Ulrika the farmer

Eilne päev osutus veidi pettumuseks. Käisime Þórshöfnis (Thoršoppis), et kohtuda kalatehase ülemusega, aga Amerikaanik ja tema miljoni tegemise ja toimetamise hulgas ta ei jõdnudki korralikult asja organiseerida ning me lihtsalt istusime paar tundi  Báranis (Bauranis).

Mr. Hulk jõudis ka mingi aeg Báranisse (Bauranisse) ja hommikusöögi käigus selgus, et talle on see Þórshöfnis (Thoršoppis) viimane p2ev.

"On ka aeg," ütles ta naerdes, "ma olen siin kõik juba ära näinud, mis näha on - kosk ja lambafarm. On aeg edasi liikuda ja vaadata, mida inimesed tsivilisatsioonis teevad."

Amerikaanik ja Mr. Hulk läksid poole kolmese lennukiga minema Akureyri (Akurejri), kust edasi läheb teine lend Reikjavikki.

Meile tuli perenaine restorani järgi ja tulime koju ära. Kodus kinnitasime keha ning ootasime, et kas tänaseks on mingit tööd teha, kui tuppa jooksis Piiga, pere noorim tütar, ja hakkas midagi islandi keeles ja kätega vehkides selgitama.

Tuli välja, et Peremees oli saduldanud hobuse ja Piiga oli teda ratsmetest kinni hoidnud. Äkki oli hobune ehmatanud ja sööstis minema, hüppas üle aia ja siis veel üle teisegi. Esimesel aial tuli ülemine laud ära. Peremees käis hobusel järgi ja Piiga polnud enam nõus selle hobuse selga istuma. Peremees küsis oma 5-aastaselt õetütrelt, kas too sooviks veidi sõita. Väikesel tüdrukul polnud midagi selle vastu, kui ainult hobune ainult jälle üle aia hüppama ei hakka, see oleks tore. Peremees kinnitas, et ta on tugevam kui Piiga ja nad võivad jalutamas ära käia.

Pärast ratsutamist tuli perenaine tuli ütlema, et täna pole mingit tööd, aga pärast hiljem selgus, et neil oli parajasti hobuste rautamine pooleli ning seal poleks meist suuremat abi olnud. Vihma ka veel hakkas sadama... Need vihmased päevad tunduvad nii lõputud.. mida nad ongi, sest päike siin kandis ei loojugi enne 17. juulit.

Õhtusöögi ajal küsisin, et kas homse päeva plaane on juba. Neid oli mitu - minna rannikule puid ja palke koguma. Seal kandis kus elame, tuleb tormide aegu palju palke rannale. Inimesed transpordivad palke jõgedes, parvetades neid allavoolu, aga osa palke panevad plehku, lähevad merre ja jõuavad siis hoovustega Islandile. Kus need jõed asuvad ma ei mäleta ja ka Perenaine ei osanud öelda. Teine plaan oli värvida väikese maja veranda uuesti ära. Ja kolmandaks näidata, kuidas talitada loomi, sest pere sõidab paariks kolmapäeval Akureyri (Akurejri) ja tulevad neljapäeva õhtul tagasi.

Hommik algaski sellega, et Peremees näitas mida teha vaja on. Esiteks tuleb koerad välja lasta. Nad on öösel kuuris koos kutsikatega. Kutsikatele tuleb anda juua ja süüa. Koerad tuleb panna lambafarmi ette ketti. Laudas tuleb teha viiele tallele piimasegu ja põssake tuleks eemale ajada, sest ta muidu joob kõigi tallekeste piima ära. Põrsas oli nii solvunud, kui Peremees ta õuest uuesti tuppa lasi piimale. Järgmisena tuli partidele söök panna, munad korjata ja suplemis-joogivesi ära vahetada ning kitkuda neile rohtu. Partidele meeldib eriti vesihein. Aa ja kõige lõpuks tuleb ka koertele vett panna selle koha juurde, kus nad ketis on. Peremees küsis, et kuidas on olla "Ulrika, the farmer". Vastasin, et pole hullu, see oli kerge praegu.

Mul on siin Islandil olnud pidevalt külm. Keha pole harjunud 25 kraadisest soojusest tulles, veel 8 kraadise jahedusega. Külma peletamiseks olen palju kuuma vett joonud. Aga täna oli väga päikesepaisteline hommikust saati ning tundus, et hakkan ka oma külmavaresusest jagu saama. Nagu see oleks mingi haigus. Eh.

Peremees kutsus mind appi kitsi kokku ajama, sest kõik isased kitsed ehk sokud teise karjamaa peale viia. Enne, kui käisime laudas, siis kitsed olid aias ja üks neist hakkas koeraga põksima. Ja hakkasin veidi pelgama, sest sokkude sarved on igavesti pikad ja keerdus, aga tööst ka ära ei öelnud. Põnev ju.

Ajasime kitsed ühte kokku aedikusse. Mina olin rohkem kartlik pealtvaataja, aga oma ajamise element ma olin ikka, minust nad mööda ei jooksnud, kui julgesin süda see puperdades, käed laiali ajada.

Siis tulid ka Kutt, Perenaine ja pere tütred appi. Ka Peremehe vanim tütar oma kolmeaastase pojaga, tuli vanaisale külla. Toimus tutvustamise ring ja Piiga kallistas oma suurt õde tugevalt ning ütles, et seda õde armastan ma kõige rohkem.

Sellesks, et sokud kätte saada, aeti kitsed laadimissulu ette kokku ja emased kitsed lasti värava vahelt välja. Viis isast laaditi hobusekärusse. Loomulikult kaks kõige nooremat panid käru ukse vahelt jooksu, aga nad saadi peagi kätte.

Sõitsime Kutiga autos kaasa 25 km kaugusele mägijõe äärde, kuhu sokud jäetakse kuni sügiseni. Peremees ütles, et kitsedele meeldib seal, kuna kitsedele meeldib turnida

Auto hobusetreileris kitsedega mägijõge ületamas. Selline org saigi neile "suvilaks".

Peremees ajas kitsed autost eemale, et need auto järgi joostes koju tagasi ei tuleks.

Tagasiteel haaras Peremees autos binokli järele, kuid seda siiski ei võtnud. Ta ütles: "Ma vaatasin, et lambatalled jooksevad. Tundus olevat huvitav." Paus. Ma juba jõudsin mõelda, et mis seal ikka huvitavat on kui talled kepsutavad. Ju on siis mingi maameeste asi, et talle kaugelt lambaid vaadata meeldib. Mine inimesi tea. "Meil liigb ringi rebaseid. Mõtlesin, et lambad jooksevad nende eest ära." Selge. Siis on tõesti huvitav.

Autos olles keegi midagi eriti ei öelnudki, aga Peremees ütles järsku, et tal on kohting. Selgitades selgus, et ta saab jahimeestega kokku, et minna rebasejahile. Talust idapool, kose juures, mis langeb otse merre, olla nähtud mitut rebast ja nad lähevad nüüd neid jahtima.

Koju jõudes küsis Peremees, et kas sa aeda oskad parandada? Vastasin noogutades. Viisime aia lauta ja kui haamrid, naelad, mõõdulindid koos, siis hakkasime Kutiga vanu laudu lahti kangutama. Uued lauad, mis olid juba kuskil mingid lauad olnud, läksid kiiresti kasutusse. Naelad sisse ja aed oma koha peale tagasi. Mul isa õpetas, et vanadest laudadest tuleks naelad välja võtta, sest pärast on nii jama tuha seest naelu korjata. Lisaks võivad laua sees olevad naelad kellelegi kogemata jalga sattuda. Seega tõmbasime ka katki läinud laudadest naelad välja.

Värav on lambalaudas pikali. Saag, naelad ja haamer on valmis. Kutt läks mõõdulinti ja teist haamrit tooma

Saime just enne lõunasööki aia parandatud. Kui Peremees küsis, et kaugele jõudsite, siis vastasin, et ah, see nii raske töö, et me homme lõpetamine. Tema polnud suu peale kukkunud ja tögas, et jajahh, selleks kulub tal tavaliselt kolm-neli päeva.

Peremehe hing jäi vist kripeldama ja peale lõunat ma siis ütlesin, et aed sai ette, lõime naelad vanadest laudadest ka välja ja tööriistad panime tagasi. Saime kiitva noogutuse osaliseks.

Enne jahile minekut andis Peremees mulle ülesandeks traktor seest pesta. Alguses arvasin, et ta teeb nalja, aga kui tolmuimejat traktori juures nägin, siis oli kõik selge. Kutile jäid traktori taga olevate liigendite õlitamine.

Vot sellise traktori kabiinis ma istusingi. Alati tööd tehes ei tule meeldegi pilti teha. Käed märjad ka. 

Traktor pestud ja tee joodud, polnud siin aega puhata. Järgmisena läks töösse väikese palkmaja veranda õlitamine. Perenaine ütles, et meil kulub selleks paar päeva. Kutt vajus kohe näost ära. Ma mõtlesin, et üls kolme tunni me seda tööd küll ei tee. Koostöö Kutiga oli imehea. Üks värvis ühelt poolt käsipuud ja teine teiselt poolt. Põranda tõmbasin ise suure pintsliga üle, sest eelmine abiline oli selle natuke laiguliselt vävinud ja ma kartsin, et Kutt ei saa hakkama. Seega Kutt värvis samal ajal trepikäsipuid. Tööks kulus ainult tund ja 45 minutit.

Vasakpoolse maja rõdu saigi üle õlitatud. Nad rendivad suveks külastajatele: http://fellcottages.is/?lang=en#

Kutt oli nii uhke oma kiire töö üle ja sai ka Perenaiselt kiita, kui nad olid vanas majas asju ära panemas. Kui me Perenaisega sõitsime Þórshöfni (Thoršoppi) tütardele, kes käisid sisebasseinis ujumas oma õelapsega, siis Perenaine tunnistas, et tal on ikka nii hea meel, et terass sai värvitud. Sest külalised tulevad juba ülehomme ja tal oli piinlik laigulise põranda üle.

Õhtusöögiks oli traditsiooniline islandi söök: kartulipuder, lambamaksa pikkpoiss ja toorsalat. See lambamaksa värk oli veidi imelik, aga halb ka pole. Kutt ütles, et tema seda enam ei sööks.

Peremehel on ka uudiseid rebasejahilt, aga ta pole veel tagasi ja egas enne homset sellest ma vast kuule. Perenaine lisas, et kolmapäeval ta ära ei lähe, ainult Peremees läheb käib linnas ära.

Tänane päev on nagu täiega asja ette läinud ja tegelikult mul on väga hea meel, et saatuse tahtel viimasel hetkel sattusin just islandi perre. Mida ma oleksin teadnud elust Islandil ilma nendeta?

Ma usun, et mul ema imestab, et me nii palju tööd siin teeme. Aga ma ise mõtlen küll: "Issand Jummal tänatud, et ema-isa on meile kõiki neid remondi ja majapidamistöid õpetanud - mul oleks piinlik täiega, kui ma oleksin mingi linnapreili, kes ei oska, peale pitsa tellimise ja küünte lakkmise, mitte midagi!!"