Jõudmine Islandile

Pakkimine, nagu arvata oligi minu puhul, lõppes kell kaks öösel. Ajasin peale südaööd Kuti mitu korda üles, et ta oma toa ära koristaks. Magada saime mõlemad tunnikese, sest Kuti äratuskell oli kella kolme peale sätitud.

Kutt tegi ahjus soojaks mingid väikesed saiakesed, pakkis need seljakotti ja juba oligi minek. Kell oli 4 varahommikul ja väljas oli üllatavalt valge.

Endine töökaaslane ja maletreener, nüüdne hea sõbranna, viis meid Riiga. Me Kutiga olime nii väsinud, et magasime poole teest.

Lennujaama jõudsime kell 7 hommikul ning pagasi äraandmine ning turvakontroll läksid libedalt. Lend Keflaviki (loe: Keplaviki) kestis 4 tundi.

Maandusime Keflavikis

Maandusime suht õigel ajal ning pagasit oodates hakkas mind tabama kerge paanika. Pagas tuli kahelt lindilt ja kumbki lint ei öelnud, millisele tulevad Riia lennu kohvrid. Lõpuks lihtsalt seisime suvaliselt ühe lindi ette ja ootasime. Saatsin vahepeal Mr. Hulkile sõnumi, et oleme oma kohvreid ootamas - lennujaamas on tasuta WiFi. Mr. Hulk ütles, et võtke kohvrid ja tulge välja. Halasin, et me ei teagi, kas meie kotid üldse Islandile jõudsidki. 

Lõpuks nägin ühel lindil oleval kohvril silti: RIX. Tõstes silmad märkasin ka oma halli sumadani.

Mr. Hulk ootas meid väljas. Ostsime bussipiletid järgmisesse lennujaama. Mr. Hulk jagas need ära, öeldes: iga mees enda eest.

Siselendude lennujaam juba paistis, kui meid kamandati maha: "Kes Hilton hotelli minna ei taha, see peab kotid maha võtma, aga Hiltoni omad, te ärge jummala eest maha astuge!".

Bussi uksel karjus juba järgmine mees: "Kas sul on sinine, punane või roheline pilet?" Meil olid sinised ja meie pidime minema sinise sildiga bussi. Bussijuht oli sama väike, kui suur oli minu hall kohver, aga ta jaksas mu sumadani mikrobussi tagauksest ikkagi sisse tõsta.

Esimene peatus oligi Reikjaviki siselendude lennujaam, mis nägi välja nagu Tallinna bussijaam. Ootasime kolm tundi oma lendu. Kutil oli stand by pilet, mis tähendas seda, et ta saab peale alles siis, kui lennukis on vabu kohti. Ma enda meelest olin kaval ja läksin järjekorda kõige esimesena. Tädi leti taga tundus kuri olevat, aga ikkagi Kutt sai peale. Lennukis oli 36 kohta, millest kaks olid tühjad. (P.S. Juhul kui Kutt oleks maha jäänud, siis oleksin temaga koos oodanud järgmist lendu. Aga Amerikaanik ütles, et seda juba ei juhtu.)

Reikjavikist lendasime Eglistaderisse, kus meile tuli vastu meie vana sõber Islandlane. Sõit þorshöfni (loe: Thoršoppi) kestis üle kahe tunni veidi. Kui Mr. Hulk varem kurtis, et bussid enne venisid nagu turisti "vaadake paremale ja nüüd vaadake vasakule" kiirusega, siis Islandlane kihutas kurvisel teel 140ga. "Ainuke probleem on jaapanlased", ütles ta: "nad ei julge üle 60 sõita ja Islandil on jaapanlaste suremus suur tänu autoõnnetustele, sest nad sõidavad lihtsalt imeaeglaselt!" Ise samal ajal käega üles alla veheldes, nagu tal kombeks on.

þorsöfnis sõime Amerikaaniklase baaris pitsat. Käisime ka tema kodust läbi ning päev lõppes farmi jõudmisega.

Vaade meie toa keldriaknast

Selle farmiga oli nii, et alguses pidime Þorshöfni "linnas" sees ööbima, aga nagu Islandile tavaks, siis viimadel hetkel muutusid plaanid ja Amerikaanik leidis meile koha ühe tuttava farmis. "Te teete natuke tööd seal ja saate magada. Need ini esed on lahedad. Seal on parte, kitsi, lambaid, koeri, parte, kasse jne palju palju. Teile hakkab seal meeldima," ütles Amerikaanik viimases Skype kõnes kui me veel Eestis oleme. Tavaliselt ta ei eksi. Seegi kord meeldis just Kristjanile eriti, et on palju loomi ja palju ruumi. Enne tuppa minekut näitas pere vanim tütar, kes suvel töötab kalatehases, pere lambalauta ja seitset lamba koerapoega.

Lambalauta astudes tuli mul meelde, kuidas Perearstiga väiksena vanaema juures lehma- ja sealaudas päevad läbi ringe tegime ning kuudas lauta astudes see lõhn ninna hakkas.

Magasime järgmisel päeval kella üheni, kuni talu Peremees kutsus meid sööma. Saime teed ja kräkkreid ning "pruuni kaaka't" ehk siis pruuni kooki.

Peale sööki küsis Perenaine, kas me tahame kohe tööd teha või ootame homseni. Kuna Kutt oli nõus täna tööd tegema, siis saigi valitud, et võime teha küll.

Esimese päeva töö tulemus.

Teisel päeval sai parempoolne ja tagumine sein valgeks.

Tööks oli lambalauda seina värvimine. Saime seinaga hakkama ja järgmisel päeval lisandusid veel teided kaks seina valge värvi alla. Endal peas vasardamas: "noh, elu on imelik... kogu elu on saanud remontida, tapeeti panna, seinu värvida jne. Ja nüüd siis ole siin jälle nagu maal vanaema juures. Jummal tänatud, et vanaema andis poisile tööd, muidu sõdiks siin, et marss tööle." Peremees kutsus meid lõpuks Paint Master'iteks, sest me saime värvitud palju kiiremini kui ta ootas. Seega on mul hea meel, et oma söögi ja öömaja eest saame kuidagi tasuda.

Täna käisime Amerikaaniklase restoranis jälle söömas - seekord vaalaliha. Rohkem ma seda küll ei sööks, aga nii jube ka see polnud. Mr. Hulkile oli ka see esimene kord. Kutt oli rahul, et tellis pitsa.

Maguskartul, merevetikasalat, vaalaliha ja ingveri-mango kaste.

Homme käime veel lambafarmis.. Amerikaaniklase plaane ei tea, aga kunagi.. 

Kuhu kalatehas jäi? Noh, sinna läheme alles esmaspäeval.