Nii palju puhkepäevi - autoost

Amerikaanik palus mind äratada kell 7, et enne kella 8 saaksime linna peale minna. Ega ta siis kell 7 ärganud, alles poolest tõusis üles. Sõime kiire hommikusöögi, mille olime eelmine päev kiiresti enne poe sulgemist poest ostnud. Skyr, greip ja apelsin. 

Tegelikult miks me nii vara ärkasime, oli see, et Amerikaanik lubas hommikult Mömmi lennuki peale viia, et ta saaks tagasi Husaviki tööle minna. Lennuk oli aga täis ja mees otsustas kella neljasele lennukile jõuda. Õhtusele lennule tavaliselt on pileteid. Kuna me juba nii vara üleval olime, siis otsustasime minna ujuma enne kella 10st koosolekut.

Täiskasvanu ujula pilet Islandil maksab tavaliselt 950 krooni, mis on praeguse kursi järgi umbes 8 € (1 EUR = 117.820 ISK). See oli ilus koht. Riietusruum oli mahukas. Kapid käisid lukku kummist käepaela kiipidega. Kui sa ei mäletanud, kus su kapp on, siis oli selleks kontroll arvuti seina peal. Esimese ehmatusena mõjus ilma trikoota naiste hulk. Ma polnud ammu käinud sellises asutuses, kus naised ennast ei häbene. Riietusruumist edasi oli vist 30 duššiga asuv pesuruum, mis oli töötajate poolt valvatav.  Naistöötajad kontrollisid, et naised ennast korralikult ilma trikoota peseksid. Ning kui peale suplust tulid pesemast, siis pidid ennast ära kuivatama. Kõik märjad jalajäljed kuivatasid töölised ära. Iseenesest oli tore kuiva sokiga minema saada.

Bassein linnuvaatelt. 

Ülemise pildi paremal pool on klaasuksed, kust sai õue. Klaasuste taga on sopikestega suurte kividega bassein, kus mõnes kohas tuleb seinast tugev veejuga. Tornist saab alla lasta, aga sellise külmaga ma ei näinud kedagi seda tegemas. Pildil tagumine bassein on kuskil meetri sügavune bassein. Silla all on poid ning poide alt saab ujuda suurde 25 m basseini. Pildi all servas on näha veel mullivannide rõngad.

Amerikaanik oli mulle öelnud, et saame taga nurgas olevas soolabasseinis kokku. Jätsin prillid ette, sest mis "taga bassein"? Võtsin rätiku igaks juhuks kaasa, sest õues oli vaid 6 kraadi külma. Kohalikud käisid rätikuteta nagu oleks kõige palavam suvepäev. Brrrhhhh. Viskasin rätiku üle esimese ettejuhtuva käepideme ja kiirustasin lähimasse basseini ning soojenesin. Mis taga bassein? Basseinidest auras vesi ning päike oli erakordselt ere. Vaadates suunda, kus võiks see "taga" olla, siis otsustasin, et jalgsi ma sinna ei lähe, vaid leian tee läbi basseinide. Mis siis kui 10 sekundiks pean veest välja minema, siis olgu. Aga 1 minutiks ma küll ei lähe. 

Siin ees on bassein, kuhu kohe sisse kupatasin, kuna mul oli nii külm.

Kuidagi koperdasin paremal asuvasse basseini, siis silla alt läbi suure basseini ujusin sinna taha nurka. Näete, jah? Seal kus on see sinine sein, vot seal see "tagumine soola bassein" oligi. Bassein oli väga soe, aga kukal külmetas pidevalt. Kastsin seda pidevalt vee alla. Kohalikud ajasid juttu. Märkasin, et paljud olid pensionärid. Üks naine oli midagi ajalehest lugenud ja ilmselt oli see midagi naljakat, kuna kõik basseinis istujad pakatasid naerma. Ma pole rahul oma islandi keelega üldse. Mingitest asjadest ma saan aru, aga teinekord ei saa mitte kui midagi aru. Üldse ei saa. 

Amerikaanik läks suurde basseini ujuma. Ma ei tahtnud trenni teha, vaid pigem niisama supelda. Läksin talle järgi ja ütlesin, et ma siplen seal madalas basseinis ning siis ligunen esimeses kividega basseinis. Leppisime kokku, et lahkume pool 10. 

Enda meelest tegin väga kiiresti. Pesin pea. Kuivatasin trikoo tsentrifuugiga ära. Kiiresti riidesse. Saapad jalga. Välja tulles oli möödunud juba 20 minutit. Helistasin Amerikaanikule, ta oli ka just saapad jalga saanud. Jõudsime umbes samal ajal auto juurde. Kohtumisele jäime ainult minut aega hiljaks. 

Turismifirma oli väga huvitatud Islandi kirdeosa arendamisest. Neil pole seal palju ööbimiskohti ja nad otsivad endale arendajaid. Kohalik omavalitsus pakkus nädalat kaks Amerikaanikule muuta Bakkafjörður'i kooli hosteliks. Langanesbyggð* (loe: langanesbid) otsustas, et Bakkafjörður'i kool ei tasu ennast ära 7 õpilasega, kuna pooled tunnid toimuvad nagunii Þórshöfnis. Turismifirma oli aga sellest kuulnud ja pakus ennast partneriks. Neil on muidugi endal palju nõudmisi, mis peab hostelis olema ja mis mitte. Samas kui sa täidad kõik need, siis vasutasuks on palju hüvesid. Üks on näiteks abistamise broneerimisega ning erinevate otsingumootorite ühendamine. 

*Langanes+byggð tähendab sisuliselt Langanes'i omavalitsust, mille suurim asula on Þórshöfn.

Peale koosolekut läks auto otsimiseks/ostmiseks lahti. Ma arvan, et ühte teeotsa Reykjaviki tänavatel sai sõidetud vist 6 korda. Auto esindused olid enam vähem kobaras koos. Ühes kobaras müüdi uusi autosid, teises samade firmade kasutatud autosid, kolmandas olid igat marki ainult kasutatud sõiduautod. Nende vahel me siis pendeldasimegi. 

Reykjaviki linnatänavad

Seda teed sõitsime vähemalt 3 korda

Kõige esimesena sai mindud Mömmi soovitatud (esimeses kobaras asuva) automüüja juurde, aga too oli haigeks jäänud just hommikul ja poole tunni eest koju läinud. Uus müügimees oli ka  väga tore, sõbralik ja vastutulelik. Ta otsis välja vastava hinnaklassiga auto, vaatas, milline oleks ilmselt kõige sobilikum ning printis koheselt välja auto ajaloo ja näitajad. Kuuldes, et see Renault Megane kasutab vaid 3,84 liitrit sajale, lõid Amerikaaniku silmad särama ning huvi auto vastu kasvas suureks. Mehed leppisid kokku, et küsivad pangast laenu, et kas 400 000 sissemaksuga ja teatud kuumaksega saab Amerikaaniku firma laenu võtta. Pangast saab vastuse paari tunni jooksul. Auto oli küll kasutatud, aga seisis hoovi peal.

Käisime üle õue asuvas Volkswageni esinduses. Nad saatsid meid teise kobarasse. Loomulikult me ei leidnud seda kohta üles ja sattusime hoopis Volkswageni tehnohooldusesse. Nad siis näpuga näitasid, kus eelmise firma kasutatud autode maja asub. Me olime sellest just mööda sõitnud. Volksvageni esindusel polnud sellise hinnaklassiga autot nagu me otsisime. Tulime sealt lönta-lönta minema. Ning vaatasime kolmandas kobaras asuvaid kasutatud autosid. Uhkemad džiibid maksavad üle 20 miljoni ehk umbes 200 tuhat euri.

Esimese proovisõidu tegime kasutatud autode müügiplatsil Škoda Fabiaga. Neljarattaveoline, parim saare põhjaosa jaoks. Sisse istudes hoidsime mõlemad hinge kinni ja arutlesime, et kes võis olla eelmine autoomanik. Auto lõhnas kas hobuse või lamba sõnniku järgi. Müügimees oli imestunud, kui lõhna probleemist kuulis. Škoda oli veidi kallim kui Renault, aga see sõnnikuhais pani "ei" ütlema. 

Amerikaanik siiski tahtis saksa autot. Volkswagenit. Tegime isegi ühega proovisõitu, aga too oli 2 korda kallim kui Renault'. Samas seda autot hakkavad kasutama restorani töötajad ning kuna eelmised 3 autot on lõppenud kas avariide või auto purunemisega, siis polnud selle Volksu ostmine riski väärt. Ilus auto oli muidugi. Renault' müügijuht helistas, et pank kiitis laenu heaks. Proovisõit jäi lühikeseks. Ilmselt oli Amerikaanik otsustanud. "Pane paberid käima, me tuleme paari tunni pärast ja ostame selle auto ära."

Mömmi helistas, et ta on nüüd vaba ja me võime kuskil söömas käia enne kui ta lennukile läheb. Käisime ühes Tai kiirtoidu kohas. Menüü oli islandi keeles. Ainuke asi, mis ma sealt aru sain, oli "kana". Panin näpu suvaliselt menüüs kuskile peale ja ütlesin, et ma võtan selle. Sain kana riisi ja maapähklitega. Kartsin, et kaste võib olla liiga vürtsikas, aga see oli päris mahe. Vat sinna läheks isegi uuesti. Neil oli väga palju kliente. Enamik võtsid siiski toidu koju kaasa. 

Mömmi lennukile viidud, läksime Fordiga esindusse ja jätsime vana auto sinna. Müügimees ütles, et minge sõitke autoga enne kui ära ostate. Kui Amerikaanik on muidu väga hoolas juht, siis selle autoga oli ta nagu ralliäss. Autost väljudes oli mul süda paha ja jalad värisesid. 

Renault Megane

Kui Amerikaanik kunagi noor oli, siis elas ta ühe aasta Islandil vahetusõpilasena. Perekonna lapsi, kus ta elas, kutsub ta oma kasuõdedeks ja -vendadeks. Käisimegi ta kasuvennal, tema naisel ja 3-aastasel tütrel külas. Nad parajasti pakkisid asju, et kolida. Minu küsimuse peale, et miks, vastas pereisa, et on aeg soetada oma korter enne kui rendi hinnad lakke lähevad. Lisaks on mõlemal nüüd parem töökoht, suurem palk ning nad suudavad hetkel endale korteriostu lubada.

Kasuvenna maja ees

Kuna mul lube pole, siis aitas kasuvend tuua autoesinduse juurest Fordi ära ning jätta see rendiauto firmaomaniku maja ette. Ta elas suures kortermajas. Mees ei saanud välja tulla, kuna tal oli järgmine päev suur kontrolltöö, seega autovõtmed jäid kuskile rattakoopasse. Kahe kuu rendiraha jättis Amerikaanik siiski enda kätte. 

Läksime korraks kasuvenna juurde tagasi, kui avastasime, et kell on juba 6 ning poed pannakse varsti kinni. Ma ka tahtsin pealinnast paar asja osta. Kummiga 2x2 m voodilina, endale teksaseid Lindeks'ist ja poisile dressipükse, sest tema pole nõus muid pükse jalga panema. Lahkusime ning esimesena käisime spordipoes. Sain poisile 4 paari pükse, endale jalanõud saalis sportimiseks. Amerikaanik käis samal ajal toidupoes, et õhtuks süüa osta. Rohkematesse poodidesse ei jõudnud, kuna kell 7 pandi ostukeskused kinni. 

Jõudsime koju 8 aegu. Kell 9 tegi Amerikaanik süüa. Ma pesin nõud, viskasin pikali. Jõudsin veel kuulda, et ta läheb viib Fordi rendiraha ära, kui juba magasin. Minu jaoks oli selline päev päris väsitav.