Minust loomaarsti ei saa

Ma mõtlesin tükk aega, kas kirjutada sellest või mitte, sest endal pidi kohapeal pilt eest minema. Seega nõrganärvilised, teil palun lõpetada lugemine kust algavad tärnid (*****), sest meil käis külas loomaarst ja tegi täkust ruuna.

Hommikul nagu juba öeldud, tegime Kutiga hommikuse loomasöötmisringi ja tuppa tulles ikka kedagi kodus polnud. Seinad kostavad majas päris hästi läbi ja alles tunni pärast oli majas kosta Peremehe ja Perenaise häält. Meie Kutiga elame maja keldrikorrusel ja häälte peale läksin ma üles. 

Uniste nägudega pere tuli mulle üleval koridoris vastu. Minu küsimuse peale, kas nad alles ärkasid, vastas Perenaine jaatavalt. Ta oli eile oodanud Peremeest rebasejahilt ning ta oli saabunud alles kell pool kolm öösel. Küsisin Peremehelt, et kas siis tasus nii kaua jahil olla või nad äkki ei tahtnudki ennem koju tulla kui vähemalt üks rebane käes. Peremees vastas mulle enne, kui jõudsin oma küsimuse lõpetada islandi keeles: "Fjórir, fjórir." Seega neli rebast ning Perenaine kinnitas oma tõlkega, et olin õigesti aru saanud. Peremees ei taha eriti inglise keeles rääkida ja kohe esimesel päeval ta ütles, et õpetab mulle islandi keelt. Mees on oma lubadusest kinni pidanud, kuigi aeg-ajalt ta siiski suhtleb ka inglise keeles, aga kohe kordab sõnu islandi keeles. Ma saan väga harva mõnest sõnast aru. 

Päeva plaanidest rääkides ütles Peremees, et täna tuleb neile külla loomaarst täkku ruunama ja küsis kas ma tahaksin ka vaadata. Ütlesin pool kõhklevalt, et ikka, miks mitte. Ise teadsin, et vere nägemine paneb mul pea ringi käima, aga .. võib-olla nüüd enam ei pane?

Käisin korraks all Kuti juures ja kui üles tagasi läksin, siis polnud pererahvast enam majas. Vedasin oma valged VEESEADMETE kummukud jalga ja läksin lauda poole. Nägin, et pererahvas toimetas koplis, kus üks päev kitsi kokku ajasime. Läksin sinna ja neli hobust, kes hommikul sõid taamal koplis, olid ära toodud. Emastel oli päitsed peas ja isased olid alles noored ning need kappasid emaste järgi. 

Perenaine läks emastega ees ning noored hobused, kes polnud kunagi siseruumides viibinud, ei tahtnud kuidagi minna angaari. Hoidsime siis poolringi, et nad ikka märadele järgneksid. Peremees käis emastega angaarist sisse ja välja viis korda. Isased panid mitu korda kaugemale plehku, aga lõpuks saime nad sisse. Ruttu angaari uks kinni ja puidust värav ette. Lisaks veel teinegi värav latri ette.

Perenaine ütles, et nad hoiavad talvel mõnikord lambaid seal  ja panevad sisse kolm heinarulli. "Siis ei pea me neid pidevalt toitma, vaid lihtsalt uue heinarulli asemele panema. See teeb meie elu palju lihtsamaks."

See, kuidas üheaastasele noorele täkule päitseid pähe pandi oli omaette lugu. Ma panin mitu korda käe silme ette, sest ma lihtsalt ei julenud vaadata. Seega Perenaine hoidis märasid ohjadest koos ning tagurdas nad kokku nii, et noored hobused jäid väikesesse ruumi. Peremees seisis märade taga ja noor täkk tahtis kolme hobuse vahel läbi pugeda, aga oli nii kitsas. Peremees kõigepealt andis hobusele ohje nuusutada, siis proovis neid õrnalt ja imeaeglaselt üle pea panna samal ajal hobuse kaela paitades.

10 minutilise kerge "tantsu" tulemusena sai Peremees päitsed pähe ning oli vaja ainult rihma sättida külje pealt, aga täkuke raputas nii tugevalt pead, et päitsed kukkusid maha. Panin käe silme ette, sest kogu seda janti uuesti vaadata oli lihtsalt hirmus. Järgmise 5 minutiga olid päitsed uuesti peas ja seekord oli Peremees kaval, hüppas kohe teisele poole hobust hoidis peast kinni ja sai kiiresti suurust reguleerida.

Ja kus siis hobune hakkas üles hüppama. No talle kohe ei meeldinud see, mis temaga tehti. Piiga teiselt poolt aeda hüüdis: "Papi, vaata, et sa nüüd ära ei sure!" Pärast Piiga kommenteeris mulle inglise keeles, mida ta oli öelnud. "Ma armastan hobuseid, aga ma kardan neid kohutavalt," kordas ta juba varem öeldud sõnu.

Täkk seoti taha tara külge rahunema, et ta päitsetega harjuks. Peremees muidugi hakkas lollitama, et ta seisab seal, käed puusas ja parem jalg takti löömas, kuniks olukord rahuneb. Lõpuks võeti päitsete küljest köis lahti ja me läksime tuppa loomaarsti ootama.

Perenaine oli juba teise linna tööle läinud, kui loomaarst tuli. Peremees tutvustas mind talle, aga unustas ära vist, kust riigist ma olen. Ma sain islandi keelest aru ja lõpetasin Peremehe lause, mille peale viimane noogutas mulle heakskiitvalt.

************

Esimene süst tehti üheaastasele täkule juba angaaris. Enne seda jõudis ta juba eest üles lööma hakata. Peremees soovis ta süsti ajaks posti külge paigale saada, mis tal ka õnnestus, aga ilmselt mitte nii nagu soovis. Nimelt seisis täkk kui naelutatult kui Peremees köit vaevalt-vaevalt ümber posti hoidis. Jalad tikksirgelt ning pea kõrgel. Loomaarst arvas, et vast nii ongi hea ja tegi esimese süsti loomale nn tagumikku.

Siis võeti teised hobused ning viidi nad tarasse, kus nad hommikul olid. Mulle anti pihku ühe hobuse ratsmed ning hobune tuli mulle nii lähedale ja ma kartsin, et ta astub mulle jala peale.

Arvasin, et täkule tehakse operatsioon seal koha peal, aga ta toodi ka aedikusse. Loomaarst tegi veel ühe süsti. Mulle tundus, et ootasime igaviku, millal loom magama jääb ja siinkohal lõi Peremehes jälle välja koomik. Ta pani käe puusa ning tegi norskamise häält. Peretütred hakkasid naeru kihistama. Endalgi võttis suu muigele. Loomaarst kommenteeris midagi ja Peremees tegi süütu näo pähe ja hakkas veel kõvemini norskamishäätl tegema.

Lõpuks loomake kukkus potsti pikali. Oehh.. jõnks käis südamest läbi. Loomaarst jooksis kiiresti oma tööriista kastiga kohale ja hakkas tegutsema. Üks jalg seoti köiega üles ning Peremees paitas looma pead, et see rahulik oleks. Loomaarst valas kõigepealt looma elundi peale roosat vett (võis olla ka lillateravesi, aga see oli natuke liiga roosa selle jaoks), siis läks 0,5 liitrisest plastikpudelist alkoholi ning veel mingit pruuni segu, mida oppidel kasutatakse.

Skalpelliga tehti kummalegi poole munandit kiired lõked. Loomaarst haaras ühe munandi pihku ja pikistas selle sealt pilust välja. Munand oli mingi valge kesta sees ja sellele tehti veel üks lõige ning ilmus roosakas muna, mida ta hoidis kõvasti peos ja teise käega üritas suuri klambreid panna ämbrisse, kus oli roosa lahus.

Samal ajal peretütred vaatasid pealt ja üks nendest isegi filmis. Tundsin, et mul hakkas juba veidi paha. Keerasin enanst ümber ja kui tagasi pöörasin, siis oli üks klamber looma küljes ja loomaarst viskas munandi aia äärde. Oehhh õudust, tundsin, et enam ei jaksa olla. Läksin, käisin toas ära ja sõin ühe kuklikese.

Tagasi tulles Piiga küsis, et miks sa ära läksid, kas sinu jaoks oli see liiga rõve (gross)? Ütlesin, et ei, ma lihtsalt ei kannata vere nägemist. Loomaarst ütles, et see pole veel midagi, tal on mitu korda farmerid hobuse kaela otsas ära minestanud. Siis on farmerite naised appi tulnud ja mehed hobuse kaelalt lihtsalt ära.

Noor hobune oli narkoosist toibumas ja Peremees hoidis teda veel kinni, et ta endale haiget ei teeks. Aga lõpuks sai hobune Peremehest jagu ja tahtis püsti tõusta. Oeh küll see oli vaevaline. Hobune oli nii hakkamist täis, aga ta kukkus ühe külje pealt teisele. Kuni ta momendiks rahunes ja lõpuks jõusis jalgele ning käis nagu purjus teismeline. Paar sammu ja edasi, siis natuke külje peale ning tagasi ning siis edasi.

*************

Ma küsisin Piigalt, et mis siis lõpuks sai, kas looma õmmeldi ka, aga ta ütles, et ta ei tea nii palju sõnu inglise keeles.

Loomaarst kirjutas arve ning viskas veel natuke nalja Peremehega ning ma mõtesin, et minust küll loomaarsti ei saa. Aga põnev oli ikkagi. See maaelu on nii põnev ning selle talu rahvas tundub, et teeb kõike armastusega!