Minust loomaarsti ei saa

Ma mõtlesin tükk aega, kas kirjutada sellest või mitte, sest endal pidi kohapeal pilt eest minema. Seega nõrganärvilised, teil palun lõpetada lugemine kust algavad tärnid (*****), sest meil käis külas loomaarst ja tegi täkust ruuna.

Hommikul nagu juba öeldud, tegime Kutiga hommikuse loomasöötmisringi ja tuppa tulles ikka kedagi kodus polnud. Seinad kostavad majas päris hästi läbi ja alles tunni pärast oli majas kosta Peremehe ja Perenaise häält. Meie Kutiga elame maja keldrikorrusel ja häälte peale läksin ma üles. 

Uniste nägudega pere tuli mulle üleval koridoris vastu. Minu küsimuse peale, kas nad alles ärkasid, vastas Perenaine jaatavalt. Ta oli eile oodanud Peremeest rebasejahilt ning ta oli saabunud alles kell pool kolm öösel. Küsisin Peremehelt, et kas siis tasus nii kaua jahil olla või nad äkki ei tahtnudki ennem koju tulla kui vähemalt üks rebane käes. Peremees vastas mulle enne, kui jõudsin oma küsimuse lõpetada islandi keeles: "Fjórir, fjórir." Seega neli rebast ning Perenaine kinnitas oma tõlkega, et olin õigesti aru saanud. Peremees ei taha eriti inglise keeles rääkida ja kohe esimesel päeval ta ütles, et õpetab mulle islandi keelt. Mees on oma lubadusest kinni pidanud, kuigi aeg-ajalt ta siiski suhtleb ka inglise keeles, aga kohe kordab sõnu islandi keeles. Ma saan väga harva mõnest sõnast aru. 

Päeva plaanidest rääkides ütles Peremees, et täna tuleb neile külla loomaarst täkku ruunama ja küsis kas ma tahaksin ka vaadata. Ütlesin pool kõhklevalt, et ikka, miks mitte. Ise teadsin, et vere nägemine paneb mul pea ringi käima, aga .. võib-olla nüüd enam ei pane?

Käisin korraks all Kuti juures ja kui üles tagasi läksin, siis polnud pererahvast enam majas. Vedasin oma valged VEESEADMETE kummukud jalga ja läksin lauda poole. Nägin, et pererahvas toimetas koplis, kus üks päev kitsi kokku ajasime. Läksin sinna ja neli hobust, kes hommikul sõid taamal koplis, olid ära toodud. Emastel oli päitsed peas ja isased olid alles noored ning need kappasid emaste järgi. 

Perenaine läks emastega ees ning noored hobused, kes polnud kunagi siseruumides viibinud, ei tahtnud kuidagi minna angaari. Hoidsime siis poolringi, et nad ikka märadele järgneksid. Peremees käis emastega angaarist sisse ja välja viis korda. Isased panid mitu korda kaugemale plehku, aga lõpuks saime nad sisse. Ruttu angaari uks kinni ja puidust värav ette. Lisaks veel teinegi värav latri ette.

Perenaine ütles, et nad hoiavad talvel mõnikord lambaid seal  ja panevad sisse kolm heinarulli. "Siis ei pea me neid pidevalt toitma, vaid lihtsalt uue heinarulli asemele panema. See teeb meie elu palju lihtsamaks."

See, kuidas üheaastasele noorele täkule päitseid pähe pandi oli omaette lugu. Ma panin mitu korda käe silme ette, sest ma lihtsalt ei julenud vaadata. Seega Perenaine hoidis märasid ohjadest koos ning tagurdas nad kokku nii, et noored hobused jäid väikesesse ruumi. Peremees seisis märade taga ja noor täkk tahtis kolme hobuse vahel läbi pugeda, aga oli nii kitsas. Peremees kõigepealt andis hobusele ohje nuusutada, siis proovis neid õrnalt ja imeaeglaselt üle pea panna samal ajal hobuse kaela paitades.

10 minutilise kerge "tantsu" tulemusena sai Peremees päitsed pähe ning oli vaja ainult rihma sättida külje pealt, aga täkuke raputas nii tugevalt pead, et päitsed kukkusid maha. Panin käe silme ette, sest kogu seda janti uuesti vaadata oli lihtsalt hirmus. Järgmise 5 minutiga olid päitsed uuesti peas ja seekord oli Peremees kaval, hüppas kohe teisele poole hobust hoidis peast kinni ja sai kiiresti suurust reguleerida.

Ja kus siis hobune hakkas üles hüppama. No talle kohe ei meeldinud see, mis temaga tehti. Piiga teiselt poolt aeda hüüdis: "Papi, vaata, et sa nüüd ära ei sure!" Pärast Piiga kommenteeris mulle inglise keeles, mida ta oli öelnud. "Ma armastan hobuseid, aga ma kardan neid kohutavalt," kordas ta juba varem öeldud sõnu.

Täkk seoti taha tara külge rahunema, et ta päitsetega harjuks. Peremees muidugi hakkas lollitama, et ta seisab seal, käed puusas ja parem jalg takti löömas, kuniks olukord rahuneb. Lõpuks võeti päitsete küljest köis lahti ja me läksime tuppa loomaarsti ootama.

Perenaine oli juba teise linna tööle läinud, kui loomaarst tuli. Peremees tutvustas mind talle, aga unustas ära vist, kust riigist ma olen. Ma sain islandi keelest aru ja lõpetasin Peremehe lause, mille peale viimane noogutas mulle heakskiitvalt.

************

Esimene süst tehti üheaastasele täkule juba angaaris. Enne seda jõudis ta juba eest üles lööma hakata. Peremees soovis ta süsti ajaks posti külge paigale saada, mis tal ka õnnestus, aga ilmselt mitte nii nagu soovis. Nimelt seisis täkk kui naelutatult kui Peremees köit vaevalt-vaevalt ümber posti hoidis. Jalad tikksirgelt ning pea kõrgel. Loomaarst arvas, et vast nii ongi hea ja tegi esimese süsti loomale nn tagumikku.

Siis võeti teised hobused ning viidi nad tarasse, kus nad hommikul olid. Mulle anti pihku ühe hobuse ratsmed ning hobune tuli mulle nii lähedale ja ma kartsin, et ta astub mulle jala peale.

Arvasin, et täkule tehakse operatsioon seal koha peal, aga ta toodi ka aedikusse. Loomaarst tegi veel ühe süsti. Mulle tundus, et ootasime igaviku, millal loom magama jääb ja siinkohal lõi Peremehes jälle välja koomik. Ta pani käe puusa ning tegi norskamise häält. Peretütred hakkasid naeru kihistama. Endalgi võttis suu muigele. Loomaarst kommenteeris midagi ja Peremees tegi süütu näo pähe ja hakkas veel kõvemini norskamishäätl tegema.

Lõpuks loomake kukkus potsti pikali. Oehh.. jõnks käis südamest läbi. Loomaarst jooksis kiiresti oma tööriista kastiga kohale ja hakkas tegutsema. Üks jalg seoti köiega üles ning Peremees paitas looma pead, et see rahulik oleks. Loomaarst valas kõigepealt looma elundi peale roosat vett (võis olla ka lillateravesi, aga see oli natuke liiga roosa selle jaoks), siis läks 0,5 liitrisest plastikpudelist alkoholi ning veel mingit pruuni segu, mida oppidel kasutatakse.

Skalpelliga tehti kummalegi poole munandit kiired lõked. Loomaarst haaras ühe munandi pihku ja pikistas selle sealt pilust välja. Munand oli mingi valge kesta sees ja sellele tehti veel üks lõige ning ilmus roosakas muna, mida ta hoidis kõvasti peos ja teise käega üritas suuri klambreid panna ämbrisse, kus oli roosa lahus.

Samal ajal peretütred vaatasid pealt ja üks nendest isegi filmis. Tundsin, et mul hakkas juba veidi paha. Keerasin enanst ümber ja kui tagasi pöörasin, siis oli üks klamber looma küljes ja loomaarst viskas munandi aia äärde. Oehhh õudust, tundsin, et enam ei jaksa olla. Läksin, käisin toas ära ja sõin ühe kuklikese.

Tagasi tulles Piiga küsis, et miks sa ära läksid, kas sinu jaoks oli see liiga rõve (gross)? Ütlesin, et ei, ma lihtsalt ei kannata vere nägemist. Loomaarst ütles, et see pole veel midagi, tal on mitu korda farmerid hobuse kaela otsas ära minestanud. Siis on farmerite naised appi tulnud ja mehed hobuse kaelalt lihtsalt ära.

Noor hobune oli narkoosist toibumas ja Peremees hoidis teda veel kinni, et ta endale haiget ei teeks. Aga lõpuks sai hobune Peremehest jagu ja tahtis püsti tõusta. Oeh küll see oli vaevaline. Hobune oli nii hakkamist täis, aga ta kukkus ühe külje pealt teisele. Kuni ta momendiks rahunes ja lõpuks jõusis jalgele ning käis nagu purjus teismeline. Paar sammu ja edasi, siis natuke külje peale ning tagasi ning siis edasi.

*************

Ma küsisin Piigalt, et mis siis lõpuks sai, kas looma õmmeldi ka, aga ta ütles, et ta ei tea nii palju sõnu inglise keeles.

Loomaarst kirjutas arve ning viskas veel natuke nalja Peremehega ning ma mõtesin, et minust küll loomaarsti ei saa. Aga põnev oli ikkagi. See maaelu on nii põnev ning selle talu rahvas tundub, et teeb kõike armastusega! 

Hommikune ringkäik

Ärgates polnudki vist kedagi majas. Nagu oli ja ei olnud ka. Ei saanudku aru. Meenus, et Perenaine oli öelnud varem, et ta käib kolmapäeviti abis ühel vanainimesel. Põhiliselt koristab kodu, aga aitab ka planeerida toitu ja muid tegemisi kaheks nädalaks, kuni ta jälle tagasi on.

Seega. Kamandasin Kuti ruttu üles ja mulle appi. Sest ma polnud kindel, kas koerad lasevad ennast ketti panna või mitte.

Alguses ma ei saanud kuuri ustki lahti ja kohe käis peast läbi tuhat mõtet. Aga näis,  et tegemist oli "nõr'kuus kon'tiides" situatsiooniga. Nii kui kuuris koerte ruumi ukse lahti tegin, tormasid kolm suurt koera välja ja kõik pidid just jalgevahelt läbi jooksma. Mul võttis esimese hooga hinge kinni. Kutsikad on ka juba nii suured, et need jaksavad üle paku läve tulla ning korraga oli terve õu neid täis.

Edasi läksime lambalauda poole. Ja minu imestuseks läksid isased koerad oma kohtadele ning lasid ennastka ketti panna. Veidi värsket vett neile ning tallekesed ootasid.

Viis tallekest, kes kasvavad põssaga koos.

Põssa on üks igavene ahnepäits, aga tundub, et kõhud said gneil täidetud.

Põssa jäi magama peale piimaportsu.

 Partidega läks lihtsalt. Munad pesast põue, natuke sööta ja vesiheina.

Hobused taamal söömas.

Kitsed tulid ka vaatama, milleg tegeleme. Taamal on haned

Ulrika the farmer

Eilne päev osutus veidi pettumuseks. Käisime Þórshöfnis (Thoršoppis), et kohtuda kalatehase ülemusega, aga Amerikaanik ja tema miljoni tegemise ja toimetamise hulgas ta ei jõdnudki korralikult asja organiseerida ning me lihtsalt istusime paar tundi  Báranis (Bauranis).

Mr. Hulk jõudis ka mingi aeg Báranisse (Bauranisse) ja hommikusöögi käigus selgus, et talle on see Þórshöfnis (Thoršoppis) viimane p2ev.

"On ka aeg," ütles ta naerdes, "ma olen siin kõik juba ära näinud, mis näha on - kosk ja lambafarm. On aeg edasi liikuda ja vaadata, mida inimesed tsivilisatsioonis teevad."

Amerikaanik ja Mr. Hulk läksid poole kolmese lennukiga minema Akureyri (Akurejri), kust edasi läheb teine lend Reikjavikki.

Meile tuli perenaine restorani järgi ja tulime koju ära. Kodus kinnitasime keha ning ootasime, et kas tänaseks on mingit tööd teha, kui tuppa jooksis Piiga, pere noorim tütar, ja hakkas midagi islandi keeles ja kätega vehkides selgitama.

Tuli välja, et Peremees oli saduldanud hobuse ja Piiga oli teda ratsmetest kinni hoidnud. Äkki oli hobune ehmatanud ja sööstis minema, hüppas üle aia ja siis veel üle teisegi. Esimesel aial tuli ülemine laud ära. Peremees käis hobusel järgi ja Piiga polnud enam nõus selle hobuse selga istuma. Peremees küsis oma 5-aastaselt õetütrelt, kas too sooviks veidi sõita. Väikesel tüdrukul polnud midagi selle vastu, kui ainult hobune ainult jälle üle aia hüppama ei hakka, see oleks tore. Peremees kinnitas, et ta on tugevam kui Piiga ja nad võivad jalutamas ära käia.

Pärast ratsutamist tuli perenaine tuli ütlema, et täna pole mingit tööd, aga pärast hiljem selgus, et neil oli parajasti hobuste rautamine pooleli ning seal poleks meist suuremat abi olnud. Vihma ka veel hakkas sadama... Need vihmased päevad tunduvad nii lõputud.. mida nad ongi, sest päike siin kandis ei loojugi enne 17. juulit.

Õhtusöögi ajal küsisin, et kas homse päeva plaane on juba. Neid oli mitu - minna rannikule puid ja palke koguma. Seal kandis kus elame, tuleb tormide aegu palju palke rannale. Inimesed transpordivad palke jõgedes, parvetades neid allavoolu, aga osa palke panevad plehku, lähevad merre ja jõuavad siis hoovustega Islandile. Kus need jõed asuvad ma ei mäleta ja ka Perenaine ei osanud öelda. Teine plaan oli värvida väikese maja veranda uuesti ära. Ja kolmandaks näidata, kuidas talitada loomi, sest pere sõidab paariks kolmapäeval Akureyri (Akurejri) ja tulevad neljapäeva õhtul tagasi.

Hommik algaski sellega, et Peremees näitas mida teha vaja on. Esiteks tuleb koerad välja lasta. Nad on öösel kuuris koos kutsikatega. Kutsikatele tuleb anda juua ja süüa. Koerad tuleb panna lambafarmi ette ketti. Laudas tuleb teha viiele tallele piimasegu ja põssake tuleks eemale ajada, sest ta muidu joob kõigi tallekeste piima ära. Põrsas oli nii solvunud, kui Peremees ta õuest uuesti tuppa lasi piimale. Järgmisena tuli partidele söök panna, munad korjata ja suplemis-joogivesi ära vahetada ning kitkuda neile rohtu. Partidele meeldib eriti vesihein. Aa ja kõige lõpuks tuleb ka koertele vett panna selle koha juurde, kus nad ketis on. Peremees küsis, et kuidas on olla "Ulrika, the farmer". Vastasin, et pole hullu, see oli kerge praegu.

Mul on siin Islandil olnud pidevalt külm. Keha pole harjunud 25 kraadisest soojusest tulles, veel 8 kraadise jahedusega. Külma peletamiseks olen palju kuuma vett joonud. Aga täna oli väga päikesepaisteline hommikust saati ning tundus, et hakkan ka oma külmavaresusest jagu saama. Nagu see oleks mingi haigus. Eh.

Peremees kutsus mind appi kitsi kokku ajama, sest kõik isased kitsed ehk sokud teise karjamaa peale viia. Enne, kui käisime laudas, siis kitsed olid aias ja üks neist hakkas koeraga põksima. Ja hakkasin veidi pelgama, sest sokkude sarved on igavesti pikad ja keerdus, aga tööst ka ära ei öelnud. Põnev ju.

Ajasime kitsed ühte kokku aedikusse. Mina olin rohkem kartlik pealtvaataja, aga oma ajamise element ma olin ikka, minust nad mööda ei jooksnud, kui julgesin süda see puperdades, käed laiali ajada.

Siis tulid ka Kutt, Perenaine ja pere tütred appi. Ka Peremehe vanim tütar oma kolmeaastase pojaga, tuli vanaisale külla. Toimus tutvustamise ring ja Piiga kallistas oma suurt õde tugevalt ning ütles, et seda õde armastan ma kõige rohkem.

Sellesks, et sokud kätte saada, aeti kitsed laadimissulu ette kokku ja emased kitsed lasti värava vahelt välja. Viis isast laaditi hobusekärusse. Loomulikult kaks kõige nooremat panid käru ukse vahelt jooksu, aga nad saadi peagi kätte.

Sõitsime Kutiga autos kaasa 25 km kaugusele mägijõe äärde, kuhu sokud jäetakse kuni sügiseni. Peremees ütles, et kitsedele meeldib seal, kuna kitsedele meeldib turnida

Auto hobusetreileris kitsedega mägijõge ületamas. Selline org saigi neile "suvilaks".

Peremees ajas kitsed autost eemale, et need auto järgi joostes koju tagasi ei tuleks.

Tagasiteel haaras Peremees autos binokli järele, kuid seda siiski ei võtnud. Ta ütles: "Ma vaatasin, et lambatalled jooksevad. Tundus olevat huvitav." Paus. Ma juba jõudsin mõelda, et mis seal ikka huvitavat on kui talled kepsutavad. Ju on siis mingi maameeste asi, et talle kaugelt lambaid vaadata meeldib. Mine inimesi tea. "Meil liigb ringi rebaseid. Mõtlesin, et lambad jooksevad nende eest ära." Selge. Siis on tõesti huvitav.

Autos olles keegi midagi eriti ei öelnudki, aga Peremees ütles järsku, et tal on kohting. Selgitades selgus, et ta saab jahimeestega kokku, et minna rebasejahile. Talust idapool, kose juures, mis langeb otse merre, olla nähtud mitut rebast ja nad lähevad nüüd neid jahtima.

Koju jõudes küsis Peremees, et kas sa aeda oskad parandada? Vastasin noogutades. Viisime aia lauta ja kui haamrid, naelad, mõõdulindid koos, siis hakkasime Kutiga vanu laudu lahti kangutama. Uued lauad, mis olid juba kuskil mingid lauad olnud, läksid kiiresti kasutusse. Naelad sisse ja aed oma koha peale tagasi. Mul isa õpetas, et vanadest laudadest tuleks naelad välja võtta, sest pärast on nii jama tuha seest naelu korjata. Lisaks võivad laua sees olevad naelad kellelegi kogemata jalga sattuda. Seega tõmbasime ka katki läinud laudadest naelad välja.

Värav on lambalaudas pikali. Saag, naelad ja haamer on valmis. Kutt läks mõõdulinti ja teist haamrit tooma

Saime just enne lõunasööki aia parandatud. Kui Peremees küsis, et kaugele jõudsite, siis vastasin, et ah, see nii raske töö, et me homme lõpetamine. Tema polnud suu peale kukkunud ja tögas, et jajahh, selleks kulub tal tavaliselt kolm-neli päeva.

Peremehe hing jäi vist kripeldama ja peale lõunat ma siis ütlesin, et aed sai ette, lõime naelad vanadest laudadest ka välja ja tööriistad panime tagasi. Saime kiitva noogutuse osaliseks.

Enne jahile minekut andis Peremees mulle ülesandeks traktor seest pesta. Alguses arvasin, et ta teeb nalja, aga kui tolmuimejat traktori juures nägin, siis oli kõik selge. Kutile jäid traktori taga olevate liigendite õlitamine.

Vot sellise traktori kabiinis ma istusingi. Alati tööd tehes ei tule meeldegi pilti teha. Käed märjad ka. 

Traktor pestud ja tee joodud, polnud siin aega puhata. Järgmisena läks töösse väikese palkmaja veranda õlitamine. Perenaine ütles, et meil kulub selleks paar päeva. Kutt vajus kohe näost ära. Ma mõtlesin, et üls kolme tunni me seda tööd küll ei tee. Koostöö Kutiga oli imehea. Üks värvis ühelt poolt käsipuud ja teine teiselt poolt. Põranda tõmbasin ise suure pintsliga üle, sest eelmine abiline oli selle natuke laiguliselt vävinud ja ma kartsin, et Kutt ei saa hakkama. Seega Kutt värvis samal ajal trepikäsipuid. Tööks kulus ainult tund ja 45 minutit.

Vasakpoolse maja rõdu saigi üle õlitatud. Nad rendivad suveks külastajatele: http://fellcottages.is/?lang=en#

Kutt oli nii uhke oma kiire töö üle ja sai ka Perenaiselt kiita, kui nad olid vanas majas asju ära panemas. Kui me Perenaisega sõitsime Þórshöfni (Thoršoppi) tütardele, kes käisid sisebasseinis ujumas oma õelapsega, siis Perenaine tunnistas, et tal on ikka nii hea meel, et terass sai värvitud. Sest külalised tulevad juba ülehomme ja tal oli piinlik laigulise põranda üle.

Õhtusöögiks oli traditsiooniline islandi söök: kartulipuder, lambamaksa pikkpoiss ja toorsalat. See lambamaksa värk oli veidi imelik, aga halb ka pole. Kutt ütles, et tema seda enam ei sööks.

Peremehel on ka uudiseid rebasejahilt, aga ta pole veel tagasi ja egas enne homset sellest ma vast kuule. Perenaine lisas, et kolmapäeval ta ära ei lähe, ainult Peremees läheb käib linnas ära.

Tänane päev on nagu täiega asja ette läinud ja tegelikult mul on väga hea meel, et saatuse tahtel viimasel hetkel sattusin just islandi perre. Mida ma oleksin teadnud elust Islandil ilma nendeta?

Ma usun, et mul ema imestab, et me nii palju tööd siin teeme. Aga ma ise mõtlen küll: "Issand Jummal tänatud, et ema-isa on meile kõiki neid remondi ja majapidamistöid õpetanud - mul oleks piinlik täiega, kui ma oleksin mingi linnapreili, kes ei oska, peale pitsa tellimise ja küünte lakkmise, mitte midagi!!"

Islandil aega ei tunta

Eile peale õhtuoodet või õhtusööki tõi pere meid þorshöfni (Thoršoppi). Nemad läksid poodi ja meie Báurani (Baurani), kus töötab Amerikaanik. Plaan oli süüa õhtust ja rääkida tööst, et mis edasi saab, aga õhtu kujunes hoopis teiseks. Nagu eelmise blogis sai mainitud, siis sõime vaalaliha (minke whale). Otsustasime, et jääme ööseks linna ja saame Amerikaaniki juures öömaja - elutoa diivanile mahub täpselt magama kaks inimest ning tekiks saime võtta magamiskotid.

Amerikaanik, Mr. Hulk ja Tomahawk käisid eelmine päev matkamas. Nad ööbisid Skalar'is hädaabi punkris, mis on mõeldud tormisel merel hukkunud laeva meeskonnale. Seal on alati süüa ja saab kütte üles keerata, et soe oleks. Tomahawk ütles, et kui magamiskotti said, siis oli päris soe. Hommikul kümnest tulid nad tagasi.

Peale õhtusööki läksime Amerikaaniki juurde jalgu puhkama. Südaöösel pidi ta tööle tagasi minema. Mr. Hulk läks magama ning jätsime Kuti ka koju, sest peale kümmet ei tohi alaealised enam baaris olla. Enne kümmet on Baran (Bauran) restoran ja peale kümmet köök suletakse ning koht omandab baari staatuse, kus müüakse ainult jooke. Võtsime paar terivtusnapsu eestlaste Islandile jõudmise puhul.

Ärkasin selle peale, et Mr. Hulk sosistas eesti keele poolvaikse häälega: "Ma tahan seda nii väga näha."
"Aga loomulikult," oli Toanaabri sõbra vastus.

Ma pärast küsisin, et mida ta näha tahab siis? "The ship with 20 tonnes of fish."

Muigasin.

Hommikusöögiks Báranis (Bauranis) oli peekon munaga. Ilm oli ilus ja Mr. Hulk läks verandale, et oodata oma kahekümne tonnise laadungiga kalalaeva.

Mr. Hulk kohviga kalapaati ootamas

Kuna lambamuuseumi minekuni oli aega, sest Amerikaanik pidi ootama hommikusöögi lõpuni, siis tegi Mr. Hulk ettepaneku lähimat koske vaatama minna. Aega oli meil tunnike ja mulle tundus, et me ei jõua just kaugele. Nii ka läkski. Mr. Hulk pani ees padavai minema ja mul poole mäe peal võttis võhmale ja ma keeldusin rohkem üles poole minemast, sest muidu poleks me kella kaheteistkümneks tagasi jõudnud.. No poole mäe peal oligi juba 30 minutit käidud.

Vaade kosele

Tagasi Barani (Baurani) jõudes selgus, et me ei lahku enne kui Islandlane tööle tuleb. Viie minuti pärast oli ta kohal, aga me ikkagi ei läinud veel. Lõpuks kella kahest hakksime liikuma.

Lamba muuseumis oli lava, kus on kujutatud kahte jäära ja taamal kaks talle. Tavaliselt on farmeritel kaks-kolm juhtlammast, sest omavahel nad ei saa läbi, nad on isekad ja neid peab tegelikult ka treenima, et nad oleksid head juhid. Nende aretamine on ka keeruline selle tõttu, et neid ei saa pidada suurtes karjades. Kui juhtlamba utel tall puudub, siis ta on nagu kuri vanamutt. Tihti saab ta segaverelise poja, kes sügisel tapamajja saadetakse.

Juhtlambad

Jäärad talledega

Lammaste kõrvade muster

Leader sheep ehk juhtlamba pead. Emaste ja isaste pead on vaheldumisi. Mõlemal on sarved, isastel on suuremad. Need lambad on erilised, sest nad on teistest kõrgemad, teised lambad järgnevad neile instinktiivselt. Pärit on nad Norrast, kus neid hetkel enam pole ühtegi alles. Nende kohta levivad legendid, kus nad tajuvad ilma ja on terve karja mägedest enne tormi koju toonud jne.

Kohvikus pakuti eriröstiga kohvi, mida kohalik kohvifirma just selle lambamuuseumile teeb.

Tagasi sõites oli ilm huvitav - sadas uduvihma, aga tuul oli nii tugev, et üle tee lendles see nagu lumetuisk.

Tahtsime juba kell 7 koju minna, aga küll jäi Mr. Hulk magama, küll võeti Kutt kajakiga sõitma (sellest kahjuks pilte pole, sest mul oli nii külm ja ma läksin siis Amerikaaniki koju ja jäin diivanile kaheks tunniks magama), küll vaadati jalgpalli Saksamaa ja Itaalia vahel.

Kui Kutt merelt tuli, siis olid tal püksid läbimärjad. õnneks, et tal olid lühikesed püksid all ja ta sai pikad püksid radikale kuivama panna.

Kella 10 aegu oli koju Felli (Fetli) minemise isu juba nii suur. Pika suhtlemise tulemusena selgus, et Tomahawk saaks meid poole tunni pärast koju visata Subaruga. Aga see auto vajas tankimist. Läksime bensukasse, aga tankla oli kinni!!! Tomahawk polnud päris kindel, et kas nii saab olla. Sõitsime baari ette tagasi, võtsime Amerikaaniki peale ning tema siis tanklasse jõudes ka imestas, et bensiini ei ole võimalik saada. Ta helistas omanikule, omanik rääkis midagi sassi ajamisest jne. Lõpuks Amerikaaniik ütles, et ära muretse politsei viib teid koju.

Eile siis juhtus selline olukord, et politsei tuli meie pärast þorshöfni (Thoršoppi).

Täna  sai viimane otsa sein ka siis värvitud. Värv sai ennem otsa - vasakul jäi üks trapets veel tegemata. Peremees ja perenaine enne värvimist kiitsid meid, et nii häid värvijaid pole neil varem olnud. Ma tükk aega mõtlesin, et kas nad teevad nalja või mõtlevad seda tõsiselt...Sest ise olin küll kriitiline maha kukkunud värvi ja nurkadesse värvi kandmise täpsusega... Aga hea tunne on küll kui keegi sind kiidab ilma "aga"-ta!

Õhtul vaatame koos jalgpalli Island Prantsusmaa vastu. Hommikul Peremees küsis, et kes võidab. "Prantsusmaa", arvasin "aga ma tahaks, et Island võidaks." Nad ise olid ka kõik seda meelt ja rõõmustasid Islandi üle, et ta on nii kaugele jõudnud.

Jõudmine Islandile

Pakkimine, nagu arvata oligi minu puhul, lõppes kell kaks öösel. Ajasin peale südaööd Kuti mitu korda üles, et ta oma toa ära koristaks. Magada saime mõlemad tunnikese, sest Kuti äratuskell oli kella kolme peale sätitud.

Kutt tegi ahjus soojaks mingid väikesed saiakesed, pakkis need seljakotti ja juba oligi minek. Kell oli 4 varahommikul ja väljas oli üllatavalt valge.

Endine töökaaslane ja maletreener, nüüdne hea sõbranna, viis meid Riiga. Me Kutiga olime nii väsinud, et magasime poole teest.

Lennujaama jõudsime kell 7 hommikul ning pagasi äraandmine ning turvakontroll läksid libedalt. Lend Keflaviki (loe: Keplaviki) kestis 4 tundi.

Maandusime Keflavikis

Maandusime suht õigel ajal ning pagasit oodates hakkas mind tabama kerge paanika. Pagas tuli kahelt lindilt ja kumbki lint ei öelnud, millisele tulevad Riia lennu kohvrid. Lõpuks lihtsalt seisime suvaliselt ühe lindi ette ja ootasime. Saatsin vahepeal Mr. Hulkile sõnumi, et oleme oma kohvreid ootamas - lennujaamas on tasuta WiFi. Mr. Hulk ütles, et võtke kohvrid ja tulge välja. Halasin, et me ei teagi, kas meie kotid üldse Islandile jõudsidki. 

Lõpuks nägin ühel lindil oleval kohvril silti: RIX. Tõstes silmad märkasin ka oma halli sumadani.

Mr. Hulk ootas meid väljas. Ostsime bussipiletid järgmisesse lennujaama. Mr. Hulk jagas need ära, öeldes: iga mees enda eest.

Siselendude lennujaam juba paistis, kui meid kamandati maha: "Kes Hilton hotelli minna ei taha, see peab kotid maha võtma, aga Hiltoni omad, te ärge jummala eest maha astuge!".

Bussi uksel karjus juba järgmine mees: "Kas sul on sinine, punane või roheline pilet?" Meil olid sinised ja meie pidime minema sinise sildiga bussi. Bussijuht oli sama väike, kui suur oli minu hall kohver, aga ta jaksas mu sumadani mikrobussi tagauksest ikkagi sisse tõsta.

Esimene peatus oligi Reikjaviki siselendude lennujaam, mis nägi välja nagu Tallinna bussijaam. Ootasime kolm tundi oma lendu. Kutil oli stand by pilet, mis tähendas seda, et ta saab peale alles siis, kui lennukis on vabu kohti. Ma enda meelest olin kaval ja läksin järjekorda kõige esimesena. Tädi leti taga tundus kuri olevat, aga ikkagi Kutt sai peale. Lennukis oli 36 kohta, millest kaks olid tühjad. (P.S. Juhul kui Kutt oleks maha jäänud, siis oleksin temaga koos oodanud järgmist lendu. Aga Amerikaanik ütles, et seda juba ei juhtu.)

Reikjavikist lendasime Eglistaderisse, kus meile tuli vastu meie vana sõber Islandlane. Sõit þorshöfni (loe: Thoršoppi) kestis üle kahe tunni veidi. Kui Mr. Hulk varem kurtis, et bussid enne venisid nagu turisti "vaadake paremale ja nüüd vaadake vasakule" kiirusega, siis Islandlane kihutas kurvisel teel 140ga. "Ainuke probleem on jaapanlased", ütles ta: "nad ei julge üle 60 sõita ja Islandil on jaapanlaste suremus suur tänu autoõnnetustele, sest nad sõidavad lihtsalt imeaeglaselt!" Ise samal ajal käega üles alla veheldes, nagu tal kombeks on.

þorsöfnis sõime Amerikaaniklase baaris pitsat. Käisime ka tema kodust läbi ning päev lõppes farmi jõudmisega.

Vaade meie toa keldriaknast

Selle farmiga oli nii, et alguses pidime Þorshöfni "linnas" sees ööbima, aga nagu Islandile tavaks, siis viimadel hetkel muutusid plaanid ja Amerikaanik leidis meile koha ühe tuttava farmis. "Te teete natuke tööd seal ja saate magada. Need ini esed on lahedad. Seal on parte, kitsi, lambaid, koeri, parte, kasse jne palju palju. Teile hakkab seal meeldima," ütles Amerikaanik viimases Skype kõnes kui me veel Eestis oleme. Tavaliselt ta ei eksi. Seegi kord meeldis just Kristjanile eriti, et on palju loomi ja palju ruumi. Enne tuppa minekut näitas pere vanim tütar, kes suvel töötab kalatehases, pere lambalauta ja seitset lamba koerapoega.

Lambalauta astudes tuli mul meelde, kuidas Perearstiga väiksena vanaema juures lehma- ja sealaudas päevad läbi ringe tegime ning kuudas lauta astudes see lõhn ninna hakkas.

Magasime järgmisel päeval kella üheni, kuni talu Peremees kutsus meid sööma. Saime teed ja kräkkreid ning "pruuni kaaka't" ehk siis pruuni kooki.

Peale sööki küsis Perenaine, kas me tahame kohe tööd teha või ootame homseni. Kuna Kutt oli nõus täna tööd tegema, siis saigi valitud, et võime teha küll.

Esimese päeva töö tulemus.

Teisel päeval sai parempoolne ja tagumine sein valgeks.

Tööks oli lambalauda seina värvimine. Saime seinaga hakkama ja järgmisel päeval lisandusid veel teided kaks seina valge värvi alla. Endal peas vasardamas: "noh, elu on imelik... kogu elu on saanud remontida, tapeeti panna, seinu värvida jne. Ja nüüd siis ole siin jälle nagu maal vanaema juures. Jummal tänatud, et vanaema andis poisile tööd, muidu sõdiks siin, et marss tööle." Peremees kutsus meid lõpuks Paint Master'iteks, sest me saime värvitud palju kiiremini kui ta ootas. Seega on mul hea meel, et oma söögi ja öömaja eest saame kuidagi tasuda.

Täna käisime Amerikaaniklase restoranis jälle söömas - seekord vaalaliha. Rohkem ma seda küll ei sööks, aga nii jube ka see polnud. Mr. Hulkile oli ka see esimene kord. Kutt oli rahul, et tellis pitsa.

Maguskartul, merevetikasalat, vaalaliha ja ingveri-mango kaste.

Homme käime veel lambafarmis.. Amerikaaniklase plaane ei tea, aga kunagi.. 

Kuhu kalatehas jäi? Noh, sinna läheme alles esmaspäeval.