meremees tahtis teada, et kas uus tüüp on hea tööline. Amerikaanik teadis, et on, on.

Kolmas mees oli Edmontonis farmer, kes kasvatas igasugust teravilja, mis Kanadas kasvada saab. Ma sain paar nädalat tagasi pulmakutse minna juulis pulma just Edmontoni, Alberta osariiki Kanadasse "Rukkipoisi" pulma. Temagi väitis, et ta läheb juuli keskel oma sugulase pulma. Tuli välja, et tema onupoeg oli Eestis misjonär olnud kaks aastat. Pärnus elades olin ma aga puutunud kokku just nende toredate misjonäridega, kelle hulgas Rukkipoiss ka oli.

Maailm on väike.

Kell 1 pandi pubi kinni ja me tulime jooksujalu koju. Amerikaanik jäi diivanile arvuti taha norskama enne kui ma uinusin.

Kordamööda

Punane majake keskel on aiatööriistade kuur. Me elame sinises majakeses, millel veel veebruariski põlesid räästas tuled.

Kuna me elame eramajas, siis naabrite kisa ja muusikat me ei kuule. Ainuke "muusika" on siis, kui väljas on üle 50 km/h tuul. Ükskord oli 110 km/h kiirusega tuul, mis pidi aiatööriistakuuri minema viima. Uks oli pärakil ning kui seda käisin kinni lükkamas, siis läksin hästi-hästi aeglaselt, sest ei tahtnud tuule mõjul kiiresti liikuda, et mitte merre kukkuda. Ma polnud sellist tuult varem kogenud. Me elame 30 m kaljuservast. No, mis kalju see on, aga 3-4 m kõrgune järsk sein on see igatahes. Majaomanik palus võtta naabri aiast üks suurem kivi ja panna see kuuri ette, ses kuna ma ei leidnud öösel pimedas lukku, et uks kinni jääks Kui ma selle kiviga üle õue kaperdasin, siis mõtlesin, et ka kolmest kivist poleks piisanud - tuul väntsutas mind ikka nii nagu tahtis. Seega väide, et "pane triikraud tasku kui kõva tuul väljas on" ei pea paika päris igakord.

Maja on kolmetoaline, lisaks elutuba, köök ja vannituba. Mingi töötoa taoline asi on ka maja külge ehitatud. Seal on ka sügavkülm, mida ma ei kasuta ning mõned riiulid. Küte ruumis puudub. Mina kasutasin seda kartulite hoiupaigana. Lisaks seal haiseb suitsu järele hirmsasti. Alati väljas ei saa suitsu teha - tuul lihtsalt teeb su eest suitsu kiiremini ära. Õnneks ma ei suitseta ja lisaks on suitsetamine Islandil kallis lõbu. Pakk sigarette on keskmiselt 1300 Islandi krooni ehk kuskil 10,75 €. Ma ei tea palju Eestis pakk maksab, aga Islandi hinda tean seepärast, et eelmine nädal saatis Amerikaanik mu poodi, sest tal olid suitsud otsas ja ta oli üksi tööl ning restoranis olid kliendid sees ja ta ise ei saanud minna.

Vasakul paistab töötuba ja selle ees on sahver.
Riiulis on pesumasina karbi tükid ja kartulid said eelmine nädal otsa.
Aaa, siin on isegi radiaator, ma ennem pole märganudki. Nüüd alles pildilt nägin.

Ma alguses püüdsin maja koristada enamasti ise ja poisile jätsin tema toa, mida ta ikkagi ei koristanud. Eelmisel aastal ühel nädalavahetusel olin ma haige ja palusin poisil terve maja ära koristada. Ta sai sellega suurepäraselt hakkama. Järgmine nädalavahetus oli ta ise kuskil ära seoses kooliga ja siis koristasin mina terve maja ära. Mulle isegi see süsteem meeldis. Kord on kogu vastutus ühel ja kord teisel. Nii oleme teinudki.

Köök

Elutuba

Käin aeg-ajalt Amerikaaniku restoranis abiks nädalavahetusel koristamas. Kui me Eestist tagasi tulime ja seoses tankla maha põlemisega oli restoran avatud juba hommikul 11st, siis ma ei leidnud aega koristamiseks. Nad olid avatud õhtu kella 9ni. Koristamiseks kulus oma 2-3 tundi ja ma ei tahtnud ka igakord südaööl koju jõuda. Hommikuti jälle ma ei saanud maast lahti.

Alates eelmisest nädalast on restoran nädalavahetuseti lahti kella viiest. Seega ma saan rahulikult toimetada lõuna paiku. Kuigi viimasel ajal olen nagunii iga päev kell 7 üleval. Täna Báranist tulles oli kodus hea lõhn. Toad korras ja köögist nõud pestud. Meil on nõudepesumasin. Poiss pidi ise süüa tegema lõunaks - makaronid hakklihaga. 15-aastane noormees sai sellega hakkama.

Kiitsin poissi ja ta ei uskunud, et ta tubli oli.. aga ON JU TUBLI!

Esik. Nagid on meil ka ära jagatud.

Koju jõudes sain kohe aru, et poiss on koristanud - põranda kalts oli maas kuivamas. Meil on põrandaküte. Pesumasinal on üks 15 minutiline tsükkel, mis sobib suurepäraselt põrandalapi pesemiseks ja põrandaküte teeb kiiresti oma töö.