Hommikune külaline ja päevastest tegemistest

Kuulsin läbi une, et keegi koputas uksele. Uks tehti lahti ja mingi mees astus sisse. Nõudlik ja otsiv hääl küsis: "Karorl?"
Võis ka kõlada ka ka Kalor või Karlorl. Igastahes on minu majaomaniku poja nimi Karol. Ehmatasin ülesse, et ei tea mis sugulased nüüd siia sattunud on. Tõusin kiiresti voodist, et minna vaatama, kes tuli, aga esikus polnud kedagi. Käisin kõik toad läbi, aga Kutt magas oma toas ning maja oli tühi.
Ju see mingi unenäo lõpp oli.

Kobisin voodisse tagasi. Vaatasin sülearvuti kella. Kell oli 7.30! Ohsa, kus võttis vanduma, et olen hiljaks jäänud, enam ei jõua putru ka keeta. Kargasin voodist välja ja hõikasin Kutti, et see üles ärkaks. Panin eelmine päev klaas kaerahelbeid klaasi sooja veega likku, et hommikul läheb pudru tegemise ja söömise peale vähem aega. Köögis pudrukauss käes seistes avastasin, et kell on alles 6.30! Islandil ju kella ei keerata, aga millegi pärast sülearvuti oli kella keeranud.

Magamistuppa jõudes näitas ka telefoni kell ainult 6.30. Läksin siis õnnelikuna kööki tagasi ja valmistasin oma pudru. Lisasin veel soola ja klaas piima. Pudru alla kaussi panen teelusikatäie võid.

Pildil on kausis veega üleöö seisnud kaerahelbed, klaasis piim. Pott on pudrukeetmiseks valmis

Homme tahaks rosinad juurde panna, sest poiss viskas pool putru minema, kuna see oli soolane. Vaatame kuidas rosinad asja mõjutavad. Ma põhimõtteliselt ei taha koju suhkrut osta. Mett võiks vist küll soetada.

Tööl olin INNis ehk seal, kus turska lindi peale pannakse ja see siis kolme korruselisesse sügavkülma läheb. Ootasime mingi 10 minutit UTi järgi, sest nad polnud oma kaste valmis pannud, et sügavkülmast lindi pealt tulev kala pappkarpidesse pakkida.

Peale esimest pausi pidas üks meestest kogu tootmise kinni, kuna kala oli roheline. Ilusate Silmadega ülemus pärast selgitas, et see roheline on teiste kalade nahk, mis on jäänud lindi külge kinni. Kuna külmkapis on 2x3x3 ehk siis 12 suurt mootorit, mis külma ringi ajavad, siis need ventilaatorid lennutavad lindi pealt teiste kalade naha ning kala pole enam puhas.

Kõik kolm ülemust pidasid esialgu aru INNis. Nii palju kui ma Islandi keelest aru sain, siis pakivad nad edasi, aga see kala, mis täna kõik välja võetakse, tuleb teise külmhoone lattu viia. Lisaks nad inspekteerisid veel kalu, mida meie Toanaabriga lindile ladusime. Päälik küsis, et kes lõikamislaual kontrolli teeb, et mõni kala on liiga räbal ja lõikajatele tuleb selgitada, milline kala on kvaliteetne ja millise võib "blokki" (ehk suuremad kalatükid, millelt eemaldatakse enne pakkimist nahk) panna. Meile tulid viis bulgaarlast tööle ja esimesed kolm päeva kui nad tööl olid, siis oli kala eriti jube. Nüüd on see palju parem ja ilusam. Vigu ikka juhtub sisse - mõnel kalal on uim küljes, mõnel on valge nahk veel küljes, mõnel pole sabatükk päris korralikult ära lõigatud jne.

Homme tehakse sügavkülm tühjaks ja ülehomme tuleb seda pesta. Meil on kaks sügavkülma süsteemi. Üks on see suur, kus on INN ja UT. Teine on 8 külmkapi rida, mis käivad kokku ja lahti nagu lõõtspill ning lõõtsa vahele pannakse alumiiniumpannid, mis on omakorda täidetud kas kilekottidega või karbikestega. Kogu jahutussüsteem käib tänu ammooniumile. Aeg ajalt on ka lekkeid olnud. Minu esimesel hooajal korra evakueeriti kogu tehas. Päris hullult ajas see nuuskpiirituse hais nutma ja kargas ninna. Targemad teada rääkida, et too ammoniaak on närvimürk.

Lisaks tursale on praegu ka "krauslepa" (grásleppa) hooaeg. See on minu meelest igavesti tihe/raske ning kole ja hirmutav kala. Kõht punnis ja väiksemad isendid on roosa või helesinise kõhualusega. Väärtuslik on ainult emaste mari. Ma ei teagi, mida tehases nende kala korjustega tehakse. Ilmselt pakitakse kilekotti ja külmutatakse ning siis müüakse firmadele, kes kalast teevad väetist või toidulisandit loomadele. Kalamarja 2 kotti eemaldatakse emase kõhust ja pannakse tünnidesse, kust koheselt järgmised inimesed valavad marja mingisse masinasse, mis eemaldab marjadelt kotid. Kogu tegevus tundub nii jälk. Esimest korda seda nähes pidin öökima hakkama. Aga nüüd kaks nädalat hiljem on isegi ok.

Leidsin YouTubest ühe video. Meil inimesed lõikavad kalal küll keskelt kõhu lõhki ja siis roogivad kõik sealt välja. Aga sealt saab ettekujutuse kala suurusest.

Meil oli eelmine nädal koosolek, kus oli vaja inimesi mingitesse komisjonidesse. Üks oli ürituste korraldamine ja teine oli tööalaste ettepanekute tegemiseks. Igast (rahvuse)grupist pidi olema vähemalt ühes esinduses liige. Mina kui eestlaste esindaja sattusin siis ürituste korraldamise komiteesse. Kapitoola tuli minu juurde enne lõunat ja ütles, et me peame nelipühade plaanis tehasesse mune peitma hakkama, aga enne seda tuleb kõike organiseerida. Neljapäeval peale tööd saame kokku. Kutil on küll vene keele Skype tund, aga nad saavad õpetajaga kahekesi palju paremini hakkama kui mina seal juures ei passi.

Lõuna ajal käisin korra "linnavalitsuses", et küsida rendi toetuse kohta, aga nad ütlesid, et pead ise netist pikenduse tegema. Ma korra proovisin, aga igakord uuele lingile vajutades viskab islandi keelse lehe ette ja siis kui inglise keelse peale lähen, siis olen alguses tagasi. Mõtlesin, et küsin peale tööd Amerikaaniku abi.

Aeg-ajalt on INNis töötades päris külm hakanud. Esimesena hakkavad külmetama näpud, siis varbad ja pärast keha. Ma hommikuti lähen jala tööle, seega on soe sees ja kampsuniga hakkab palav. Sügavkülmas on miinus 45 kraadi. Kui kala läheb lindi pealt pilust külmikusse, siis osa jahedat õhku vajub sealt ikka välja. Pilu ees on küll paksust pehmest läbipaistvast kollakast plastikust ribad, aga see ei hoia 100% jahedust kinni. Eriti külm hakkab siis, kui ka õues on miinuskraadid. Ma olen tavaliselt peale esimest pausi jalga tõmmanud villased sokid. Peale lõunat lisaks ka kampsuni. Paremasse kätte palusin spetsiaalse sooja punase kinda, mis tundub olevat ka videos oleval kalamehel käes. Vasakusse kätte panin kaks villast kinnast (kui on ainult puuvillana ja villane kinnas, siis hakkavad näpud külmetama) ning neile peale läheb veel kaks sinist lateks kinnast. Kaks, kuna kui pealmine läheb katki, siis alumine on terve ja külm vesi ei pääse kätt jahutama. Isegi kui mõni kalaluu teeb mõlemad kindad katki, siis luu väljudes ei pruugi kaks auku kattuda ning vee sattumine villasesse kindasse võtab rohkem aega.

Toanaaber naerutas mind oma rohkete anekdootidega ja elust Eestis kui ta veel noor oli. Kusjuures homme on Toanaabri sünnipäev. Ta saab 27. Sünnipäevadest rääkides, siis Islandlasel on täna sünnipäev. Tema saab kas 52 või 53.

Lõpetasime päeva 10 minutit enne nelja. Sellist kiirpesu pole ma lindile veel teinud kui täna. Homme-ülehomme nagunii läheb rohkemaks seebitamiseks ja küürimiseks.

Tavaliselt peale tööd ma käin ja katsun Bárani ust, et kas keegi on juba tööl. Aeg-ajalt nad jätavad ukse lahti. Leidsingi Amerikaaniku rääkimas mobiiliga. Ta kunagine esimene armastus tuleb siia tööle. Amerikaanik saatis mu pikalt kui tema abi küsisin, öeldes, et las islandi keele õpetaja õpetab elulisi probleeme lahendama. Küsisin veel Islandlase sünnipäeva kohta, aga näis, et Amerikaanik teeb talle lihtsalt õhtusöögi välja ja võtavad paar pitsi ja kõik. Ma polnud restoranis kuulduga rahul ja lahkusin. Mõtlesin, et ehk kogu Bárani seltskond istub peale tööd korraks maha dringiks, aga nad on omavahel koguaeg nagunii nii sabapidi koos, et see ei tulnud kõne allagi.

Käisin poes ja ostsin Kuti soovi peale liha ning hommikupudru jaoks rosinaid ja piima. Lisaks veel salati materjali. Kodus lasin Kutil salati kokku panna - kurk ja maitsestamata kreeka jogurt (hapukoort neil vist polegi). Maitseained võis poiss ise valida. Mina tegelesin hakkliha ja kartulite praadimisega. Kokku sai üks kena moos. Kannatas süüa küll. Ega ma mingi tore kokk pole, aga aia taha ka ei läinud. Meil on muidu nõudepesumasin ka, aga Kutt pesi käsitsi kõik nõud ka ära.

Tänane islandi keele tund lükati homsele. Kutil on koolis mingisuguse peo jaoks näidendi ettevalmistamine käsil. Tunde neil polegi, vaid ta aitab asju maalida ja pärast ka muusikat sättida.

(Kuulsin, et vabakoolis on ka muusikali ettevalmistamise nädal. Neil on 9. aprillil on esietendus.)

Hetkel möllab väike 40 km/h kiirusega tuul väljas ja vihma sajab. Hommikuks lubas külmetada.. ei tea kas lumi on maas. Pean veel pesu masinast välja võtma ja kuivama panema. Homme uued seiklused jälle.

Kordamööda

Punane majake keskel on aiatööriistade kuur. Me elame sinises majakeses, millel veel veebruariski põlesid räästas tuled.

Kuna me elame eramajas, siis naabrite kisa ja muusikat me ei kuule. Ainuke "muusika" on siis, kui väljas on üle 50 km/h tuul. Ükskord oli 110 km/h kiirusega tuul, mis pidi aiatööriistakuuri minema viima. Uks oli pärakil ning kui seda käisin kinni lükkamas, siis läksin hästi-hästi aeglaselt, sest ei tahtnud tuule mõjul kiiresti liikuda, et mitte merre kukkuda. Ma polnud sellist tuult varem kogenud. Me elame 30 m kaljuservast. No, mis kalju see on, aga 3-4 m kõrgune järsk sein on see igatahes. Majaomanik palus võtta naabri aiast üks suurem kivi ja panna see kuuri ette, ses kuna ma ei leidnud öösel pimedas lukku, et uks kinni jääks Kui ma selle kiviga üle õue kaperdasin, siis mõtlesin, et ka kolmest kivist poleks piisanud - tuul väntsutas mind ikka nii nagu tahtis. Seega väide, et "pane triikraud tasku kui kõva tuul väljas on" ei pea paika päris igakord.

Maja on kolmetoaline, lisaks elutuba, köök ja vannituba. Mingi töötoa taoline asi on ka maja külge ehitatud. Seal on ka sügavkülm, mida ma ei kasuta ning mõned riiulid. Küte ruumis puudub. Mina kasutasin seda kartulite hoiupaigana. Lisaks seal haiseb suitsu järele hirmsasti. Alati väljas ei saa suitsu teha - tuul lihtsalt teeb su eest suitsu kiiremini ära. Õnneks ma ei suitseta ja lisaks on suitsetamine Islandil kallis lõbu. Pakk sigarette on keskmiselt 1300 Islandi krooni ehk kuskil 10,75 €. Ma ei tea palju Eestis pakk maksab, aga Islandi hinda tean seepärast, et eelmine nädal saatis Amerikaanik mu poodi, sest tal olid suitsud otsas ja ta oli üksi tööl ning restoranis olid kliendid sees ja ta ise ei saanud minna.

Vasakul paistab töötuba ja selle ees on sahver.
Riiulis on pesumasina karbi tükid ja kartulid said eelmine nädal otsa.
Aaa, siin on isegi radiaator, ma ennem pole märganudki. Nüüd alles pildilt nägin.

Ma alguses püüdsin maja koristada enamasti ise ja poisile jätsin tema toa, mida ta ikkagi ei koristanud. Eelmisel aastal ühel nädalavahetusel olin ma haige ja palusin poisil terve maja ära koristada. Ta sai sellega suurepäraselt hakkama. Järgmine nädalavahetus oli ta ise kuskil ära seoses kooliga ja siis koristasin mina terve maja ära. Mulle isegi see süsteem meeldis. Kord on kogu vastutus ühel ja kord teisel. Nii oleme teinudki.

Köök

Elutuba

Käin aeg-ajalt Amerikaaniku restoranis abiks nädalavahetusel koristamas. Kui me Eestist tagasi tulime ja seoses tankla maha põlemisega oli restoran avatud juba hommikul 11st, siis ma ei leidnud aega koristamiseks. Nad olid avatud õhtu kella 9ni. Koristamiseks kulus oma 2-3 tundi ja ma ei tahtnud ka igakord südaööl koju jõuda. Hommikuti jälle ma ei saanud maast lahti.

Alates eelmisest nädalast on restoran nädalavahetuseti lahti kella viiest. Seega ma saan rahulikult toimetada lõuna paiku. Kuigi viimasel ajal olen nagunii iga päev kell 7 üleval. Täna Báranist tulles oli kodus hea lõhn. Toad korras ja köögist nõud pestud. Meil on nõudepesumasin. Poiss pidi ise süüa tegema lõunaks - makaronid hakklihaga. 15-aastane noormees sai sellega hakkama.

Kiitsin poissi ja ta ei uskunud, et ta tubli oli.. aga ON JU TUBLI!

Esik. Nagid on meil ka ära jagatud.

Koju jõudes sain kohe aru, et poiss on koristanud - põranda kalts oli maas kuivamas. Meil on põrandaküte. Pesumasinal on üks 15 minutiline tsükkel, mis sobib suurepäraselt põrandalapi pesemiseks ja põrandaküte teeb kiiresti oma töö.

Unenägudest ja lugusid Mäksist

Eellugu

Kes mind lähemalt ei tunne, see ei tea, et ma näen peaaegu iga öösel unenägusid. Aeg-ajalt on need nii emotsionaalsed ja nii reaalsed, et kummitavad terve päeva. Emotsionaalsetest unenägudest on raske üle saada.

Kunagi nägin unes, et sain ühe poisi peale nii pahaseks tunnis, et hammustasin teda. Pärast olid süümepiinad. Süümekad jätkusid hommikul ärgates kuni lõunani, kus mul oli selle poisi klassiga tund, mis algas nagu tavaliselt. Noormees oli sellise rahutu hingega ja tunni lõpus hakkas ta lollitama. Sain nii-nii vihaseks. Ei mäleta enam, mida ta tegi, aga kuna ma unes teda juba hammustasin, siis palusin tal lihtsalt rahuliku häälega tunnist lahkuda. Peale seda olin õnnelik, et suutsin ennast päris elus rahulik hoida, sest unes olin juba need emotsioonid välja elanud ja unes lahendus polnud õige valik.

*   *   *

Esmaspäeval oli Amerikaaniku sünnipäev. Ta sai 40. Kuidagi moiva hooaja sees, kus tuleb töötada ka nädalavahetusel, olid päevad sassi läinud ja ma läksin teda teisipäeval õnnitlema. Tuli välja, et ta oli oma sünnipäeva tähistama läinud Akuyreri ja saabus hilisõhtul.

Baaris töötab praegu kaks sakslast - üks on köögis ja teine on saalitööline nagu nad ütlevad. Köögis on pitsameister Christian ja ettekandja-baarmani rollis on Max (mäks). Ma ei saa eriti Mäksiga läbi. Esmakohtumine (oktoobris 2016)) oli temaga väga ebameeldiv ja brrrhhh.. Ta jättis sellise sleasy (maa keeli ehk näruse, liiderdaja inimese) mulje. Pärast Eestist tagasi tulekut jaanuari lõpus, käisin oma sünnipäeva aegu baaris ja Mäks segas mulle erinevaid jooke, et näha, mis mulle meeldib. Ainuke tema retseptidest meeldis mulle üks kohvijook koorelikööriga. Tundus, et lõpuks saame hästi läbi. Jah, igal inimesel on oma kiiksud ja pole minu asi neid muuta, vaid aktsepteerida.

*   *   *

Lugu Mäksist

Hakkasime käima islandi keele tundides. Need on kaks korda nädalas neljast kuueni. Kutt käib minuga koos keelt õppimas, kuigi ta koolis on veidi islandi keelt õppinud, siiski olen ma veidi pettunud, et teda koolis rohkem ei õpetata. Klassijuhatajaga rääkides, selgus, et neil on klassis 5 erivajadusega õpilast ja õpetaja puhtfüüsiliselt ei jõua Kuti juures istuda, et talle selgitada islandi keelt.

Lisaks Kutile käivad kursusel kõik viis sakslast - Pizzameister, Mäks, kaks ehituspoissi Christian ja Björn ning Björni õde Aussa (kaksikute lapsehoidja), ungarlanna "Hiireke" Ezter (vabatahtlik Bakkafjörður'i koolis), sveitšlanna Alina (vabatahtlik kohalikus Þórshöfn'i koolis), poolatar Paulina (töötab kohalikus poes), hollandlane Maximillian (Þórshöfn'i kultuurimajas ja noortekeskuses vabatahtlik) ja eestlanna Saarepiiga. Saarepiiga tuli paar nädalat tagasi Islandile tagasi ja töötab nüüd hosteli heaks. Seega on meil keele tunnis kolm "kristjanit" ja kaks "mäksi". What are the odds ha?

Töölt lubati mind hooajal ka kaheks tunniks ära, aga pärast pidin tagasi minema, sest neil oli inimesi puudu. Loomulikult on neil inimesi puudu, kui nad ütlevad, et sorry, aga meri on soe ja me ei leia seda kala. Palju inimesi on linnast ära.  Lisaks islandi kalamehed streikisid. Hetkel on aga ookean nii palju jahenenud, et kala on ülekülluses. Norra paadid teenisid suure varanduse, ma arvan. Möödunud pühapäeval ehk 19. veebruaril siis saavutasid islandi kalamehed ja tööandjad kokkuleppe ning streik oli läbi.

*   *   *

Eelmine nädal oli kalahooaeg täies hoos. Kuna töötajaid oli vähe, siis käis Mäks abiks öösel vastu möödunud nädala neljapäevast keele kursust. Amerikaaniku toanaaber töötas ka tol korral osa öisest vahetusest ja küsisin talt, et kuidas talle tundus, kas Mäksile istus see töö. Toanaaber ütles, et ta otseselt ei rääkinud poisiga, aga ta nägi, et see töö oli talle raske.

Ma tegin ka olude sunnil nädalavahetusel poolteist päeva samas kohas tööd - pöörasin külmikust tulevaid 22 kiloseid kalakaste ümber, lükkasin need pakkimismasinasse. Sügavkülmutatud kala pakitakse pappkastidesse ja keevitatakse kahe plastikribaga kokku. Aitasin ka neid pappkaste alusele tõsta. 11. ja 12. kiht olid minu jaoks rasked - tuli tõsta üle rinna ja üle pea. Teisel päeval olid mu käed nii valusad, et helistasin oma sõbrale eratreenerist Xavierile, kes tegeles kunagi bodybuildinguga. Ta ütles, et sa pead puhkama, aga kuna sa pead veel töötama, siis võta valuvaigisteid. Võtsin neid vist oma viis päeva.. Kui naised nägid mind pappkaste ladumas, siis nad tegid nalja, et Ulrikat ei tasu välja vihastada, ta on nii tugev.

Kaldun oma jutuga koguaeg pointist kõrvale.. Seega, töölt paluti mul temalt küsida, et kas Mäks oleks nõus ka järgmine öö töötama. Teades juba tausta, et tal ei läinud hästi ja töö on raske, siis ütleb ta kindlasti EI. Aga teades Mäksi, ei tule see vastus esimese küsimise peale, mingi pikk lugu peab sellele eelnema.

Enne islandi keele tunni algust sagina sees:
"Mäks, töölt paluti küsida, et kas sa oleksid nõus täna jälle töötama."
"Mida? Täna on mu ainuke vaba päev."
"Seega ütled sa "ei"?"
"Ulrika, sul on alati imelikud küsimused. Miks sa pead neid alati küsima."
Vaatasin teda etteheitva pilguga.
"Mäks, küsimus oli lihtne. Kas sa saad töötada täna öösel? Vastus on ainult "ei" või "jaa"."
"Olgu, ma mõtlen sellele. Anna mulle aega vaheajani, ma annan oma vastuse sulle siis."
Näost oli juba välja lugeda, et ta eriti ei taha seal töötada täna. Ma ei vastanud midagi. Mäks muigas ja ütles: "Ulrika, sul on täna head aroomid kaasas... ee... Sa lõhnad nagu.." Ta tegi käega ühus ringe nagu oleks nähtamatut veiniklaasi nuusutanud.
Ta ei jõudnud oma lauset lõpetada, sest vaatasin teda terava pilguga. Teatasin: "Mäks, ära unusta, ma tean, kus sa elad." Selleks ajaks olid ka juba teised vestlusesse lülitunud, aga kõik ei saanud asjast aru.

Ahh, jällegi tundsin, et sellel mehel pole mingeid piire. Eks ma ise ole samasugune. Ei tea, kus need on ning mida öelda ja kuidas käituda. Kõik tuleb elus õppides. Raske on kui provotseeritakse. Ma pole nõus, et mulle ka pähe astutakse. Olen enda eest võidelnud kordi ja kordi ning ei lase kellelgi ennast enam tallata.

Vaheajal andis ta mulle oma vastuse: "Ulrika, tead, ma ikka mõtlesin, et ma ikka ei lähe täna sinna tööle."
Teadsin seda juba niigi.

*   *   *

Teisipäeval baarist Amerikaaniku kohta küsides ei saanud ma ka kohest vastust. Mäks on selline pika jutu mees. "Oo, Ulrika, sind pole tükk aega näha olnud? Mida me sulle pakkuda saame? Lambakarrit? Või kala? Äkki soovid sa seekord lihtsalt kohvi ja telekat vaadata?"
Kordasin küsimust ja olin pahane, aga hoidsin ennast tagasi, sest äkki ma tõesti küsisin vaikse häälega.
"Ah, et Amerikaanik? No teda köögis enam pole."
"Kus ta on siis?"
"Ta läks eile Akureyri ja tuleb alles hilja õhtul tagasi."
"Millisel õhtul? Kas täna?"
"Ulrika, sa meenutad mulle ühte oma sõpra, kes koguaeg tahab kõike teada saada ja esitab mingeid mõttetuid detailseid küsimusi. Küll Amerikaanik tuleb tagasi, sa saad teda homme näha. Kuidas siis selle kohviga siis jääb või maksad ennem oma võla ära?"
Grrr.. Mul oli plaanis tõesti kohvi juua kui Amerikaanik ei juhtu kohal olema ja olin päeval pangast raha võtnud, et pühapäevased pitsad ära maksta. Aga sedasi otse küsides.. võehh. Tegelikult pidin nutma hakkama. Võtsin täpse raha välja jope taskust panin letile ja astusin minema. Ta jäi minust veel midagi jutustama, aga ma ei pannud enam tähele.

*   *   *

Amerikaanikul on roheline Subaru, mis on igavesti loks, aga peab sooja ja on automaatkäigukastiga. Tagaluugi saab lahti, kui pista näpp kuskile auku ja tõmmata mingit naga. Auto näeb logu välja, aga on väga vastupidav.

Nägin unes, et Amerikaanik lubas mulle seda autot laenuks. Ise mõtlesin, et ma ei oska ju sõita, kuhu ma sedasi lähen. Siis aga meenus, et ma olen varem ka ju sõitnud, aga rohkem manuaaliga. (Päriselt pole ma autoga sõitnud oma 20 aastat.) Auto oli meie kunagise Kadrina korteri ees. Istusin autosse ja pidin minema oma onu Aivo juurde ja talle mingi paki viima. Maja taga sõites harjutasin, et kuidas ikka pidur ja gaas töötavad ja need pedaalid kippusid sassi minema. Keerasin siis maja tagant vasakule ning sõitsin tagant otsa ees olevale autole ning lisaks sõitis mulle tagant veel sisse Kalevipoja majade poolt tulev sõiduauto.  Auto esistange oli kadunud ja tagant oli paar mõlki rohkem kui tavaliselt. Tagaluuk ka enam lahti ei käinud.

Peale avariid olin paanikas, et mida ma nüüd kõike Amerikaanikule ütlen, sest ma ei öelnud ju, et ma täna autot laenan. Mõtlesin välja sada teooriat, miks see õnnetus juhtus ning helistasin talle. Ärkasin.

*   *   *

Järgmisel päeval lõuna ajal läksin enne lõunat baarist läbi. Öösel oli just sadanud värske lumi maha ja maja ees oleva Subaru juhiukse ette läksid jäljed ja siis baari. Mõtlesin, et imelikud jäljed.

Tellisin suppi, aga neil polnud. Siiski oli Islandlane professionaalne ja lisas lambakarrile vett juurde ja supp oligi valmis. Minuga ühes lauas istusid Amerikaanik ja Pitsameister. Sõin ülikuuma suppi ja küsisin Amerikaanikult, kuidas Akureyris oli. Nad olid kinos käinud, ujumas ja restoranis. Järgmisel päeval šoppamas ja uuesti sportimas.

Kuidagi läks jutt Subaru peale. Rääkisin oma unenäo loo. Mõlemad mehed hirnusid naerda. Ja ära ka ei lõpetanud. Küsisin, et mis viga on, sest nende naer on kahtlaselt pikk. Pitsameister küsis, et kas sa Subaru ei näinud või? Ütlesin, et väljas nägin, mis sellel viga on.
Pitsameister: "Ju see on liigse mudaga kaetud, et sa seda ei näinud."
"Mida seda? Ma ei saa midagi aru."
"Mäks tegi eile selle autoga avarii. Võttis auto ja tahtis ungarlannast Hiirekesele külla minna, aga käis autoga vasakkurvis uperkuuti. Üle katuse ja puha. Mehel mitte ühtegi kriimustust."
"Kaugele ta autoga jõudis?"
"10 km kaugusele umbes," vastas Amerikaanik muiates.
Pitsameister näitas mulle telefonist Subaru pilte. Polnudki nii hull.

Islandlane tuli köögist ja ütles, et nad peaksid baaris ikka selle uue laulude listi tegema arvutis. Seal peaks olema "Drive My Car" ehk (sõidan autoga), "Road to Hell" (tee põrgusse),  "Road to Nowhere" (tee mittekuhugi) jne.

Pitsameister guugeldas ja ütles, et leidis nimekirja lausa 40 lauluga, mida võiks listi lisada. Amerikaanik asus telefoni kallale ja tegi listi nimega "Að keyra", mis islandi keeles tähendab autoga sõitma. Minust nad sinna neid laule lisama jäidki, pidin tööle kiirustama.

Subraru nägi välja nagu hambutu vanamutt - eest sahtel puhta tühi.

*   *    *

Paari päeva pärast oli mul poisist kahju. Tal oli õnnetus ja hea, et temaga midagi ei juhtunud. Ta ise kommenteeris lugu enam vähem nagu minu unenägu oli. Ta läks Hiirekesele luuleraamatut viima, aga järsku kurvis oli auto kiirendama hakanud ja ta ei jõudnud pidurile vajutada nii kiiresti ja auto sõitis teelt välja üle katuse. Esistanget autol enam pole ja tagaluuk lahti ei käi. Mäks teadis, et ta oleks pidanud Amerikaanikule ütlema, et ta läheb sõitma, aga ta ei teinud seda ja oli nüüd paanikas, et mida mehele öelda...

Muigasin.

*    *    *

Neljapäeval islandi keele tunnis tegi ta mulle jälle märkuse, et Ulrika sa arvad, et islandi keel ja eesti keel on nii sarnased - ehk sa ei peakski siin tunnis olema?

Nokk kinni ja saba lahti. No ausalt.
Eks see ole ka õppetund.

Hetkel meeldib mulle väga järgmine lugu:

Kalameeste streik ja tsehhi pesu

Ma olen ikka kalatehases tööl. Põhiliselt puhastan turska. Olen selles juba üsna kiire. Kui teised teevad päevas 450 kilo, siis mina jõuan puhastada kuni 770 kilo. Ma ei teadnudki, et ma nii kiire olen, kuni ühe korra üks mees käis näitamas, et mis ekraani peal toimub ja siis sealt tuli välja, et mul oli tehtud kella kaheks 768 kilo kala ja puhastajate mediaan (ingl.k ta ütles medium) oli teinud 438 kilo selleks hetkeks. Kui on suuremad kalad, siis jõuab rohkem puhastada. Ülemus ütles, et kokku jõuab päevas siis 20 tonni, väiksemate kaladega 14 tonni puhastada.

Me näeme enda tulemuse kõrval ka kogu liini mediaane?, mitte keskmisi... kuigi ma pole 100% kindel...Võib-olla on ka see liini keskmine, aga kui mina teen päeva jooksul 250 ülekilo, siis peab olema ka keegi, kes teeb 250 alla keskmise... ei tahaks nagu uskuda... pigem mediaan - kui kõikide tulemused suuruse järgi ritta panna, siis see, kelle tulemus keskele jääb, ongi mediaan.

Minu kõrval oli üks naine, kes minu meelest tegi alati hästi kiiresti, aga tal oli tol päeval ekraanil ainult 654 kilo. Ülemuselt sain ka kiita, et ma olen kiire, väga kiire. Samas töötab meiega ka üks meesterahvas. Vot, tema teeb alati minust ka 50 kilo rohkem ja mida suuremad kalad on, seda suurem see vahe tuleb... paneb ka nii siuh-sauh, juba järgmine kala.

Täna küll jälle oli tsehhi puhastamise päev. Tervelt 8 tundi küürisin ma üksi põrandat. Teised pesid mingeid muid masinaid või nende osi. Arvan, et sain hakkama. Põrand oli heledam küll.

Mul oli seljas sinine tunke, mida tsehhi või masinate pesemisel kasutan - seest väljast kummine ja seestpoolt riidest. Kui keegi üleval masina otsas turnides veejoa üle sinu laseb,  siis on see tunke parim. Täna igakord kui pausile läksime, oli t-särk läbimärg... keha oli higine töötamisest ja suusatamise tunne tuli peale, kus alguses on külm ja pärast distantsi lõppu oled higine ja läbimärg oma suusakampsuni all. Noh, aga 8 tundi suusatamist! Pole paha!

Põhjus, miks täna pesupäev oli, oli see, et kalamehed läksid 10. novembrist streikima. Küsisid paremaid tingimusi. Keegi ütles, et 200 kalameest on järjekorras, et tööd leida, aga kompaniid ei paku seda.

Siiski eile õhtul-öösel lõpetasid nad streigi ära, sest saavutasid kokkuleppe tööandjatega ning edaspidi peavad kompaniid garanteerima, et kokk pole kalamees ning et kui laev nõuab 15 meeskonnaliiget, siis ei tööta seal ainult 8 kalameest. Seega ülehomme ja edaspidi peaksin kala puhastama pea iga päev.


Homme läheme Akuyreri. Töölt küsisin vabaks ja peale väikest selgitust, et juba poolteist kuud olen tahtnud linna minna, aga alati on midagi juhtunud, küll ise sisse maganud, küll sõbral restoranis tähtsad külalised, kord pole autos ruumi kahele (tahan Kutiga koos minna), aga seekord saan teise sõbraga minna ja ta läheb homme ning saaks mu kaasa võtta, kuna mul lube pole, siis enne külma oleks hea ära käia...ei tea millal jälle saab. Selle peale öeldi, ok võid minna, ära muretse, pole probleemi.

Hambaarsti juures

Hammas valutas. Ja valutas nii, et nutsin ka. Kohe paar tundi nutsin.
Pühapäeva õhtul hakkas mul hammas valutama ja üks tuttav ütles, et palju õnne, oled terve öö üleval. Peaaegu olingi. Poole kuueni hommikul ja kell 8 pidin tööle minema. Loomulikult ärkasin natuke enne poolt 9.
Olin selleks ajaks võtnud kõik Eestlanna poolt antud 4 tabletti, sest mul kodus polnud midagi. Valu peale kahte taletti ei kadunud. Võtsin siis veel ühe, tukastasin tunnikese ja ärkasin hambavalu peale ning manustasin viimase. Ikka hammas valutas.
Mulle meenus, et kunagi kui isal oli hambavalu, siis jõi ta koguaeg vett. See tehnika töötas seni kuni vesi suus oli. Niipea kui neelatasin, olid nõelav valu hambas. Lõpuks meenus, et kord sõin mandleid kui hammas valutas ja siis kadus valu ära. Köögis on mul klaaspurk pähklitega alati. Võtsin purgi oma tuppa ja peenestasin ühe poolega pähklid peeneks ja siis ajasin keelega puru auku. Tundus, et tehnika töötas. Valu vähenes. Sõin veel ja täitsin augu, kuni valu enam polnud. Uinusin vist poole mälumise pealt.
Hommikul ärgates, ma helistada ka ei saanud. Telefon on purunemise äärel. Aeg-ajalt ta ei tunnista SIM-kaarti. Ja just sel hetkel, kui mul oli vaja helistada, siis "kõnet ei tehtud". Grrr.. no mida?
Peale teist restarti oli kell juba veidi pool 9 läbi ja telefon tunnistas SIM-kaardi omaks. Helistasin siis tööle. Ühele ülemusele. Ta ei võtnud  toru. Siis teisele ülemusele. Sama lugu. No misasja. Trükkisin siis teisele ülemusele SMS-i, et tulen kohe, aga ei ärganud üles õigeks ajaks.
Hammas ei valutanud, aga käisin tervisekeskusest läbi. Apteek avatakse alles kell 10. Pean lõunapausi ajal ajal tagasi tulema.
Loomulikult oli kell 12 ka arstidel paus. Tööl oli vaid üks meesarst, kes ütles, et täna on hambaarst majas. Olin rõõmus. Ta palus kell 1 tagasi tulla või helistada. Ütlesin, et ei saa kell 1 tulla, aga helistada saan. Ta otsis registratuuri numbri.
Tagasi tulles oli Köögitädi mulle leidnud hambaarsti numbri. Teatasin, et käisin seal ja nad olid lõunal, aga ma helistan tagasi. Number, mille tema andis, oli veidi teine, seega võtsin paberi vastu.
Kolmveerand 1 läksin tööl ülemuse juurde ja palusin, et kas saaksin päeva vabaks, sest hammas hakkas valutama ja kuna hambaarst on linnas, siis olen ootejärjekorras ja ma ei tea kaua mul aega läheb. Ilustate Silmadega Ülemus oli nõus.
Hambaarsti juures selgus, et ei saagi toolile, isegi siis kui hammas valutab. "Me helistame."
Midagi nad ei helistanud. Helistasin ise kaks korda ja lõpuks nad ütlesid, et tule homme. Võtsin kolm 400st ibuprofeeni sisse ja varsti magasin. Ärkasin valu peale. Kaks tabletti ja magasin hommikuni.
Kurat, jälle see SIMi jama. Seekord möllasin pool tundi ja lõpuks otsisin Facebooist Ilusate Silmadega Ülemuse ning kopeerisin oma sõnumi sinna... Millegipärast läks sõnum kolm korda! Huhh... Vabandasin.
Tegin telefonile veel kord restardi ja SIM-kaart hakkas tööle. Sõnum jõudis Ülemuseni ja ta vastas, et pole hullu võta enda jaoks aega. Olin meeldivalt üllatunud, sest Eestis haigestumise korral küsis ülemus, et oled sa ikka kindel, et sa oled haige?
Helistasin kell 9 ka hambaarstile. "Helistame hiljem," oli vastus. Kell 2 mõtlesin, et ma olen vist juba liiga palju tablette võtnud ja ausalt öelda ei mäletanud ka kui palju ma olin võtnud. Otsustasin pausi teha. Hambavalu oli nii terva, et hakkasin nutma. Hmm. Nutmine leevendas valu. Nutsin veel. Jõin suhkruvett - enesehaletsus ning nutt kadusid. Helistasin uuesti.
"Tulge homme."
"Mul hammas väga valutab. Mida ma pean tegema"
Vaikus.
"Aga ma ei saa magada ju!"
"Palun oodake."
Ootasin minuti, kuulsin oma nime nimetatavat korduvalt. Muu jutt kadus kuhugile ja sõnad, mida kuulsin polud tuttavad. Ainult Ulrika.. Ulrika.... Ulrika...... Ulrika.. Ulrika
"Jah, tulge homme."
"Kas teil tõesti ei ole aega täna?"
"Me helistame teile, kui on võimalus."
"Head aega."
Hakkasin nutma. Ma ei jaksa homseni oodata! Ma suren ära selle valu kätte. Ok, mul on neid ibuprofeeni tablette ja need leevendavad valu, aga ige aina paisub ja paisub. Ilmselt on põletik sees.. Issand kui hale mul endast oli. Lihtsalt. Ei hakka kõiki haledaid mõtteid siia kirjutama.
Poeg tuli koju. Võtsin siiski 2 tabletti, et valu ära kaoks. Ei kadunud.
Nuuksusin vist tund aega, sest poiss sai juba kurjaks ja nähvas, et mina seisa sinna järjekorda ja ütle, et hammas valutab. Ma ütlesin, et ma juba kaks korda helistasin ning nad ütlesid, et tule homme.
Poiss ütles, et ta läheb ujuma. Peale seda võtsin telefoni ja helistasin uuesti.
"Ulrika siin."
"Palun oodake"
Teine naine vastas: "Kas teile kell 6.45 sobib?"
Kas sobib?? "Jah, ma tulen. Aitäh. Head aega."
Käisin närviliselt toas edasi tagasi, pikali ei saanud olla, isuda ei saanud, seista ei saanud. Kõndimine oli kõige vähem valus, aga kui oli vaja suunda muuta, siis oli ikkagi valus.
Lõpuks istusin oma voodile, käsi lõua alla toetamas ja vaatasin aknast välja merd. Meri vahutas. Väljas oli torm. 30 meetrit sekundis torm. Eile oli samasugune ilm, töölt koju tulla oli ikka vaev küll, sest pidin vahepeal seisatama, kuna tuul ei lasknud edasi minna. Joodiku tulle oli, sest tuuli oli kohati tugev ja siis jälle vaiksem.
Uksekell. "Emps, tule kohe siia!" Ehmatasin, kui poissi nägin, sest tal polnud jopet seljas. Issand jumal mis nüüd? "Mis juhtus??" "Ah, ole nüüd rahulik, ma sain sulle aja ja arst tuleb siia."
"Mis arst?"
"Kui ma ujuma läksin, siis nägin ühte õpetajat koolis. Läksin talle rääkima, mis sinuga toimub ja kooliarst juhtus mööda minema. Tema tulebki siia."
Kooliõde, kes töötab ka perearsti keskuses andis mulle tugevamat valuvaigistit ja ütles, et said aja pool 7. Ütlesin, et ma juba ka ise helistasin ning mul paluti tulla. Terav valu kadus päris kiiresti peale rohu manustamist.
Jõudsin kohale 5 minutit varem. Pidin ootama. Küsiti allergiate, rohtude kohta, mida võtan. Allergiaid pole ning vererõhk on piiri peal, kõrge mõnikord, aga tablette ei võta. Tehti röntgen. Film oli vigane, sest sele koha peal, kus oli see hammas, mis valutas, oli must triip. Uus röntgen näitas, et juur oli katki ja mädane. Hammas tuleb välja tõmmata. Kuna tegemist on tarkusehambaga, siis pole hullu... eee vist? Natuke hirmus on ikka, et hammas välja tõmmatakse.
Nädal aega antibiootikume ja siis kolme nädalal pärast on nad tagasi.

Tänaseks on nädal möödas. Hambavalu pole, aga tunda annab ikka.

Mu enda telefon andis suht otsad. Postitusi on ka seepärast vähe kuna arvutit pole.... saame hakkama

Ursula ehk nimedest

Mul pole kunagi nimede meelde jäämine kerge olnud. Isegi koolis töötades kulus kolm kuud kui kõikide laste nimed selgeks sain.

Seega jätan inimesi meelde nende välimuse järgi. Mõtlesin, et tean vist pooli päevase vahetuse inimesi nende õigete  nimede järg.

Esialgu puutusin kokku Pikkade juustega ülemusega, kellel on ilus nimi – Karitas.
Siis tuli Ilusate Silmadega ülemus. Kui ma temast rääkisin kui ilusate silmadega, siis ei saanud keegi aru, keda ma mõtlen. Hiljem Islandlase tütrega rääkides jäi mulle Hanna nimi meelde.

Blond ülemus  on Árdis (Áurdis), kes küll on rohkem öises vahetuses ja ma teda eriti ei näe.

Viiekümnendates Vanamees osutus Kiddiks (Kiti), aga tema kolis Þórshöfnist ära.

Esimene, kelle nimi meelde jäi oli Rakel, sest nägin tema plätude pealt, kuidas ta nime kirjutatakse.

Alustasin tööd kalatehases „makrillflokkaril“ (ma ei tea ikka veel, mis see ’flokkari’ on) ja seal töötasin „poola naistega“, kes hiljem osutusin bulgaarlannadeks. Üks oli blond ja teine tumeda peaga (ma ei suuda tunnistada sõna „brünett“). Praeguseks on nende naiste nimed meeles. Blond Bulgaarlanna Dima räägib inglise keelt ja temaga oleme rohkem suhelnud. Tumedapeaga Bulgaarlanna Violeta räägib vene keeles vahest veidi, aga mõnikord ma ei saa aru, mis ta ütles.

Bulgaarlasi on rohkem. Pikk Mees sai südame ataki ja viidi pealinna haiglasse, kus tal tehti op trombi eemaldamiseks. Pikk Mees Azen on ainult 38 aastane ja juba stressis. Peale opi sai ta kohe koju, sest op tehti jalaveeni kaudu.

Teine Bulgaaria mees on Kivimees, sest kui Amerikaanik rääkis, et teab ühe bulgaarlase nime, mis tähendab vene keeles ’kivi’ – Kamen. Nädal peale Pika Mehe südame probleeme oli Kivimehel paanikahoog ilmselt, sest ta on ikka tööl..

Edasi tean noort poola poissi, kelle nimi jäi kohe meelde, sest see on venepärane – Pavel.

Siin töötades me ei tee sama asja koguaeg. Vaatan, et nüüd on rahvast rohkem liigutama hakatud. Peale makrillflokkarit läksin tööle masina peale, kus tuleb kaladel kõht ette keetata ja masin teeb neist fileed. Seal töötasin veel koos Eestlanna ja Islandlase Tütrega. Eestlanna läks Rauvarhöfni  (Röivarhopi)
kalatehasesse tööle. Ta kirjutas, et tal läheb seal vahelduva eduga hästi.

Töötasin paar päeva ainult selle masina peal, kui mind viidi „pak’kun löisfiskuri“ peale. Mis sisuliselt on sorteerimine enne maailma suurimat külmkappi. Alguses puhastasime peata makrille – näpp sisikonda ja pööre ning kisud sisikonna välja, kui masin seda polnud välja pesnud.

Seal löisfiskuris puutusin kokku kahe pisikese naisega Kunksmoor ja Printsess, kes on veidi pöörased. Aeg ajalt teevad nad lollusi,  on kanged jurakad ja teevad teiste inimeste elu põrguks ning ise muigavad, et ’allt í lagi“ (kõik on korras). Kunksmoor ja Printsess on vanemad, lühikesed naisterahvad mõlemad. Arvasin, et mõlemad on poolakad, aga Kunksmoor on puhas islandlane, kes oli abielus nüüdseks pensionile läinud kohaliku politseinikuga. Aga mõlemad vannuvad poola keeles nii, mis kole. Bulgaaria ja Poola keel on sarnased – kord kui Blond Bulgaarlanna töötas meiega, siis ta ütles, et ta annaks oma lapsele kere peale kui ta selliseid sõnu kasutaks. Lisaks ütles ta, et Printsess koguaeg kurdab töö üle. ....koguaeg koguaeg...

Löisfiskuris saab teha kahte asja – nokkida kaladelt sisikonda ja siis see läheb otse külmikusse või olla pakkimismasina peal ja pakkida. Seal on pakkimismasinaid kaks. Mõnikord töötab üks masin, kus on 3-4 inimest ja mõnikord 2 masinat, siis tootab 7-8 inimest.

Tavaliselt töötasine mina, Printsess, Kunksmoor ja Aspergeri poiss seal. Aspergeri poiss on tegelikult hästi nutikas, räägib inglise keelt vabalt, paindlik töötamaks fuuriatega (ega mul ka kerge iseloom ole). Siiski mulle tundub, et selle poisiga saan väga hästi läbi ta on heasüdamlik ja abivalmis. Kuna ta on alles 17, siis ta töötab kella 20ni ning tema vahetab välja Húlda. Huldale mingit välimuse nime ei tekkinud, sest kuna Köögitädi on ka Húlda, siis jäi ta nimi meelde.

Kord tuli meie masinate peale Habemik. Temags kohtusin paar päeva varem, kui ta küsis kus pood on, islandi keeles. Vastasin inglise keeles, aga ma polnud kindel kas ta must aru sai. Siiski oskab ta inglise keelt vabalt, aga seal masinal töötades, läksime siiski riidu. Tema ülesanne oli kilekoti otsad sulgeda, aga ta palus mul seda teha. Küsisin talt, et mis siis tema ülesanne siin on? Ta ei kuulnud võib olla küsimust, sest ta jättis vastamata. Peale pausi, kui jälle koos töötasime, siis ta küsis, et kust ma pärit olen, et islandi keelt ei oska.
Habemik ehk Biggi on veider inimene, ta aeg ajalt räägib nii kõva häälega või hõikab midagi entusiastlikku üle saali.. või noh, võib-olla selline käitumine pole veider, sest Printsessi pausilt tulemist on kuulda juba kaugelt – ta kas laulab või karjub midagi... ’aufram’ ja ’Anno’ on põhilised. Anno on Kunksmoori nimi vist poola keeles.

Poola Naine Dóróta, kellel on poeg ... ok ma ei suuda meenutada.. Ku midagi.. Kuntsel? Kumar? ... aah Lukas.. ok peaaegu. Doorota oli meiega taga löisfiskuri peal, aga nüüd olen temaga koos ’PÖKKUN’is, mis on tegelikult pakkimine.

Meil on ka üks mees, kes on Lihtsameelne. Mulle tundub, et t on nagu Downi sündroomiga, aga ta on hullult heasüdamlik. Mulle ja meeldib, kuidas teised temasse suhtuvad – väga hästi ja naljatlevalt.

Põselohkudega Piigaga ehk Sylvianaga puutusin kokku esimest korda koristamise/pesemise päeval. Pesime koos pökkuni masinaid.

Ongi veel üks jäänud – Kuri Poiss. Ühel paeval kui oli Justin Bieberi kontsert ja Kunksmoori-Printsessi polnud tööl (nemad olid küll haiged), oli palju uusi töölisi. Õpetasin ühte poissi, aga mingi moment tal viskas üle ja ta ignoreeris mind.. ma ju tahtsin aidata, aga mul viskas ka kopsu üle maksa ning tegin sama vastu. Tänu sellele oli tema töö veidi raskem. Peale pausi ta küll vabandas, et kõht oli tühi. Ma ka diis vabandasin, et ei tahtnud ju liiga palju õpetada, vaid teda lihtsalt paremaks teha. Hiljem sai temast üks kiireim pakkija.. usun et tänu minu vihjetele/õpetamistele.

Hetkel töötan koos Heledahäälse Poolatariga ehk Mariaga. Kui enamik juba räägivad minuga islandi keeles, millest töö sõnavarast ma saan enamik aru, siis Heledahäälne Poolatar suhtleb minuga ikka veel viipekeeles – sina siin, mina seal... jne.

Siis on veel Ilus Spordipoiss ja Vanem Poola Mees, kes tulid alles hiljuti tööle, kuna algas kooli minemise aeg. Paljud Islandi vanemate klasside õpilased ja üliõpilased ei lähe esimesel septembril kooli, sest on kuskil tööl. Aga kui nemad lahkuvad, siis on vaja töölisi. Palju on poolakatest lihttöölisi.

Loomulikult on meil ka elektrikuid, kelle nimesid ma ei tea – Pikk Blond Tehnik; Naljakas Väikemees; Mees, Kes Näeb Pika Blondi Moodi Välja, Aga On Lühem; Kiilakas Spordikutt; Halli Habemega Tehnik. Tehnika meestel on musta värvi töö rõivad, teistel töölistel sinised, külalistele antakse punane kittel, mille selja peal on ’GESTIR’ ehk ’külaline’.

Ma ei ole eriti inimeste inimene, aga tundub, et islandlased on mind lahkemini vastu võtnud kui poolakad. Nad naeratavad rohkem, isegi kui ma nende nimesid ei tea ja eriti keelt ei oska.

Ja lõppeks nimetavad osad inimesed mind aeg ajalt ka Ursulaks...

Ja ei mingit kodutööd, et homme tood puhastatud kala tagasi!!!

Hetkel on poolteist tundi möödas sellest, kui alustasin regular grupis. Täna lõikame turska. Issand jummal küll! See pole nii hull, aga käsi on juba natuke valus.

Naised seisavad lindi taga reas ja masin jagab igaühele kala haaval mingi portsu kalu. Mind õpetas üks pruunide silmade, õlgadeni juustega islandi neiu. Pigem on ta naine, sest ta on kuskil 25 a vana. Kui mul midagi kahe silma vahele jäi, siis ta osutas noaga kalale ja mul tuli seda veel puhastada.

Kõige pealt tuleb sabast kuskil 2 cm maha võtta, siis vaadata kas uime tükke pole järgi jäänud ning siis rinnakust vaadata, et kelme on ära ning et usse pole. Kõlab lihtsalt jah? Nii ja nüüd seda kolm korda minutis.

Aa ja vahepeal käis habemega vanamees nuge teritamas. Igaühel on 3 nuga, mis on plastik taskus, kus on igaühe nimi peal. Kui vanamees lauale lähenes, siis panid oma 2 nuga lauale, sest ühega just töötasid. Kui ta oli ühe ära teritanud, siis võtsid selle, et ta saaks ka teised 2 teritada.

Tegelkult polnud asi hull, saan hakkama. Hetkel.

Esimene paus on 1.5 tunni pärast alustamist. Ja paus ise kestab pool tundi. Sööklas on laual puuvilju ja kohvi. Piim ja suhkur ka loomulikult. Mõni sööb juba võileibu. Eks näib, mis saab järgmise pausi ajal.

**********

Kui tööpäev algas väikeste ussitanud kalade puhastamisega ja lõppes ÜLIsuurte kaladega. Siis edasi läks töö  suurte kaladega, mis iseenesest oli hea, kuna siis sain aimu, mis värki nende kaladega teha tuli. Teine töö sats lõppes keskmisest veidi väiksemate kalade puhastamisega. Kuna ma juba olin aimu saanud, mis seal kalal siis puhastada tuleb, siis oli nüüd kuidagi hoopis lihtsam. Kuigi nuga läks nüriks, ma mõtlen, et need kõik kolm!...

Moment on jälle paus 30 minutit. Küsisin seda kolmelt inimeselt, sest ma lihtsalt ei uskunud, et lõuna on ainult 30 minutit. Esialgu küsisin seda pruunide silmadega ilsandlannalt Hildurilt (minumeelest on Hildur kõige ilusam Islandi nimi üldse) ja ta ütles, et pole kindel, aga äkki on see tund aega pikk või tund ja 10 minutit. Kuna ma tahtsin minna Bárani (Baurani) lõunale, siis ei saa riskida, olemata kindel, millal lõuna läbi saab.

Nägin koridori peal ühte eestlasest kalatehase töötajat Ghosti, .kes elab Amerikaaniku juures ja küsisin pausi pikkuse kohta, siis oskas ta öelda, et pool tundi.

Ghost sai oma nime selle järgin, kuna rahvas Amerikaaniku juures näeb teda harva, sest kui tema on tööl, siis teised magavad ja vastupidi – ta on olemas, aga keegi teda ei näe.

Küsisin ka veel Felli (Fetli) peretütre käest üle ja ta ka vastas, et pool tundi on paus.

Kirjutades nüüd siin pausi ajal oma telefoni, tuli m meelde, KURAT MA EI REGISTREERINUD JU ENNAST HOMMIKUL TÖÖLE.  Ja siis veel lisaks mõned vandesõnad tulid meelde.

********

Täna on mul silmad nii punased, nagu oleks nutnud, aga tegelikult on veidi palaviku tunne.

Pffff.. kolmas paus oli nagu „mine vetsu ja tule tööle tagasi“ pikk. Eks ta 10 minutit oligi. Selleks, et kalayehasesse pääseda pead sa oma jope varna ja välisjalanõud riiulisse panema ning plätude vastu vahetama. Siis astud üle pingi, mis on maa külge naelutatud. Edasi lähed pesuruumi ja otsid omale sinise kitli ning kas villased või valged kindad. Kittel kinni, lähed paned endale pähe sinise võrgu. Läbi kolmhargi saad siis kui pistad mõlemad käed ühe masina aukudesse, kus ühe käe peale tuleb törts seepi. Alati ma mõtlen, et siin ei saa töötada ühekäelised inimesed.

Pesed oma käed puhtaks ja siis pead valima endale esimesel korral kummikud ja kõrvaklapid. Lisaks alati tehasesse minnes tõmbad endale otsa kilevarrukad, mis ulatuvad küünarnukini. Kindad kätte ja pöidla auk kilevarrukatesse sisse, siis ei libise minema.

Nüüd tuleb teisest uksest läbi minna paremal on valged kalamehepüksid reas. Ma sain endale omanimelised, sest Vala lahkus. Maha on kruvitud metallkanttoru, millest plätudega üle ei tohi astuda. Ja kummikutega ei tohi olla jälle siin pool toru. Kui püksid ja kummikud on jalas, siis valid vastavalt käe suurusele sinised kummikindad.

JA SEE EI OLE VEEL KÕIK! Viimane samm on astuda üle värava, mis pühib kummikute tallad vee ja pöörleva harjaga puhtaks. Jällegi on kolmhark värav, kuhu tuleb käed pista. Seekord doseeritakse mõlemale käele desinfitseerivat alkoholi sisaldavat möga. Ja ongi kõik.

Tagasi töölt tulles võtad valged traksid lahti, püksid maha ja jäävad kummikute otsa sind ootama. Seega 10 min paus... riietu lahti ja riietu ... ee ... kinni?

Hetkel on tööpäev läbi. Viimases vahetuses töötades kutsuti siis mind vaatama uuesti kuidas kala puhastatakse. Ma polnud seda päris õigesti teinud.  Aga pole hullu, homme mul lubati tagasi tulla kell 8 jälle! Ja mis peamine, ei mingit kala koju kaasa, et homme viin tagasi puhastatuna.