Juba veebruari algusest on Facebook täis eestlaste vastlakuklite pilte. Nõbu Roonu jagas oma eelmise aasta meenutust, kus ta sõi leti all ühte vastakuklit veebruari alguses, et kliendid teda ei näeks. Ka õelapsed olid vanaema ja vanaisa juures vastlakukleid söönud. Mulle kohe meenus, et eelmine aasta bolludaguril (otse tõlkes pallipäev) anti tööl kõigile üks kukkel.
Kuulan tööl iga päev Islandi raadiot Bylgjani. Ja täna see juhtuski! Raadiost tuli ette ja taha bolludagur ja rjomabollur. Inimesed helistasid saatesse ja said pealinna kuulsast pagariärist 10 kuklit endale mingil mulle arusaamatul tingimusel. Valida sai päris mitme erineva kreemi vahel.
Islandlaste vastlakukkel on tuuletaskust tehtud ja see on täidetud vahukoorega, mis on lihtne või maitsestatud. Raadios saatejuhid arutasid, et kes millise maitsega bolla't on söönud: banaani, maasika, vaarika, jõhvika, šokolaadi, šokolaadi tükkidega jne. See aasta on tulnud uus maitse - lagritsa. Seda polnud mehed varem proovinud ja ootasid oma tööpäeva lõppu, et minna sinna pagariärisse ja osta perele kohe mitme erineva maitsega kreemipalli ning endale kindlasti lagritsaga.
Ma ei jõudnud esimest pausi ära oodata ja tormasin juba söögisaali. Tühi. Küsisin kohe ülemustelt, et kas täna kukleid ka jagatakse. Ülemused ei teadnud midagi. Meie tavapärane koristaja tädi, kes meenutab mulle oma olemuselt mu enda ema, oli läinud oma sünnikojju Grimsey saarele ja asendaja ei teadnud ka midagi.
Käsin vahepeal arstil. Uus arst pidi olema. Islandil on vist enamik perearste mehed ja nad on oma hariduse saanud Bostonis, seega räägivad nad kõik vabalt inglise keelt. Rääkisin oma mure ära ning ta katsus ja pööras kätt. Otsus oli - tennisemängija küünarnukk. Vaatasin arstile otsa ja ütlesin, ausõna ma pole tennist mänginud, ainult võrkpalli! Ta hakkas naerma ja andis kaasa soovitused - teha venitusharjutusi peale seda, kui olen kätt kasutanud ja käia ujumas, sest see aitab käe liikuvusele kaasa.
Kui lõunapausile läksime, siis oli markeriga valgele tahvlile jäletud teade, et igaüks võib võtta 2 kuklit. Küügitädi oli küll eemal, aga ta oli tellinud vastlakuklid kõigile. Panin mulle ja Toanaabrile kummalegi kaks meie lauale valmis, sest ta oli juba Baranisse tormanud.
Käin Amerikaaniku restoranis lõunatamas koos Toanaabriga ja mina "maksan" pühapäevase koristamisega. (Mina arvan, et mina võidan rohkem kui tema sellise lepinguga.) Lõunaks olid lihapallid kartulipudruga ja seekord oli magustoiduks ka bolla ehk siis vastlakukkel.
Neil on ka traditsioon süüa oasuppi, mis näeb välja nagu eesti hernesupp. See aasta ei olnud seda ka koolis. Kooli Kokk on ka külas hotellipidaja ja Saarepiiga on tal nii koolis kui külalistemajas abiks. Ilmselt oli 23-aastase noore eestlasest Saarepiiga soovitus hakata postitama toidust pilte Facebook'i, kuna lapsed kurdavad aeg-ajalt toidu kesisuse üle, siis on vaja vanematele näidata, et head toidud on. Toidud tunduvadki pildilt väga ilusad, aga Kutt ikkagi ütles, et mõnikord ei maitse asjad väga hästi- Täna anti koolis makarone koos kalapallidega ja igaüks sai ka ühe bolla.
Kalapallid
Värviline pastasalat
Pilt lõunasöögist
Ma see aasta ise pilti ei teinud, aga restoranis oli pisem kreemipall lihtsa vahukoorega ja üle valatud vedela šokolaadi kastmega. Tööl maitses vahukoor jõhvikaliselt hapult ja oli mehe rusika suurune ning kaetud šokolaadiga. Neid kreemipalle on sama raske süüa kui eesti vastlakukleid - nina on lõpuks nii või naa kreemine!
Õhtul käisime Kutiga võrkpalli trennis. Alguses ta ei tahtnud minna ja mina tahtsin. Pärast ei tahtnud mina minna ja tema juba läks. Ega ma ei saa siis kehvem olla, läksin ka! Vend veel jõudis enne trenni minekut tervitada ja ütles, et eelmine pisike postitus talle väga meeldis.
Üks asi, mis mind hirmutab on Islandi vali tuul. Paar päeva võib see olla üle 50 km/h. Katuseräästas ja/või akna vahelt vilistab või kolistab ning kohiseb enda ning naabrite katustel. Just see selline kole mühin ehk madal heli on see, mis mulle üldse ei istu. Teisipäeva õhtul hakkas tuult üles kiskuma ja kõige hullem oli hommiku kella 8 ajal, täpselt siis kui ma pidin jala tööle minema. Tulin oma maja nurga tagant ning pidin käed tasakaaluks üles tõstma, sest tuul lükkas kodu poole tagasi. Ülemus, kes samal ajal kodust välja sõitis nägi olukorda ja ootas mu ära ning pakkus küüti. Tegin ilmaprognoosist ka ekraanipildi.
7. veebruar 2018 kell 9 hommikul ilmaprognoos.
Siuke natuke tugev tuul ja kohati "kõndides peab seisatama" tuul.
Üks asi, mis siiski ilmad ilusamaks teeb, on Päike! Käib küll veel madalalt. Eile hakkas lund sadama ja hommikuks oli seda kohati põlvini. Täna küll oli veidi valjem 33 km/h tuul, mis oli mõned kohad lumest täiesti paljaks puhunud ja teise kohta hunnikusse ajanud.
HOMMIKUL KELL 9
Vaade sadamale ja paremal olev maja on Amerikaaniku restoran tagantpoolt.
Ma käin pühapäeviti Amerikaaniku restoranis koristamas ja sinna tööle minnes avanes ülevalolev pilt. Mulle meenus, et Amerikaanik alati küsib, et mis selle suure laeva nimi on, mis täna sadamasse jõudis? Vaatan mina, pole seal mingit suurt laeva, kõik puhta väikesed. Alles täna märkasin, et need, MINU MEELEST VÄIKESED laevad, ongi suured! Pildil ees on pisike paat näha, mis tegelikult nii väike polegi...
Peale koristamist sain Islandlase käest teada, et need 2 suurt alust kuuluvad norrakatele.
HOMMIKUL KELL 11.
Vasakul on kaarhallis asuva spordihoone ujulaosa näha
ja paremal on koolimaja mänguväljak.
KELL POOL 5. Vasakul on kultuurimaja ja otse ees on vaade lahele.
ÕHTUL KELL POOL 5
Seljataha jääb spordihoone ja vasakul on näha kultuurimaja trepid.
Thorrablott on kesktalvine iga-aastane festival, kus inimesed saavad kokku ja pidutsevad. Þorri on skandinaavia jumal Thor ja blóti otsene tähendus on ohverdus, aga see tähendab ka pigem söömaaega. Alguse said see Taanist ning Kuna Island oli sa Taani Kunigriigist, siis levis see ka siia. Suuremat populaarsust kogus pidustus 60ndatel, kui pealinna restoranid seda hakkasid populariseerima.
Tervitusnapsuks oli brennivín ehk islandi köömnemaitseline viin ning enne seda tuli võtta tükk kääritatud haikala. Natuke lõi ammoniaagi lõhna ninna, aga brennivín oma maitsega loputas selle minema.
Meie lauas istusid Niki nõbu oma naisega, kes just saabusid nädalaks Islandile; uus muusikaõpetaja Louis Inglismaalt koos oma indialasest mehega Rohit'iga; tehases ehitus- ja elektritöid tegevad Siggi ja Bjussi; üks habemikuga kalamees, kes aeg-ajalt Thorshöfnis käib; meie tehase elektrik Siggi ja Nik. Kui Nik meid üksteisele tutvustas, siis teatas kalamees, et tema ei taha kunagi Indiasse minna, sest seal on nii palju inimesi. Rohit ütles selle peale midagi sarkastilist, aga keegi ei kuulanud teda. Kogu jutuajamine tundus nii naljakas.
Õhtusöök kestis 3 tundi. Pidu algas kõnega ning videoga, kus postiljon otsis Solei'd. Ta käis läbi kõik küla hostelid ja külalistemajad, aga kuskil ei elanud sellenimelist inimest. Kui ma ühest kohast teise kolisin, siis postitöötajad teadsid kohe, kus ma elan ja post jõudis õige omanikuni. Video lõpus oli postiljon juba nii nödrinud, et rebis ahastusest kirja lihtsalt lõhki. Postiljoni mängis Kristjani klassijuhataja Árni Davíð [loe: aurtni daavid]. Peale seda sai sööma hakata.
Thorrablotti söök ehk Þorramatur on väga proteiinirikas. Liudadel on hangikjöt ehk suitsutatud lambaliha, hrútspungar ehk hapendatud jäära munad želees, blóðmör ehk verikäkk, hákarl ehk kääritatud haikala, harðfiskur ehk tuule käes kuivatatud tursk, hvalrengi ehk marineeritud vaalapekk, marineeritud lamba kõhurasvast rullid, keedetud lehmakeel, Kõigle sellele lisaks oli islandi flatbrauð ehk lame rukkileib, milelle sai peale määrida võid ning kartulid. Meie laual olid kartulid valges kastmes ja minu üllatuseks olid need soojad.
Ilmselt käib ka lambapea sellesse menüüsse, aga meil seda polnud.
Meie laua eest hoolitses Nik ning ma proovisin kõik ära. Haikala tõi küll tehase elektrik Siggi. Ei tea kas juba sain niipalu joodud, aga tema haikalal polnud seda jämedat maitset. Kui 5 tükki korraga sai ära söödud, siis korraks tundsin, aga kartul ajas asja ära ja päris hea oli. Mulle need marineeritud hapud asjad ei meeldinud. Peol oli kohal kuskil 280 inimest ja igaühel oli laual midagi, mis lõhnas või haises. Kui kõht täis sai, siis see eriti hea ei olnud.
Söömingule järgnes kahetunnine programm. Heiðrún pidas sissejuhatava kõne ja siis peale seda näidati kas videot või mängisid korraldajad laval mingi olukorra läbi. Silma hakkasid kaks meest - üks oli Raggi ja teise nime ma ei tea.
Videote ja näidenditega pilati külaelu ehk kuidas linnapea küsis inimestelt allkirju lasteaia valmimise kohta ja kui last polnud, siis lükkas mees ise ukse kinni, et sinuga pole midagi teha. Sellele järgnenud videos näidati, kuidas linnapea mõõdab maad lasteaiale juurde, aga nöör läheb elamu ukse lingist läbi.
Raggi mängis ka Hobusesita Halli't, kellel on alati räbalad riided seljas, kuna ta töötab enamasti tallis. Näidendis tuli talle külaline, kes ööseks jäi. Vaatajatest keegi ei suutnud aga naeru pidada, sest pükste august rippus Hallil välja jäme sokk. Halli on veidi naiivne vanamees, kes on muidu väga lahke ja hea südamega, aga teda lihtsalt ei koti, kuidas ta välja näeb. Ta on meil ka kalatehases tööl olnud ja inimesed ütlevad, et ta haiseb hobusesita järgi ja ta alati räägibki ainult hobusesitast ja selle viskamisest ning mis sellest edasi saab. Minu meelest ta ei haise ning minu meelest on lambasita hais PALJU hullem, KORDI hullem. See ei tule riietelt ka nii hästi maha
Külas on üks mees, kellel on alati koer kaasas. Škets koosnes sellest, et mees on alandlik ja annab koerale süüa ning veini juua ning koer on kut restoranis ning kui ei kõlba, siis lööb käega toidu laualt minema. Kui mehele helistati, siis koer haugub kõva häälega ning hüppab peremehele sülle ning lakub teda. Raggi mängis peremeest ja Árni Davíð oli koer.
Tehases töötav Alli on ilmselt üks suur ralliäss, kes käib alati erekollastes töötunkedes, kuna ta töötab enamasti väljas Manitou kahveltõstuki peal tehase ja sadama vahel. Ta oli mitmes šketsis sees, kuna ta on tuntud oma rallisõidu stiili poolest. Kihutab edasi-tagasi, kas Manitouga või enda valge autoga teistele masinatele otsa. Alguses õiendab teistega, et olid ees, aga kui teised toovad välja, et ma seisin auto kõrval õnnetuse ajal, siis vabandab ja palub teinekord oma auto teise kohta parkida. Alli on tuntud ka poest koore ostjana ning aeg ajalt käib ta poodi ka midagi müügiks pakkumas.
Raggi mängis ja tehases töötavad Jonast ehk Ninnit, kellele ka Alli oma autoga otsa tagurdas.
Tehasetöölisi nokiti ka sellega, et alati kui on hooaeg, siis keegi ei tea, mis kell ja kus nad pausile peavad minema. Šketsis muidugi võimendati asja üle, et alguses 1 tunni töötamise asemel pidi lõpuks 5 tundi töötama ja peale seda on 10 minutit pausi.
Vanadekodu töötajaskondki ei jäänud puutumata. Seal korraldati töötajate vastuvõtu katsed. Õllepurgiga pidi jooksma mööda küla ning siis autoratta ära vahetama, aga kuna nad olid nii joogised, siis vahetasid lapsevankril rattad ära. Kui ülemus seda nägi, siis palus rattad tagasi panna ning jooks jätkus. Tundus, et jooks toimus kahe tiimi vahel ning lõpus kukkusid kõik finišijoonele maha. Video lõppes sellega, et vanadekodu elanik tuli pargipingile (võitjatele?) töötajatele hommikul järgi kõndimisraamiga.
Hollandlasest Max oli ka korralduskomitees ning tema osales videos, mis näitad seljakotiga reisijate "kurvast" Islandi saatusest. Kaks turisti jõudsid, siis ööbimiskohta ja selleks, et nad oma magamiskohta pääseksid, pidid nad redelitest-treppidest üles ja alla ronima ning lõpuks oli nende ööbimiskoht pooleliolev majaosa, mis oli ehitusprahti ja -tööriistu täis. Nad heitsid täisriietes magamiskottides magama, sest õues oli lumi põlvini ning tuba külm. Hommikul kell 6 tuli peremees ning hakkas remontima, ajas ühe neist üles ning kamandas tööle. Teise turisti ajas mõne aja päras ning siis nad seal kopsisid ja koristasid. Söögipaus oli pisuke ning töö jätkus väljas lumekoristamisega. Õhtus kui pererahvas ära läks, panid turistid jooksu oma kohvritega, aga lumisel pinnal Max kukkus ning jättis oma kohvri sinnapaika ja lidusid minema.
Ma käin ka võrkpalli trennis. Seda tegid järgi videos ainult mehed, kellel oli parukad peas ning roosad retuusid ja trennisärgid seljas. "Naised" meikisid ennast pikalt peegli ees tükk aega ning spordijoogi pudelitesse kallasid õlut. Saalis trenni ajal said paar korda pallile pihta ja treener siis kiitis ette ja takka kui tublid nad on. Kui ma oma lauas ütlesin, et ma käin ka võrkpalli trennis, siis kalamees küsis, et kuidas siis päriselt on? Ma vastasin, et päriselt käib ka kõik nii.
Need olid sellised eredamad šketsid, mis meelde jäid. Peo lõppedes elektrik Siggi ütles, et ma ei teadnud, et Hobusesita Halli selline on. Kogu pidu toimus spordisaalis ja edasi läks tantsupidu kultuurimajas. Mina sinna ei läinud ja tulin koju.
Mulle tundus, et sain vennaga ehk Doktorandiga juba ammu kokkuleppele, et nad tulevad naisega ehk Keeleteadlasega, koos Islandile meile külla. Alguses sain aru, et tulevadki kohe seitsmeks päevaks meie juurde, aga sõidu lähenedes ja asja arutades, tundus mõistlikum vaadata kogu saarel ringi - rentida auto, mitte otselennuga tulla ning paar päeva meie juures olla. Meil siin ümbruskonnas saaks kolme päevaga vaatamisväärsused vaadatud. Siselennu üks pilet on sama kallis, kui Islandile edasi-tagasi pilet kahele.
Keeleteadlane arvas, et kindlasti peab vaalu vaatama minema. Tegin ettepaneku seda teha Húsavík'is. See on meist AINULT 2 tunni kaugusel. Islandil mõõdetakse kaugusi tundides, et kui kaua sa pead kuhugi sõitma. Doktorant pidi pikali kukkuma, kui kuulis, et peab 7-8 tundi autoga sõitma, et pealinnast meie juurde jõuda. Tegin ettepaneku maksta vaalavaatlus ise kinni, sest Islandil on kõik nii kallis. Eestiga võrreldes on asjad kaks kuni kolm korda kallimad, alustades toidust ja lõpetades bensiiniga. Doktorandile ma ei öelnud, aga mul oli plaan anda talle ka N1 tankla bensiini kaart. N.ö. prepaid ehk kaardi peal on raha juba laetud ja kasutad seda maksevahendina.
******
Kutt oli esmaspäeval tööl jala välja väänanud ja jäi teisipäeval koju, aga mul oli vaja veel hulk pesu pesta ning kolmapäeval mängis ta pesunaist. Aeg-ajalt ma ei jaksa kodus midagi teha, esikunurka tekivad tolmurullid ning pesu kuhjub pesukasti ning nõud moodustavad kraanikausis, vaatamata nõudepesumasina olemasolule ikkagi laeni. Tegelikult said nõudepesutabletid otsa ja ... no eks loll on see, kes vabandust ei leia. Igastahes on alati suur motivatsioon koristada enne külaliste tulekut.
Töölt koju jõudes oli Kutt sõpradega väljas ja ma viisin oma voodi teise tuppa ning tõin endale kaks kitsast voodit ning lükkasin need kokku. Pühkisin põrandad igalt poolt ära, kuna Doktorant hakkab hullult aevastama, kui tolmurullid kuskil toas kükitavad. Igastahes said nad privaatsema toa. Kutt maga minu magamistoa eestoas alates mai algusest. Meile mõlemale isegi sobib nii. Ta on mulle lähemal, aga ma ei luba oma toa ust kinni panna. Põhjus on lihtne - ma ei taha, et ta ennast minust päris ära isoleerib, ta ei pea ennast üksikuna kodus tundma. Teisalt saan ma ta toal ka silma peal hoida. Ühest hoiatusest täiesti piisas. Tal olid sokid voodi all ning ma võtsin telefoni ära 24 tunniks. Peale seda pole ükski asi enam põrandal ööd veetnud. Kõik on tooli peale pandud. Isegi mustad pesud on laua all olevas sahtlis.
Ettevalmistused tehtud ja siis 26nda juuli õhtul külalised saabusidki. Nad alustasid sõitu pealinnast hommikul kell 9, peale väikeseid sekeldusi ja saabusid Þórshöfn'i 13 ja pool tundi hiljem.
Kolm sugulast
Tutvustasin neile maja ja tegin WC reeglid selgeks - uks kinni, keegi on sees, uks lahti, järelikult võib sisse minna. WC uksel on tegelikult võti kuskil olemas, aga mulle isegi meeldib see süsteem. Lisaks pole vannituba-WC's soojusallikat, seega kui hoida uks lahti, siis tuleb soojust teistest tubadest ka sinna ning lisaks pääseb niiskus sealt minema peale vannis käiku vms.
Vaala vaatlus algas kolmveerand 10, ja kohal pidime olema pool tundi varem. Sõit Húsavík'i võtab umbes 2 tundi aega. No ausalt, ma ei tea mitu km see on! Selleks, et kindlasti õigeks ajaks kohale jõuda, tegid külalised ettepaneku kell 7 minema sõita. Ise arvasin, et see on liiga vara, aga noh, vahet pole ega ma ka minuti pealt osanud öelda kaua läheb. Kõik oleneb ilmastiku oludest. Kord talvel sõitis Amerikaanik Húsavík'i 5 ja pool tundi.
Ärkasin koputuse peale, Doktorant küsis, et kas te juba olete üleval, Keeleteadlane juba sõi ühe skyr'i jogurti ära. Ma vaatasin kella, pea käis hullult ringi ja mõtlesin, et ma oleksin saanud 5 minutit veel magada, sest äratus oleks siis helisema hakanud. Hommikupudru tegemine võtab aega ainult 5 minutit ja selleks, et putru kiiremini ära süüa serveerin seda suurel taldrikul. Mõtlesin, et Keeletadlane on juba söönud ja tegin putru kolmele inimesele. Kui puder valmis sai, siis Doktorant pakkus Keeleteadlasele ka putru ja ta oli nõus proovima. Käisin korraks oma toas ja kui tagasi tulin, siis olin unustanud kogu jagamise proovi ja ma ei mõistnud, et kuidas Keeleteadlane putru saab süüa kui ta sõi hommikusöögiks juba jogurtit. Mõlemad siis selgitasid, et Doktorant andis oma taldrikust, aga mulle ei jõudnud kohale, et kuidas ta sai anda, kui ma tegin putru ainult kolmele inimesele. Mõlemad olid nii ehmatanud näoga ja nad ei saanud aru, mis toimub, et miks ma selliseid imelikke küsimusi esitan. Mul hakkas piinlik ja ma vabandasin, et pea käib ringi viimasel ajal hommikuti ja hetkel ei saa ma aru ise ka, mis toimub.
Autole andsime hääled sisse täpselt kell 7. Sõit Húsavík'i möödus tutvustades kohalikke inimesi ja kohti.
"Siin selles majas elab Amerikaanik."
"Selles rohelise rõduga majas elab üks kunagine õpetaja, tema projekti kirjutamise oskuste töttu ongi Amerikaanik siin."
"Siit teest edasi elab üks õpilane oma isaga, ta ema elab Þórshöfnis ja see poiss töötab Baranis."
"Siin elab selle rohelise rõduga naise õde."
"See minion on selle õe tehtud. Ma mõtlesingi, et kus tal need heinapallid asuvad."
''Siin on Svalbarð. See on nagu see Norra Svalbard, kus Amerikaanik aprillis käis, aga lihtsalt d-täht on teine.... Ja-jaa, see imelik täht on helisev d. .. Oot-oot, vaata kus see sinine silt peab paremat kätt olema.. oih, hoopis on kollane... Igastakes sõidad siit mäest üles ja siis keerad esimesest teest paremale, kus on leader sheep lamba muuseum. Ah, ma ka ei tea, kuidas seda leader tõlkida. Nagu liider või juht või pealik."
"Varsti tuleb see äge koht, kus saab matkata. Nii tund aega. Ma ei tea palju see on. 7 km vist? Seal on 13 punkti, mida saad läbida... näed siit saabki minna."
"Kui me mäest üles sõidame, siis seal on platoo, kust avaneb nii ilus vaade.... ok, vaade jääb seljataha... ...hahhahaa, ok, ok me ei pea siin peatuma, meil pole aegagi."
"Siis kui tuleb see suur valge sild, siis enne seda saab sõita Detjafossi juurde. See on Islandi kõige võimsam juga. (Doktorant naeris selle peale ja ütles, et kõik ütlevad oma jugade kohta seda)... ei ole võimalik, ma tean, et see on kõige võimsam. Teised võivad olla kõige kõrgem või kõige laiem jne."
"Peale valget silda vaadake vasakule, seal on hobuserauakuuline kanjon, mille kunagine liustiku jõgi uuristas. Nagu Niagaara juga, mis aastatega taandub. Aga praegu jookseb jõgi teisest kohast... (Keeleteadlane ütleb Doktorandile, et autojuhid vaatavad teed)... Vaata jah teed, me pärast tuleme nagunii siit läbi. See on nagu looduslik rahvuspark... "
"Varsti tuleb see üksik noh, mis ta nüüd ongi, no ütle see sõna. Treiler ta ei ole, aga see on see koht, kuhu asu saab panna... No vaata vaata, seal kaugel üksik.. ohoo, esimest korda näen, et see on avatud.. jajaa! loomulikult, KONTEINER ju!"
"Wow, kui ilus sinine meri. Keeleteadlane sa tee pilte, et pärast Doktorandile näidata... (Doktorant kommenteerib, et see tee on nii jube, järsak on alla aga teepiirdeid polegi ning ta ei julge mere poole vaadatagi, pea hakkab kõrgusest ringi käima).. No, pärast näed neid pilte, aga siin selles kohas on meri alati imelist smaragdi värvi."
"Kui tee hakkab mäest alla minema, siis hakkame kohale jõudma."
"Ooh, ot misasja? See on ju Húsavík'i päikesepaneelide tehas. Seda alles ehitatakse. Meil on üks tuttav (Mömmi, kes teeb ehitajatele soojakus süüa), kes siin töötab. Tehas annab palju töökohti siin põhja piirkonnas, aga islandlased on mugavad ja ei tahagi nii palju töötada, aga immigrandid teevad meelsasti tööd. Tehas saab olema suht suur saasteallikas, kuna hakkab soojuse tootmiseks kasutama kivisütt. Nad kaevasi tunneli läbi mäe ja avastasid seal kuumavee allika, nüüd on kogu tunnel auru täis. Kui tehast hakati ehitama, siis see planeeriti kasutama kivisütt, aga ju nad mõtlevad välja, kuidas seda kuuma vett kasutada, mis maapõuest tuleb.
"Ära muretse see vaalavaatlus koht jääb peatee äärde, paremat kätt. Ära väga kihuta, sõida rahulikult. Näed siin ongi... jajahh, pargi siia. Issand me oleme lausa tund aega varem kohal."
Astusin Gentle Giants'i kontorisse, tervitasin islandi keeles ilusasti góðan daginn ehk 'goudan daiinn'. Jätkasin edasi inglise keeles, et meil on broneering Ulrika Palts'i nimele. Naine leti taga näis olevat segaduses ja küsis, et kas suhtleme islandi keeles või inglise keeles. Ütlesin, et inglise keeles. Ta naeratas ja vastas, et talle tundus, et ma olen islandlane. Leidsime meie broneeringu, sest suure komplimendi peale olin ma unustanud mis kell meil reis algas.
Õnneks, et ma kiirpaati ei valinud, seal pidi kaksiratsi kollastes tunkedes sinisel toolil istuma
Jalutasime all rannas ringi, tegime paar kohustulikku pilti. Panime silma peale meie Sylvia nimelisele paadile. Märkasime, et enamik paate on naistenimedega. Kõht oli tegelikult veidi tühi, ma pakkisin kaasa paar puuvilja ja läksime siis ülesse auto juurde. Panin endale veel kampsuni selga, sest kontorist öeldi, et kindlasti pange soojalt riidesse. Oma õuna ma panin auto tagaistmele ja kui uuesti õuna otsima hakkasin, siis oli see kadunud. Õnneks olin pakkinud kaasa rohkem ning võtsin kotist uue.
Kohustuslik selfie
Gentle Giants kompanii paat Sylvia
Läksime alla istuma ja Keeleteadlane järsku avastas, et mida ta oma käekotiga laevas teeb, et natuke naljakas on sedasi. Nad läksid uuesti ülesse ja tagasi tulles teatasid rõõmsalt, et nad leidsid mu õuna, see oli veerenud kõrval auto alla. Aga kuna auto sõitis ära, siis nad märkasid seda.
Pool tundi enne väljasõitu hakkasid inimesed kogunema meie laeva juurde. Tegin ettepaneku ka kohe laeva peale minna enne teisi. Peale piletite ettenäitamist, ütles pileti kontrolör, et minge laeva ja te saate uveroolid. Mida?, küsisin. Overalls ehk külmakaitse ülikond, noh mingid tunked olid.
Issand jummal, mõtlesin, mul on see paks talvejope peal, mul küll tunked selga ei mahu!!! Jope oli sooja tõttu eest lahti, kui tunked jalga tõmbasin, siis jäi jope ette ja ei saanud selle riietumisega hakkama. Hakkasin isegi juba veidi higistama. Otsustasin siis jope kinni panna ja proovida, kas saan luku kinni või mitte. Doktorant aitas kõhu pealt lukku veidi tõmmata ja vupsti oligi olemas. Kutt imestas, et kui empsile läheb selga, siis peab mulle ka minema. Läkski!
Mahtus selga see XL
Reis alga
Giid ütles, et nüüd kõik pingutage silmi ja kui te näete, kuskil veepahvakut, siis ilmselt seal ongi vaal.
Vaal kella 1 peal
Kapten kihutas paadiga sinnapoole, kuhu enamik inimesi näpuga näitasid, sest pahvakuid tuli mitmest kohast. Alguses nägime ikkagi ainult delfiine.
3 delfiini
Siis vaalasid.
Küürvaal ehk pikkloibvaal (Megaptera novaeangliae) on vaguvaallaste sugukonda kuuluv vaalaline
Küürvaalad elavad maailmameres Arktikast Antarktikani. Neid on tänaseks kindlaks tehtud 14 karja, mis omavahel ei segune.
Küürvaalad on suhteliselt jässakad ja suure peaga. Täiskasvanud isendite kehapikkus on 12–16, harva kuni 18 meetrit. Kaal 35-40 tonni. Nende loivad on pikad, moodustades kuni veerandi kehapikkusest.
Toituvad peamiselt vähilaadsetest, peajalgseist, limustest ja väikestest kaladest. Husaviki laht on väga planktoni rikas ning vähilaadsetel on siin hea elu, seega ka kõikidel vaalalistel. Küürvaalad tulevad siia aprillis ja lahkuvad oktoobri lõpus. Nende pojad peavad sündima soojas vees, tavaliselt ekvatoriaaletes vetes, kuna "vasikatel" puudub külma kaitsev rasvakiht (blubber). Rammusat emapiima saavad nad ühe aasta ja täiskasvanuks saavad nad 10 aastaselt.
Sukelduda võivad nad kuni pooleks tunniks. Meie nägime neid nii kahe kuni 10 minuti tagant peale sukeldumist. Nad võivad samas kohas pinnale tõusta, aga samas võivad ka täiesti ootamatult kuskil mujal veest välja tulla. Mömmi pärast küsis, et kas te nende hingeõhku ka tundite? Minu pearaputuse peale krimpsutas ta nina ja ütles, et see on lihtsalt jälk, kui sa sellesse pahvakusse satud.
Giid ütles, et kui saba kõrgelt üles tuleb, siis vaal sukeldub.
Esimene vaal ujus meie paadi alt läbi ning hispaanlasest merebioloog-giid ütles, et kui mulle näete, siis sealt tuleb varsti vaal välja. Doktorant nägi varsti igal pool mulle.
"Näe, vaata, seal on mullid.... oo jajaa, vaal läheb seal!"
Alguses olime paadi ahtris, aga vaalu taga ajades ronisime laeva ülemisele dekile, kus giid ja kapten olid. Kapten pidas raadio vahendusel teiste kaptenitega sidet. "Meil siin lääne osas on kaks vaala hommikul nägime kanjndsj klasdjf kljdko8uoirk, jaaa jahh, teine paat nägi seal ka aoksfd kksdpoa....... hahhahaa, ok tulge siis siia amkl ospdo ölsdfk löslldf." ning kapten pani paadile hääled sisse. Loomulikult ei saanud ma kõigest aru ega mäletagi, mida seal räägiti, aga Doktorant oli üllatunud, et ma neile seal tõlk olin.
"Ohohh, ohohh, mis see veel on? Ulrika, mis see on? Kas tal on saba lõhki või? Mis toimub?," päris Doktorant mult. Giid oleks nagu temast aru saanud ja vastas, et vaadake nüüd kõik, see vaal lehvitab meile, ta on külili ning kas te märkasite kui suur on tema uim? Veerand tema kehapikkusest!" Ma ei tea, vaal oli kaugel ja me alles sõitsime tema poole...
Vastastvõistkonnale tervist. Teise firma tunked olid helekollase õlakuga.
Pooleteist tunni pärast sai mul kõrini. Pilti ma vaalast ei saanudki, siin blogis olevad pildid on Doktorandi või Keeleteadlase tehtud. Videod olid ka sellised, et vaal oli juba läinud või siis oli kellegi pea või käsi telefoniga ees. Ühe video ma isegi filmisin kogemata laeval olijate jalatseid. Oehh.
Andsin omadele teada, et lähen alla. All ahtris istudes meri kõigutas nii mõnusalt, oi kui mõnusalt. Ma olin potsatanud kahe naise vahele. Pikema vaatlemise peale ja saksa keele oskuse tõttu sain aru, et mõlemal on paha olla. Vasakul olev naine pani silmad kinni, sest tal oli nii parem olla. Paremal pool olev noor naine oli näos valge, aga 5 minuti pärast jäi magama. Mul tuli ka tukk peale. Hoidsin silmad üles teki poole ja märkasin, et Doktorant korraks pööras pilgu ahtri poole, aga alla ei vaadanud. Mõtlesin, et Doktorant siin klõpsutab pilte kiiresti-kiiresti ja ma ei saa talle lubada kolme uinuva kaunitari pilti. Pingutasin, et ärkvel olla.
Hispaanlase sõnul on see maailma parim kakao
Kuskil 20 minuti pärast hakkasime tagasi sõitma. 3 tunnisest reisist oli 45 minutt veel järel. Olime tulnud lahe teise serva ja tagasi sõit kestiski peaaegu nii kaua. Soojenduseks saime pool tassi kakaod, rohkem poleks saanudki, sest meri loksutas parajalt. Ning kakao kõrvale sai traditsioonilist islandi pööratud rombikujulist pontsikut kleinat.
Kleina
Peale reisi käisime Husaviki restoranist läbi. Kutt sõi burksi, Doktorant ja Keeleteadlane päeva kala ning mina võtsin kergelt soolatud tursa kartulipudruga. Alguses kui minu taldrikuga tuldi, siis kukkus mu nägu öra, kuna ma nägin kui suured portsjonid olid päevaprael. Pärast tuli välja, et minu hiiglama suurel taldrikul on keskel süvik, kuhu kogu portsjon ära mahutati. Väga hea söök oli.
No vaadake ise!
Iga kord kui me Husavikis käime, siis läheme kohalikku maailma parimasse pagarikotta. Võtsime seal koogitüki, mis oli hiiglama suur ning mida Islandi kombe kohaselt serveeriti vahukoorega. Loomulikult meilt küsiti, et kas soovime. Ikka soovime! Islandi traditsioone tuleb jälgida, kui soovid kogeda maksimaalset nädalasest reisist.
Siinkohal jätan jutu katki, sest pean magama minema ja homme ootab põnev tööpäev, aga sellest varsti. Kui me kolmapäeva õhtul koju jõudsime, siis Keeletark ütles, et talle tundub, et me olime nagu kolm päeva ära, sest iga peatuspaiga vahel tuli sõita nii kaua. Järgmises postituses kirjutan Ásbyrgi kanjonis käigust.
Ärkasin halva tujuga, juba viimased kolm päeva ajab iga asi nii närvi. Töötasin esmaspäeval Toanaabriga INNis, kus laotame lindile kalu. Kalade selgrood peavad sirged olema, siis mahuvad nad kastidesse paremini ära. Lisaks pärast Hispaania ostjad "saevad" kalad pooleks selgroo järgi, aga kui see on kõver, siis tükid ei jää ilusad ning tekib palju ebakvaliteetseid jääke.
Toanaaber tõmbas minu kalu sirgeks või sättis sabasid sirgemaks või võttis juba minu paika pandud kala ning asetas kuskile tema poole auku. Grrh.
Õhtul oli Hispaania reisi laste vanemate koosolek. Enda üllatuseks polnud ma sealt seltskonnast ainult ühte inimest varem näinud - kehalise õpetaja, kellel pole last seal klassis, aga ta on üks kolmest täiskasvanust, kes reisile kaasa läheb. Kogu koosolek oli loomulikult islandi keeles. Sain aru numbritest ainult, et kui suur võib olla laste pagas ja kui palju raha on puudu 130-140 tuhat. Koosolek peetigi maha selleks, et korraldada üks rahakogumise üritus laupäeval. Palju visati nalja, millest ma aru ei saanud. Üks lapsevanem ütles, et kas eestlastele ka tõlgitaks, ning klassijuhataja ütles, et pärast ta teeb seda.
Tegigi pärast. 5 minuti jooksul ja siis viskas ta meid välja, et tal on nüüd üks koosolek. Ma tahtsin veel küsimusi küsida, aga ta ütles, et saame homme kokku. Kui soovisin teada, et mis kell, siis ta ütles, et ta on TERVE PÄEVA koolimajas. Ma ütlesin, et pean töölt küsima, mis kell saan tulla, sest ma ei teadnud, millisel tööpostil ma olen. Kui ma olen lõikamas, siis saan ära tulla ükskõik mis kell, aga kui INNis, siis tuleb mulle asendaja otsida kuniks ma ära olen.
Olin teisipäeval lõikamas (kala fileelt uimi ja musta/valget kelmet ära lõikamas). Küsisin hommikul bossidelt, et kas võin peale lõunat minna. Nad ütlesid, et pole probleemi. Saatsin esimese pausi ajal klassijuhatajale sõnumi läbi Facebooki, et olen tulemas, kuna ta kahele telefonilkõnele ei vastanud. Lõuna ajal polnud vastust tulnud. Proovisin korra veel helistada. Telefon oli nüüd välja lülitatud.
Kuna koolis olid kevadised eksamid, siis olid õpilased kodus ja ainult õpetajad koolis, eksameid hindamas. (Kutt sai inglise keeles jälle neli A-d.) Lõuna ajal aga oli Báranisse tulnud mitu õpetajat. Küsisin, et kas kõik õpetajad tulevad siia. Nad ütlesid, et enamik läksid koju, klassijuhataja kaasa arvatud ning tuleb alles ühest tagasi. Palusin saata klassijuhatajale sõna, et ta helistaks mulle tagasi või saadaks FB sõnumi.
Peale ühte sain sõnumi, et tule koolimajja kell 12, siis saab direktor ka koosolekul osaleda. Vastasin, et kell on 1 läbi, kas nad soovivad homme kohtuda? Nägin, et vastust ei tulnud ja mõtlesin uuesti helistada. Minu kumbagi kõnet vastu ei võetud. Jäin bossile telefoniga nö vahele, ta küsis, et kas ma olen tagasi ja miks ma helistan. Selgitasin olukorda ja läksin lõikama tagasi. Kella 2 pausi ajal polnud vastust tulnud. Arvasin, et ju siis homme tahavad kohtuda. Olin unustanud eelmisel õhtul telefoni akut laadida ja see oli 10%, seega lülitasin neti välja.
Loomulikult ajas kogu situatsioon jälle marru. Tavaliselt, kui mind kõik vihale ajab, siis pean jogurtit piimabakteritega sööma. Lugesin kunagi kuskilt, et nende bakterite jääkained pole nii mürgised ja organism pole siis nii "vihane". Peale tööd seadsin sammud poodi. Väljudes nägin Amerikaanikut.
******
Tundub, et kunagi jäi üks postitus poolikuks, aga avaldan selle siiski, isegi siis, kui jutt poolikuks jäi.
Kaks aastat tagasi käisin ma õpilastega Islandil esimest korda. Ma ei mahtunud lennuki istmele ära, pidin ennast kuidagi istmesse suruma. Vöö läks vaevalt-vaevalt kinni. Kui me 8-kohalise minibussiga mööda Islandit sõitsime, siis ei mahtunud ma esiistmele ära. Kuna ma nii suur olin, siis palusin kõige kõhnemal Eesti tüdrukul istuda esiistmel koos minuga, aga kui ma seal siis teda ootasin, siis ta ei tulnud ja ei tulnud. Järsku kuulsin teda enda selja taga kilkavat, pöörasin ennast ja nägin teda tagaistmel minu eest peitmas. Loomulikult ma vihastasin ja võtsin oma koti Amerikaaniku juhitud minibussist ning läksin teise minibussi, mida juhtis Islandi õpetajanna Vilborg. Magasin pea kogu tee. Lennukis seekord ei tahtnud vöö isegi kinni minna. Koju jõudes näitas kaal rekordilised 132 kilo.
Mõtlesin, et Nüüd AITAB! ja liitusin ma Erik Orgu programmiga, sest eesmärk oli õppida tervislikumalt elama ehk süüa tegema ning rohkem ennast liigutama. Pool aastat, mis ma tema programmi tegin, sain ka 10 kilo kergemaks.
Liigutamisega oli ka see lugu, et kuna tookord Amerikaanik kutsus meid Islandile hooajaks tööle, siis et vastu pidada tööl, oli vaja hakata keha harjutama liikumisega. Kutil oli koolis probleeme ja me otsustasime, et parem on kooli vahetada. Tegin ettepaneku üldse Islandile ära kolida, aga ta oli selle vastu. Poole aasta pärast, jõulude aegu ütles ta, et ok, me võime Islandile ära kolida.
Alguses, kui saareriiki kolisime, siis tundsin väga puudust juu- ja puuviljadest. Eestis on neid poes ja turul rohkelt saadaval, aga siin esialgu tundusid juurviljad just maksvat hingehinda. Lihaga on sama lugu. Nüüd oleme hakanud rohkem juurvilju sööma, aga liha mitte eriti. Kuigi Kutt soovib rohkem liha süüa.
Islandi koolis toimus laste iga-aastane tervisekontroll ning Kutt saadeti toitumisnõustaja juurde. Lisaks oli ta koolis kogemata endale toitumistunni võtnud. Poiss on hakanud jälgima, mida sööb ja on paari kuuga 7 kilo alla võtnud. Ise ma kaotasin siia tulles esimese viie kuuga 10 kilo, aga peale jõule tuli 3-4 kilo tagasi.
Kevad on käes ja siis tuleb rohkem energiat juurde ning on soov tervislikumalt toituda. Ma pole kunagi söögitegemist nautinud eriti. Aeg ajalt on nii, et kui Kutt ütleb, aitäh, ma rohkem ei soovi, siis on teada, et söögitegemisega on seekord haneks mindud. Ega endalegi ei meeldi, aga ma ei tea ka mis maitseainest puudu jäi. Siiski Erik Orgu retseptid on alati olnud väga maitsvad ja mingid lihtsad nipid teevad toidust gurmee söögi.
Üks põhjusi, miks mulle tema retseptid meeldivad on see, et kui viimastel aastatel alati peale sööki hakkas mul paha, siis tehes tema programmi järgi süüa, kadus kehv enesetunne. Piimatoodetest tundsin siiski puudust esialgu.
Olen püüdnud siin jälgida nippe, mida Eriku programmist õppisin. Jälgin teda ka Facebookist aeg ajalt. Viimane kord nägin tema live-videot, kus ta tegi burrito pannkooke. Otsustasin, et kui on lihtne teha, siis teen järgi.
Enne poisi sündi tegin ma endale pea koguaeg ainult pannkooke süüa. Enam ma endatehtud pannkooke ei armasta, aga retsept tundus kiire ja lihtne:
Gluteenivabad pannkoogid
120 gr bataati ehk maguskartulit (kooritud ja pannil kergelt praetud või ahjus eelküpsetatud)
4 muna
2 spl kaerajahu
3-5 gr ürdisoola
praadimiseks kookosõli
Prae pannkoogid pannil kookosrasvaga. Arvesta ca 6 spl tainast ühe koogi kohta. Pööra pannkook ettevaatlikult suure pannilabidaga ümber. Tõsta pannkook restile jahtuma, et alt saaks õhk liikuda.
Täidis
Valmista oma maitsele sobivalt. Toitumiskava jälgijad saavad oma täpsed kogused kätte oma menüüst.
Haki kurk, paprika ja koriander
Prae hakkliha ja maitsesta soola, tšilli maitseainega
Pane kõik komponendid pannkoogi sisse ja keera ettevaatlikult rulli.
******************************
Ma kaerajahu jaoks lasin kaerahelbed blenderiga (Nutribullet) jahuks. Kuna tegin Kutile ja endale, siis 4 spl kaerahelbeid oligi pärast kogus, et masin saaks need katki teha.
Poest ostsin maguskartulit ja kiiresti praadisin vähese õliga läbi, siis tuli talle see mustjas koorik, mis on väga magus, peale. Lasin veidi jahtuda enne kui blenderisse panin, et muna ära ei küpseks.
Mul ürdisoola polnud, seega segasin ise kokku oma ürdisoola. Panin paprikapulbrit, sibulapulbrit, küüslaugu pulbrit, basilikut ja vist oreganot.
Loomulikult pole mul ka sellist spetsiaalset resti, kuhu jahtuma panna. Selleks võtsin 3 väikest taldrikut ja panin ahjuresti nende peale.
Me tulime Islandile eelmise aasta 29. juunil. Eestis polnud tookord veel soojad ilmad alanud ja Islandil oli pidevalt 8 kraadi. Paar päeva olid sellised, kus restorani rõdul istudes sai jope seljast visata, aga koguaeg pidi mantliga käima. Mul endal tegelikult jaheda ilma vastu pole midagi, aga tunda kaks aastat järjest talve, on ka veidi imelik.
Täna aga oli lausa uskumatu ilm. Hommikul läksin jope hõlmad lahti tööle. Lõuna ajal istusime restorani rõdul, et maksimaalselt ära kasutada ilusat ilma
Toanaabriga söömas "plokkfiskur'it", mis on kartulipuder purukstambitud kalaga ning juustuga
Akna taga päikese käes näidas termomeeter 28 kraadi.
Nägin Kuti telefonis pilti, kus termomeeter näitas 32 kraadi. Ma ei mäleta küll, et ma oleks Hispaaniasse kolinud.
